• Viilutatud sõber

    Postitatud 30. sept 2009 anuvane 1 kommentaar

    Üks keelevaldkondi, kus kiputakse alatihti eksima, on lause sõnajärg. Sel teemal õhutas mind kirjutama nädalavahetusel Kadi raadiost kuuldud kaubanduskeskuse reklaam, milles lubati soodsa hinnaga “viilutatud sõbra juustu”. Ei tea, kas olin mina ainus, kes selle peale naeru pugistas, või leidus Saare- ja Lääne-Eestis veel teisigi lõbusaid kuulajaid.

    Sarnaseid vahvaid väljendeid olen siin-seal kuulnud-lugenud alatihti, ent “viilutatud sõbrad” olid üle pika aja parimaid. Samas meenus mulle Peda ajast üks toimetamist õpetanud lektor, kes hobi korras sääraseid väljendeid ja lauseid üles kirjutas ning aeg-ajalt loengu alguses eredamaid pärle ette luges. Meenub katkend politseiteatest, kus oli ühest korterist leitud “seal jõhkralt elanud naise laip”. Ilmselt oli ta küll jõhkralt tapetud.

    Millest sellised keelevääratused ja täiendite vale järjekord tulenevad? Kas on asi ajanappuses või oskamatuses teksti mõttega lugeda?

    Anu R.
    Keeletoimetus.ee

     

    1 kommentaar artiklile “Viilutatud sõber” RSS icon

    • Selle valdkonna klassika on “Ärapanijas” ette loetud ja ilgutud “Isa sai viilutatud”. Ja pandagu tähele, siin on täiendid just vastupidises järjekorras – see õnnetu “viilutatud” on lõpus. Aga tulemus lõbustab lugejaid sellegipoolest. Asi võib olla nii ajanappuses kui ka oskamatuses teksti mõttega lugeda. Ühe põhjuse pakuksin veel – toote pakendi ja logo kujundus dikteerib päris palju, sh ka sõnade järjekorda. Peale selle, teksti mõttega lugemine ei pruugigi vahel just sel põhjusel välja tulla, et vaadatakse pingsalt kujundust, silmitsetakse sõnu nagu pilti. Kirjavead võivad sellisel lugemisel silma torgata, aga et fraas on mõttelt jabur, jääb kahe silma vahele.


    Kommenteeri