• Tekstid, mida ei tõlgita

    Postitatud 18. nov 2009 anuroos 10 kommentaari

    Taas tõlketeksti toimetades puutusin kokku ühe just noortel tõlkijatel esineva apsakaga. Nimelt kipuvad vähese kogemusega tõlkijad originaalis leiduvaid piiblitsitaate jmt ise tõlkima.

    Meil on hea tava, et piiblit, Shakespeare’i jmt tekste ei tõlgita, kuna suurepärased tõlked on juba olemas. Seega tuleks piiblitsitaadid eestikeelsest tõlkest üles otsida. See ei ole ületamatult raske, sest peaaegu alati on originaalis ka viide tsitaadile. Tuleks vaid vaevaks võtta, piibel õige koha pealt lahti lüüa ning sobiv koht maha kirjutada.

    Mina eelistan piiblitsitaate kontrollida Eesti Piibliseltsi 1997. aastal välja antud piibliversioonist (koos apokrüüfidega), sest pean seda kõige adekvaatsemaks. Kõikides väljaannetes ei ole ka apokrüüfe, mis on meil vähem tuntud piibliosa, kuid mida ingliskeelses kultuuriruumis tsiteeritakse üsna palju, eriti Jeesus Siirakut. Viimastel aastatel on ka nn lahkusulistel ilmunud oma piibliversioonid, enamasti üsna sarnased, ent neis leidub kohati vigu ning paar mõistet (nt Issand/Jehoova jms) erinevad.

    Sama lugu on ka Shakespeare’i luule ja näidenditega. 1950.-1960. aastatel ilmusid suurepärased tõlked seitsmeköitelises „Kogutud teoste” sarjas. Sedavõrd autoriteetse autori ja tõlgete puhul on samuti hea tava kasutada olemasolevaid tõlkeid ning esimese tsitaadi juurde lisada vastav märkus. Siin on küll õiget kohta leida veidi keerulisem kui piiblis, ent mina olen toimetajana avastanud paar head internetiandmebaasi (nt http://www.kingjamesbibleonline.org), kus saab otsida üles õige koha ingliskeelses tekstis, mis lihtsustab oluliselt sama koha leidmist eestikeelsest tekstist.

    Olen mitu korda mõelnud, miks püütakse ise tõlkida. Kindlasti teevad tõlkijad seda nii teadmatusest kui ka soovist kiiremini ja hõlpsamini hakkama saada (tõlgete lappamine võtab kindlasti üksjagu palju aega). Peamiselt aga on see tingitud sellest, et tõlkeerialade õppekavad keskenduvad praktilistele ja erialatekstidele, ilukirjandust ning selle tõlkespetsiifikat puudutatakse üsna vähe ja siiski üsna teoreetiliselt. Praktilisi ainekursusi on kesiselt.

    Kindlasti oleks abi sellest, kui ülikoolide õppekavade koostajad teeksid rohkem koostööd kirjastuste, tõlkebüroode ja teistega, et välja selgitada turu tegelikud vajadused ning puudujäägid äsja lõpetanud tõlkijate teadmistes ja oskustes.

     

    10 kommentaar artiklile “Tekstid, mida ei tõlgita” RSS icon

    • Yks pisuke häda on selles, et meil ei ole Yht ja Ainsat Vana Ilusat Piiblitõlget. Rahvasuus on n-ö piiblikeel kihistusena täitsa alles ja tykati ka paremat sorti tõlgetes, aga eri kirjakohad on kasutusel eri tõlgetest võetuna. Nii et kui tahaks näiteks õndsa kuningas Jamesi väljaande tsitaadi sama kenasse eesti keelde panna, tuleb tihti meeles mõlkuva sõnastusega tõlget tikutulega taga ajada – vanade piiblitõlgete kogu meil ju netis ei ripu. Ma ise kasvasin yles 1924. aasta väljaandega, mida praegu raske välja kaevata. No ja mõnikord viskab mälu vimkasid ning kombineerib ise midagi huvitavat, mida võib otsima jäädagi.

      Ise kysimus on, mida teha siis, kui eesti tõlked yldse anglikaani tõlketraditsioonile vastata ei taha. Kas uus, tõepäraselt kõlav kaudtõlge välja mõelda on ebaeetiline?

    • Piiblitsitaate tõlgitakse küll. Kõige lihtsam näide oleks, et kui inglise või vene või misiganeskeelses originaaltekstis on Piiblitsitaadil mõte ka teose kontekstis ning kui Eesti Piibliseltsi tõlge seda mõtteseost ei toeta. Siis ei jäägi muud üle, et kas leida mõni selline maakeelne Piiblitõlge, mis need seosed edasi annab, või tõlkida ise nõnda, et need seosed tekivad.

      Kõik see kehtib ka Shakespeare kohta.

