Persooni- ja elulooraamatud

Elulooraamatute rohkusest on aasta lõpu elulugude sajus palju kõneldud, näiteks Tänapäev oma blogis ja ETV saates “Vabariigi kodanikud”. Kirutakse neid, mis kirutakse, aga müüginumbrid on suured ja selle vastu vaielda ei saa. Paar neist kirgi kütnud raamatuist on toimetatud meil, nt Nastja, Anne Veesaare ja Alari Kivisaare raamat, peagi on tulemas lisa.

Siiski tundub mulle, et kolm ülal lingitud “elulugu” ei olegi ju tegelikult elulooraamatud. Isegi Anne Veesaar on liiga noor, et oma elu kokku hakata võtma, Nastjast rääkimata. Pigem võiks neid nimetada persooniraamatuteks – keskendutakse küll ühele inimesele, kuid teemaks pole niivõrd elulugu (sünnist surmani, kronoloogiline) kuivõrd mingid hetked, nopped, mõtted. Näiteks Nastja raamat küll jutustab ka Nastja perekonnast ja lapsepõlvest, kuid põhiline fookus on tema ande avaldumisel ja arengul. Samamoodi puudutatakse Kivisaare raamatus lapsepõlve, kuid fookus on siiski selgelt fotograafiks kujunemisel ning fotodel.

Vaielda selle üle, kas need on halvad või head, väärtuslik või väärtusetu kirjandus, ei ole minu meelest mõtet. Kirjandusteadlane Janika Kronberg kommenteeris “Vabariigi kodanikes” nii: “Meie keskel elavate inimeste elulooraamatute väärtus aja jooksul tõuseb. Aastakümnete pärast loetakse neid teise pilguga.” Sellistest teostest moodustub huvitav kultuurikiht, ütleb ta ning minagi arvan, et hetke jäädvustajana on need raamatud väärtuslikud. Teisalt aga on elulooraamatutest sündinud kummaline n-ö ühekordselt kasutatava kirjanduse liik – raamat ostetakse, loetakse ühe õhtuga läbi ning jäetakse riiulisse, kust teda vaevalt teist korda kunagi välja võetakse.

Ühekordselt kasutatav kirjandus on hoopis pikem teema, sellest mõtisklen veidi hiljem edasi. Praegu aga tahaks lugejalt küsida: milline on teie suhtumine elulooraamatutesse?

 Loading ...

Kõige toredam on hea meeskond

Mehest kui asesõnast rääkivas postituses oli paar tsitaati seebiromaanist, mille täna küljendusse saatsime. Kuna külgede lugemise ja trükkisaatmise aeg on veel kaugel, jääb pealkiri endiselt reetmata, aga see pole ka oluline. Eriline on see hoopis muudel põhjustel: esiteks seetõttu, et on kolmas puhtalt Keeletoimetuses valminud raamat, ja teiseks seetõttu, et on esimene Anu Rooseniidu tõlgitud raamat.

Tegelikult lasime siin blogis ühe väga olulise tähtsündmuse mööda – nimelt esimese raamatu, mis valmis täielikult Keeletoimetuse tõlkija-toimetaja ühistööna. Võtmesõnaks on siin just “Keeletoimetuse”, sest enne seda on Anu Vane tõlgitud ja Anu Rooseniidu toimetatud raamatuid trükki jõudnud tervelt neli, kuid “Mehed voodis” oli esimene, mis valmis Keeletoimetuse ajal. Kohe-kohe läheb trükki teine meie ühistööna valminud raamat (sellest lähemalt järgmisel nädalal) ja kõnealune seebiraamat on siis kolmas. Seekord aga on tõlkija  ja toimetaja kohad vahetanud.

