Meil on hea tava, et piiblit, Shakespeare’i jmt tekste ei tõlgita, kuna suurepärased tõlked on juba olemas. Seega tuleks piiblitsitaadid eestikeelsest tõlkest üles otsida. See ei ole ületamatult raske, sest peaaegu alati on originaalis ka viide tsitaadile. Tuleks vaid vaevaks võtta, piibel õige koha pealt lahti lüüa ning sobiv koht maha kirjutada.

Mina eelistan piiblitsitaate kontrollida Eesti Piibliseltsi 1997. aastal välja antud piibliversioonist (koos apokrüüfidega), sest pean seda kõige adekvaatsemaks. Kõikides väljaannetes ei ole ka apokrüüfe, mis on meil vähem tuntud piibliosa, kuid mida ingliskeelses kultuuriruumis tsiteeritakse üsna palju, eriti Jeesus Siirakut. Viimastel aastatel on ka nn lahkusulistel ilmunud oma piibliversioonid, enamasti üsna sarnased, ent neis leidub kohati vigu ning paar mõistet (nt Issand/Jehoova jms) erinevad.

Sama lugu on ka Shakespeare’i luule ja näidenditega. 1950.-1960. aastatel ilmusid suurepärased tõlked seitsmeköitelises „Kogutud teoste” sarjas. Sedavõrd autoriteetse autori ja tõlgete puhul on samuti hea tava kasutada olemasolevaid tõlkeid ning esimese tsitaadi juurde lisada vastav märkus. Siin on küll õiget kohta leida veidi keerulisem kui piiblis, ent mina olen toimetajana avastanud paar head internetiandmebaasi (nt http://www.kingjamesbibleonline.org), kus saab otsida üles õige koha ingliskeelses tekstis, mis lihtsustab oluliselt sama koha leidmist eestikeelsest tekstist.

Olen mitu korda mõelnud, miks püütakse ise tõlkida. Kindlasti teevad tõlkijad seda nii teadmatusest kui ka soovist kiiremini ja hõlpsamini hakkama saada (tõlgete lappamine võtab kindlasti üksjagu palju aega). Peamiselt aga on see tingitud sellest, et tõlkeerialade õppekavad keskenduvad praktilistele ja erialatekstidele, ilukirjandust ning selle tõlkespetsiifikat puudutatakse üsna vähe ja siiski üsna teoreetiliselt. Praktilisi ainekursusi on kesiselt.

Kindlasti oleks abi sellest, kui ülikoolide õppekavade koostajad teeksid rohkem koostööd kirjastuste, tõlkebüroode ja teistega, et välja selgitada turu tegelikud vajadused ning puudujäägid äsja lõpetanud tõlkijate teadmistes ja oskustes.

Tegelikult lasime siin blogis ühe väga olulise tähtsündmuse mööda – nimelt esimese raamatu, mis valmis täielikult Keeletoimetuse tõlkija-toimetaja ühistööna. Võtmesõnaks on siin just “Keeletoimetuse”, sest enne seda on Anu Vane tõlgitud ja Anu Rooseniidu toimetatud raamatuid trükki jõudnud tervelt neli, kuid “Mehed voodis” oli esimene, mis valmis Keeletoimetuse ajal. Kohe-kohe läheb trükki teine meie ühistööna valminud raamat (sellest lähemalt järgmisel nädalal) ja kõnealune seebiraamat on siis kolmas. Seekord aga on tõlkija  ja toimetaja kohad vahetanud.

Anu Rooseniit kirjutab oma esimesest tõlkijakogemusest peagi ka ise. Mina aga tahan hoopis jagada, kui hea on töötada koos inimesega, kes on kiire taibuga, mõistab su tööd ja oskab kaasa rääkida! Kui ise tõlkima hakkasin, oli Anu R. ainus, kellele julgesin oma tõlke usaldada. Olen piisavalt näinud “toimetajaid”, kes ei oska paljudele vigadele tähelepanu pöörata, ei võta oma tööd tõsiselt ja jätavad paljud konarused teksti alles. Kuidagi ei tahtnud oma tõlget saatuse hoolde jätta ja riskida, et ta mõne sellise kätte sattub – mis siis, et tegu oli lihtsa seebiromaaniga. Igal juhul ei pidanud ma kahetsema ning ka kõik järgmised tõlked on mul õnnestunud Anu R.-ile anda. Ja tundub, et ka temal pole selle vastu midagi.