      Rääkimata sellest, et enamus mu tuttavaid teolooge ei taha üldse midagi kuulda Eesti Piibliseltsi tõlkest ning paljud näitlejad ja kirjanikud peavad Shakespeare maakeelse teostekogu tõlkeid vähemasti vananenuks kui mitte mannetuks…

    • Shakespeare’i (tunnistan piinlikkusega, et ei tea, kas kõigist, aga paljudest) näidenditest on tervelt kaks versiooni olemas, Meri ja Oras.

    • Tore näha, et nii palju tagasisidet on laekunud nii kiiresti!

      Mina olen seekord kolleeg Anu R-iga siiski ühel nõul: parem vana ja tunnustatud tõlge kui kaheldava väärtusega kiirtõlge. Väga harva juhtub, kui uus tõlge on tõesti nii palju parem, et oleks õige seda uuesti tõlkida. Loomulikult on tunnustatud kirjanikul-tõlkijal see võimalus alati olemas, kuid noored, alustavad tõlkijad peaksid siiski kasutama kogenumate kolleegide töid.

      Piiblitekst on siiski üsna traditsiooniline ning piiblitõlgetega näevad teoloogid vaeva, arutledes läbi iga sõna! Seal on peidetud tähendusi, traditsioone ja põhimõtteid nii palju, mida on vaja silmas pidada, et selles vallas kogenematu tõlkija ei saavuta lihtsalt adekvaatset tulemust. Mina küll ei arva, et suvalisel tõlkijal (no kas või minul!) oleks õigus end sama targaks pidada. Samamoodi näiteks meieisapalve, usutunnistus … kas neid peaks ka uuesti tõlkima? Ma ei pea seda õigeks.

      Mis puutub Shakerpeare’i, siis olen nõus – siin ei ole nt Meri tõlge nii püha (kuigi see on hea). Kuid ma ei ole nõus, et algaja tõlkija peaks end pidama hoobilt nii pädevaks, et kohe kirjanduse raskekahurväe kallale asuda. Ja just algajate tõlkijate suunas Anu R-i kriitika ju suunatud ongi.

      Anu V.

    • Ulmeguru,
      tahtsin veel lisada, et Eesti Piibliseltsi nõukogus on esindatud järgmised organisatsioonid: Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liit, Eesti Metodisti Kirik, Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik, Eesti Kristlik Nelipühi Kirik, Seitsmenda Päeva Adventistide Eesti Kogudus, Katoliku Kirik Eestis.

      Ma arvan, et kõik nad on oma sõna piiblitõlkesse öelda saanud, seega peaks ju olema üldtunnustatud versioon!?

      Anu V.

    • Omaette juhtum on lood, kus tõlkija ei saa aru, et tegemist on piiblitsitaadiga. Ühes Agatha Christie jutus oli kellegi kohta öeldud, et nad olid nagu Noomi ja Rutt, tõlkes olid need siis jäänud Naomi ja Ruth ja all märkus: “Ilmselt viitab miss Marple siin St Mary Meade’i elanikele”.

    • Tänan, Notsu, sai nats naerda kah:-)
      A. V.

    • Notsu teine kommentaar oli tõesti väga armas. Jagan teiega ka enda toimetajatöö naljakaimat seika. Ühes tsitaadikogumikus oli toredasti tõlgitud Iiobi tsitaadi viide – ingliskeelne Job 1:2 = Tööraamat 1:2.

    • Minu arvates tuleks juba selle pärast otsida üles “juba ilmunud” tõlge, et lugeja peab selle algteksti ära tundma – ning ära tunneb ta levinud eestikeelse algteksti. Seepärast ma arvan, et igal tõlkijal peaks tsitaatide osas esimene liigutus olema vaadata, kuidas see juba eesti keelde pandud on, et siis jätkata sama keelekasutussüsteemi, muidu tekib puder ja kapsad, eriti kui peaks olema tegemist spetsiifilise terminoloogiaga (näiteks igasuguste ulmetõlgete puhul).

      Kui eestikeelne variant seda mõtteseost ei toeta, siis on muidugi keerulisem, siis arvatavasti võiks ikkagi tõlkida toetavaks, aga mina lugejana ootaksin selle koha peal joonealust märkust, et originaal oli nii ja eestikeelne tüüptõlge on naa…

    • Eks 1997. aasta piibliversioon ole ka kompromiss mitme võimaliku alternatiivi vahel. Omal ajal vaieldi nende üle nii ägedalt, et kristlik lepitusvaim ununes sootuks, aga see selleks.

      Ise olen sellest väljaandest otsinud seitset tsitaati ja kuuel juhul tuli olemasolevat tõlget kohendada või täielikult muuta, sest kõige olulisem osa oli lihtsalt puudu. Selles suhtes nõustuks Oudekkiga — ühine allikas on hea, aga kas seda tasub ka absolutiseerida?

      Kahtlemata on Eestis selliseid kogudusi, kes ei kuulu piibliseltsi ja kes mainitut tõlget ei tunnusta. Võtame kasvõi uusapostliku kiriku, kus pühasõna pidevalt juurde tuleb…


    Kommenteeri