Anu Rooseniit kirjutab oma esimesest tõlkijakogemusest peagi ka ise. Mina aga tahan hoopis jagada, kui hea on töötada koos inimesega, kes on kiire taibuga, mõistab su tööd ja oskab kaasa rääkida! Kui ise tõlkima hakkasin, oli Anu R. ainus, kellele julgesin oma tõlke usaldada. Olen piisavalt näinud “toimetajaid”, kes ei oska paljudele vigadele tähelepanu pöörata, ei võta oma tööd tõsiselt ja jätavad paljud konarused teksti alles. Kuidagi ei tahtnud oma tõlget saatuse hoolde jätta ja riskida, et ta mõne sellise kätte sattub – mis siis, et tegu oli lihtsa seebiromaaniga. Igal juhul ei pidanud ma kahetsema ning ka kõik järgmised tõlked on mul õnnestunud Anu R.-ile anda. Ja tundub, et ka temal pole selle vastu midagi.

Seetõttu on vist ka üsna loogiline, et kui Anu R. otsustas tõlkijana kätt proovida, palus ka tema minul enda raamatut toimetada. Ühelt poolt on hea sõbra kirjutatud teksti toimetada tõeline piin, sest väga paljud asjad keeles on tunnetuse küsimus. On teatud teemad, mille suhtes oleme Anu R.-iga eri seisukohtadel, ja koos töötades tuleb neis kompromisse teha või oma soovist taganeda. Teisalt aga, kuna mõlemad teavad, et õiget ja valet lahendust sellistel puhkudel ei ole, ei tekita need erimeelsused probleeme ja lahenevad kiiresti. Pealegi on koos ühe teksti kallal töötades võimalik jõuda parema tulemuseni kui kumbki omaette nokitsedes, sest kaks pead on tõesti kaks pead. Tema tõlgib, mina teen oma ettepanekud, tema jälle enda omad ja koos arutades sünnib parim lahendus.

Sünergia on väga peen sõna ja seda kasutatakse palju, aga just täna tekstile viimast lihvi andes ja paari kohta arutades tundsin, mida see päriselt tähendab: tervik ületab osade summa. Just selline hea meeskond peabki olema ja see on üks paganama tore asi.

Mees kui asesõna: vahel siiski

Helju Valsi sulest ilmus nädalavahetusel artikkel, milles ta kritiseerib levinud kommet kasutada sõna mees asesõnana. Teravmeelne ja -keelne nagu alati, ütleb Vals nii:  “Seda isehakanud asesõna, millest meil jutt käib, levitab edevus olla ajakirjanduses ilukirjanik, ja siis lükitakse tavatekstidesse taiest, seal aga seisab mees kui kujund, märk, etalon, sümbol, isend – oma liigi esindaja. Näide Postimehe Juurikast: “Mis jutt see on, et Mari Leen Kaselaan ei leia Maarjamaalt meest?” Kui me selles lihtsas asjas vahet ei tee, siis kukume literatuuritsema. Nii tulevadki eetrisse ja trükki ebamäärased mehed. See neid ei päästa, kui lause on sisuldasa ilus, näiteks “Kuigi “Meeletu” lõpetab Tätte-seeria linnateatris, loodab teater mehelt mõnda uut lavalugu.” Mees on Tätte nagunii, pole kahtlustki, siin aga võiks puhkuseks olla tema-sõna.”

Absoluutselt nõus. Ületarvitatakse küll, ja naisega on sama lugu. Aga samas teatud situatsioonides on mees asesõnana täiesti omal koha. Nimelt seebiromaanides!

Muidugi ei ole see tõsiseltvõetav kirjandus ja muidugi ei taotle need ka erilist kunstilist taset, kuid ometi on neil äärmiselt truu ja kindel tarbijaskond. Kui masu sunnib loobuma kallitest ja kauni kaanega raamatutest, siis õhukesed pappkaanega armastuslookesed müüvad endiselt – peamiselt seetõttu, et nad on odavad ja pakuvad kerget, kiiret meelelahutust. Mitme taolise lookese toimetaja ja tõlkijana pean ütlema, et need on teatud mõttes mu lemmikud, sest vähe on faktide kontrollimist ning keskenduda saab peamiselt sellele, millist emotsiooni valitud sõnad edasi peavad andma. Just emotsiooni aga mees asesõnana neis raamatukestes kannabki. (Tsitaadid allpool on võetud raamatukesest, mis on Keeletoimetusel hetkel töös. Pealkirja reedan siis, kui see on valmis.)