Seetõttu on vist ka üsna loogiline, et kui Anu R. otsustas tõlkijana kätt proovida, palus ka tema minul enda raamatut toimetada. Ühelt poolt on hea sõbra kirjutatud teksti toimetada tõeline piin, sest väga paljud asjad keeles on tunnetuse küsimus. On teatud teemad, mille suhtes oleme Anu R.-iga eri seisukohtadel, ja koos töötades tuleb neis kompromisse teha või oma soovist taganeda. Teisalt aga, kuna mõlemad teavad, et õiget ja valet lahendust sellistel puhkudel ei ole, ei tekita need erimeelsused probleeme ja lahenevad kiiresti. Pealegi on koos ühe teksti kallal töötades võimalik jõuda parema tulemuseni kui kumbki omaette nokitsedes, sest kaks pead on tõesti kaks pead. Tema tõlgib, mina teen oma ettepanekud, tema jälle enda omad ja koos arutades sünnib parim lahendus.

Sünergia on väga peen sõna ja seda kasutatakse palju, aga just täna tekstile viimast lihvi andes ja paari kohta arutades tundsin, mida see päriselt tähendab: tervik ületab osade summa. Just selline hea meeskond peabki olema ja see on üks paganama tore asi.

Helju Valsi sulest ilmus nädalavahetusel artikkel, milles ta kritiseerib levinud kommet kasutada sõna mees asesõnana. Teravmeelne ja -keelne nagu alati, ütleb Vals nii:  “Seda isehakanud asesõna, millest meil jutt käib, levitab edevus olla ajakirjanduses ilukirjanik, ja siis lükitakse tavatekstidesse taiest, seal aga seisab mees kui kujund, märk, etalon, sümbol, isend – oma liigi esindaja. Näide Postimehe Juurikast: “Mis jutt see on, et Mari Leen Kaselaan ei leia Maarjamaalt meest?” Kui me selles lihtsas asjas vahet ei tee, siis kukume literatuuritsema. Nii tulevadki eetrisse ja trükki ebamäärased mehed. See neid ei päästa, kui lause on sisuldasa ilus, näiteks “Kuigi “Meeletu” lõpetab Tätte-seeria linnateatris, loodab teater mehelt mõnda uut lavalugu.” Mees on Tätte nagunii, pole kahtlustki, siin aga võiks puhkuseks olla tema-sõna.”

Absoluutselt nõus. Ületarvitatakse küll, ja naisega on sama lugu. Aga samas teatud situatsioonides on mees asesõnana täiesti omal koha. Nimelt seebiromaanides!

Muidugi ei ole see tõsiseltvõetav kirjandus ja muidugi ei taotle need ka erilist kunstilist taset, kuid ometi on neil äärmiselt truu ja kindel tarbijaskond. Kui masu sunnib loobuma kallitest ja kauni kaanega raamatutest, siis õhukesed pappkaanega armastuslookesed müüvad endiselt – peamiselt seetõttu, et nad on odavad ja pakuvad kerget, kiiret meelelahutust. Mitme taolise lookese toimetaja ja tõlkijana pean ütlema, et need on teatud mõttes mu lemmikud, sest vähe on faktide kontrollimist ning keskenduda saab peamiselt sellele, millist emotsiooni valitud sõnad edasi peavad andma. Just emotsiooni aga mees asesõnana neis raamatukestes kannabki. (Tsitaadid allpool on võetud raamatukesest, mis on Keeletoimetusel hetkel töös. Pealkirja reedan siis, kui see on valmis.)

Ent siis paitasid mehe käed lihtsalt tema paljast selga, tuues Emmale kananaha ihule ning saates energiaimpulsse ta kehas väga ebasobivatesse kohtadesse.

Pool sammu edasi ja ta on surutud vastu Alexit. Kui ta pööraks pead, võiksid nad suudelda. Või siis matta näo mehe  kaelakumerusse ning limpsata keelega, saamaks teada, kas ta maitseb sama hästi kui lõhnab.

Mehe huuled kohtusid tema omadega. Emma lasi tualettlauast lahti ja haaras selle asemel Alexi kätest, klammerdudes ta käsivarte tugevusse.

Kas suudate kujutleda siin mõnda sobivamat asesõna!? Ürgne vastandus mees versus naine on selle raamatu põhiteema ning siin on soo rõhutamine minu arvates absoluutselt omal kohal. Eriti arvestades, kui palju ta’sid inglise keelest tõlkides tahes-tahtmata tekib. Eesti keel ei kannata neid sellisel hulgal välja ning nimi ei ole alati parim lahendus. Mis jääb üle? Mees!

Tõepoolest, dr Keesling lahkab selles raamatus põhjalikult meeste suhtumist seksi. Ta jutustab ilma mingi valehäbi või keerutamiseta asjadest nii, nagu nad on, ning pikib vahele rohkelt näiteid nii oma isiklikust elust kui ka tööst seksiterapeudina. Läbi räägitakse see, kuidas töötab “tavaline mees”, aga ka levinumad veidrused või probleemid. Lisaks soovitab dr Keesling harjutusi ja nippe, et hädadest üle saada.

Te ei leia sellest raamatust erootikat ega armastust. See on neutraalsel toonil ja asjalikult kirjutatud ülevaade meeste mõtte- ja tundemaailmast, sekka natuke nalja ja veidi šokeerivaid näiteid. Kindlasti leiab iga naine pärast selle läbilugemist, et sai meeste kohta teada midagi uut ja mõistab oma meest nüüd paremini.  Aga eeldus on muidugi see, et meest tõesti tahetakse mõista. Kui te seda teha ei taha, ei jõua raamatu sõnum kardetavasti pärale. Muul juhul aga igati hariv ja kohati ka üsna lõbus lugemine.

Esiteks on keeletoimetaja ülesanne kontrollida teksti vastavust originaalile. Sisuliselt tähendab see, et toimetaja tõlgib kogu raamatu mõttes uuesti ümber, kõrvutades saadut tõlkija kirjapanduga. Teiseks kontrollib hea toimetaja fakte – kõikvõimalikke nimesid (õigekiri, traditsioonilised kirjakujud, kohanimede kasutus, ajaloosündmused, maalide pealkirjad jpm), erinevaid nimetusi (eestikeelsed taimenimetused, loomanimetused) ja termineid. Iga uus raamat tähendab, et pead hakkama uue eriala spetsialistiks. Harva juhtub, et saad toimetada mitut raamatut samal teemal (nagu Keeletoimetusel Popikuningas Jacksoniga õnnestus, aga sellest veidi aja pärast pikemalt).

Alles seejärel saab hakata tegema oma põhitööd ehk toimetama teksti keelereeglitele vastavaks, stiililt ühtlaseks ning sujuvalt loetavaks. Vahel tuleb meie kultuuriruumi mugandada idioome ja väljendeid, mille tõlkija on sõna-sõnalt ümber pannud. Arvesse tuleb võtta originaali kõlavarjundeid, sõnade semantikat, lausete rütmi ja kõiki neid teisi asju, millele ka hea tõlkija töötades mõtleb. Halb tõlkija aga sätib mõtted (halvemal juhul ainult sõnad!) lihtsalt ühest keelest teise ja sellega tema roll piirdubki.

Olles töötanud n-ö mõlemal pool piiri, oskan vaadata asja nii toimetaja kui tõlkija seisukohast. Kuigi püüan tõlkides ka ise kõike seda silmas pidada, mida keeletoimetaja hiljem nagunii üle kontrollib, tundub mulle, et need tööd peaksid olema võrdselt tasustatud. Tõlkimine ei võta palju kauem aega kui (põhjalik) toimetamine ning kui teha seda nii üle jala, nagu sageli kohatud käsikirjades, läheb see sama kiiresti või kiireminigi. Muidugi on ka keeletoimetajad väga erinevad ning kindlasti pole kõik samavõrd põhjalikud, ent hoolikas keeletoimetaja võiks siiski olla tõlkijaga võrdselt tasustatud. Või mis teie arvate?

Anu V.
Keeletoimetus.ee

PS Kahju, et ma ei leidnud viisi, kuidas “versus” pealkirjas kursiivi panna. Häiriv pisiasi:)

[Tänu Otile on see nüüd siiski kursiivis.]