Ent siis paitasid mehe käed lihtsalt tema paljast selga, tuues Emmale kananaha ihule ning saates energiaimpulsse ta kehas väga ebasobivatesse kohtadesse.

Pool sammu edasi ja ta on surutud vastu Alexit. Kui ta pööraks pead, võiksid nad suudelda. Või siis matta näo mehe  kaelakumerusse ning limpsata keelega, saamaks teada, kas ta maitseb sama hästi kui lõhnab.

Mehe huuled kohtusid tema omadega. Emma lasi tualettlauast lahti ja haaras selle asemel Alexi kätest, klammerdudes ta käsivarte tugevusse.

Kas suudate kujutleda siin mõnda sobivamat asesõna!? Ürgne vastandus mees versus naine on selle raamatu põhiteema ning siin on soo rõhutamine minu arvates absoluutselt omal kohal. Eriti arvestades, kui palju ta’sid inglise keelest tõlkides tahes-tahtmata tekib. Eesti keel ei kannata neid sellisel hulgal välja ning nimi ei ole alati parim lahendus. Mis jääb üle? Mees!

Kubjas tööl

Andku tõsised tööinimesed mulle andeks, aga ma ei saanud seda pilti siia panemata jätta. Tegu on Keeletoimetuse kontori põlevasilmse kupjaga, kes tihtipeale meie tööde valmimist jälgib:)

Ja ennetades küsimusi:  jah, tal ongi teistmoodi kõrvad.

Nastja. Selgeltnägija

“Selgeltnägijate tuleproov” jätkub ka sel aastal ning vaatajanumbrid kõnelevad taas, et inimesi väga huvitavad paranormaalsed nähtused. Just nüüd on sobiv aeg, et vaadata hetkeks tagasi möödunud aastasse — kohe-kohe jõuab raamatulettidele raamat selgeltnägija Nastjast.

Elulooraamatud on Eestis uskumatult populaarsed, kuid harva juhtub, et selle peakangelane on nii noor naine.  Pean tunnistama, et ma ise ei ole kuigi suur reality-sarjade sõber ning “Selgeltnägijate” saadet ei vaadanud, seega suhtusin raamatusse lugema hakates äärmiselt skeptiliselt. Et ülespuhutud staar ja mõttetu saade ja mis-elulooraamatut-see-plikake-ikka-kirjutab jne. Ühesõnaga asusin tööle päris koledate eelarvamustega. Faili küljendusse saates aga pidin tunnistama, et minu suhtumine oli oluliselt positiivsemaks muutunud.

Esiteks ei püüa see raamat teha Nastjat kuskilt otsast suuremaks või tähtsamaks või lahedamaks, nagu elulooraamatud vahel kipuvad. Teiseks ei olegi see päris tüüpiline elulooraamat, vaid pigem nagu Nastja ülestunnistus või vastus küsimustele, mida “Selgeltnägijate” saadet vaadanud temalt ehk küsida tahavad. Jah, seal puudutatakse Nastja perekonda, esivanemaid ja elukäiku, kuid põhiline on pigem Nastja lihtne pihtimus sellest, kuidas ta enda võimed avastas, millised probleeme need on põhjustanud, miks ta saatesse läks ja kes ta selline üldse on.

Kristiina Genno on Nastja loo kirja pannud ladusalt ja kodusel toonil ning lugedes võib tõesti uskuda, et need ongi Nastja, mitte autori sõnad (mitte nagu sageli, kui raamatukangelasele püütakse omistada midagi, mida nad tegelikult öelnud pole jne).  Nastjast jääb sooja, lihtsa ja toreda inimese mulje ning see, et ta on selgeltnägija, on vaid boonuseks. Ma arvan, et raamat meeldib kõige enam teistele noortele naistele, kes on alati tahtnud teada, kuidas üks selgeltnägija mõtleb ja mida tunneb. Kuid kõige olulisem on siiski see, et selgeltnägija on eraelus inimene nagu iga teinegi.