Tänane Sirp

See oli vist kuu aega tagasi, kui Aili Künstler Sirbist mulle kirjutas ja mõnele küsimusele vastata palus. Tänases ajalehes nägi lugu ka ilmavalgust. Aitäh Aili Künstlerile ja Sirbile ning olgu kõnealune looke siin ka viidatud.

Minu esimene käsikiri

Seekordse postituse autor on Marju Randmer, kes õpib Tallinna Ülikoolis keeletoimetajaks ning oli jaanuaris Keeletoimetuses praktikal. Kuna tegu oli tema esimese „päris” toimetamiskogemusega, palusin tal oma mõtted üles tähendada. Need altpoolt leiategi.
________________________________

Pean tõdema, et minu erialavaliku tõttu küsivad mu sõbrad-tuttavad üsna tihti, missugused need keeletoimetaja tööülesanded siis ikkagi on. Enne kui jõuan vastata, piirdub nende ettekujutus tavaliselt sellega, et keeletoimetaja tegeleb vaid puuduvate ja ülearuste komade ning tähevigade parandamisega. Pärast kiirülevaadet keeletoimetajate igapäevasest tööelust ning probleemidest loodan, et nende seni hägus ettekujutus saab selgemad piirjooned.

Alles hiljuti oli ka minul esimene võimalus keeletoimetaja töö rõõme ja valusid oma nahal tunda. Seepärast võin julgelt öelda, et nii lihtne kui keeletoimetaja töö ka ei tundu, on see tegelikkuses kordades raskem, kui ette kujutada oskaks. Tihti mõtlevad inimesed: „Ma olen eestlane, ma ju oskan eesti keelt, kui raske see keeletoimetamine ikka olla saab.” Siinkohal unustatakse, et keeletoimetaja ei tegele vaid üksiku sõna või lausega, vaid kogu teksti või dokumendi üldmuljega. See ongi ehk keeletoimetaja üks keerulisemaid ülesandeid – tajuda teksti tervikuna, hoida läbivalt ühtset stiili ning luua toorest materjalist üheselt mõistetav ning nauditav tekst. On selge, et siin ei piisa vaid kirjakeele reeglite tundmisest. Tuleb osata tajuda n-ö suurt pilti ning tihti panna ennast lugeja rolli, et teksti arusaadavuses, ladususes kindel olla.

Oma esimese käsikirja toimetamise jooksul tekkis ka mul palju kahtlusi, sest ühtäkki tuli teksti käsitleda tervikuna ning märgata kõikvõimalikke vigu igal tekstireal, sest enam ei olnud tegemist kokku- ja lahkukirjutamise harjutusega. Tagantjärele mõeldes läbisin ka mina need etapid, millest on rääkinud juba kogenud keeletoimetajad. Esimeses julgesin parandada vaid kirjavigu ning lisada puuduvaid komasid, kuid need parandused jäid pigem tagasihoidlikuks ning stiililises mõttes muudatusi tegema just ei kippunud. Teises sattusin aga liiga hoogu, tegin muudatusi ülearu ega osanud igat parandust põhjendada muuga, kui et nii lihtsalt tundub parem. Mis ühe keeletoimetaja tõeliselt heaks teeb, on tõenäoliselt tema oskus leida see tasakaal originaaltekstis ja muudatuste vahel – korrigeerida piisavalt palju, kuid nii vähe kui võimalik.

Ometi leian, et keeletoimetaja töö on igati mõnus: suur osa tööajast on võimalik endal planeerida ning olenevalt alast ja spetsialiseerumisest tegeleda just nende tekstidega, mis endale nagunii huvi pakuvad. Raske oleks leida sobivamat tööd inimesele, kellele meeldib lugeda ning oma silmaringi avardada.

Hoolimata ka minu enda esimesest kogemusest, mis õpetas mulle, et tegemist ei olegi nii lihtsa alaga, olen täiesti kindel, et see ei erine palju teistest erialadest, kus kehtib samuti ütlus: „Harjutamine teeb meistriks!”

Marju Randmer
Tallinna Ülikooli referent-toimetaja bakalaureuseõppe tudeng

Meeleheitel koduperenaiste kokaraamat

Uutest raamatutest pole ammu kirjutanud. Järgmise Keeletoimetuse ühistööna (seekord tõlkijaks Anu Vane ja toimetajaks Anu Rooseniit) on raamatulettidele jõudnud “Meeleheitel koduperenaiste kokaraamat”.

Tegu pole sugugi tavalise kokaraamatuga, millele on seriaalist tuttavate nägude pildid kaunistuseks pandud. Raamatu retseptid on jagatud koduperenaiste iseloomu ja oskusi silmades pidades: Breel keerulised ja pidulikud road peenteks õhtusöökideks, Lynette’il kiiremad ja lihtsamad toidud nii perele  kärmeks õhtueineks kui ka võõruspidudeks, Susanil eriti lollikindlad retseptid,  Gabrielle’il Mehhiko traditsioonidest inspireeritud toidud ja peente restoranide road ning Ediel loomulikult toidud, mis romantilisel õhtusöögil kindla tulemuse garanteerivad.

Kõik retseptid on lihtsad valmistada (olgu, osa Bree toite on veidi keerulisemad) ja ma olen kindel, et iga meeleheitel koduperenaine saab sellest raamatust vähemalt paar uut ideed. Raamatu lõpus on käepärane register, kus toiduaine kaupa leiab retseptid, milles seda toiduainet on kasutatud. Kõik retseptide koostisosad ei pruugi Eesti kaubandusvõrgus küll kohe kättesaadavad olla, aga tavaliselt ei ole neid keeruline asendada, seega karta pole midagi. Eks söögitegemine olegi ju loominguline tegevus!

Isutekitajaks raamatust üks Gabrielle’i retsept.

Penne vürtsika viinakastmega
(©Meeleheitel koduperenaiste kokaraamat 2009)

See on restoranide klassik, mis on sealt liikunud ka koduköökidesse. Selles versioonis on maitseks lisatud purustatud punast pipart ja veidi värskust basiiliku näol. Tore, kui saaksite teha seda penne rigatiga, aga tavaline penne sobib samuti.

Purustatud tomateid müüakse vaakumpakendis ning need on kergemad ja värskema maitsega kui purgis tomatipüree. Kui suudate leida vaid purgis tomatipüreed, kasutage klaasitäit püreed, mis on 1 dl veega vedeldatud.

Soola
2 supilusikatäit oliiviõli
2 küüslauguküünt
½ teelusikatäit purustatud punast pipart (või vähem)
1 dl viina
3 dl purustatud tomateid
1 dl kohvikoort
330 grammi penne rigatit või pennet
12 suurt värsket basiilikulehte, lõigatud risti väikesteks ribadeks
1 dl riivitud Parmesani
3,5 dl värsket mozzarella’t, lõigatud sentimeetristeks kuubikuteks (valikuline)

1. Ajage suur potitäis soolvett keema.
2. Samal ajal kuumutage oliiviõli suurel pannil. Lisage küüslauk ja punane pipar ning praadige panni loksutades, kuni tunnete küüslaugu lõhna. Võtke pann tulelt ja valage juurde viin – ettevaatlikult, sest see võib isegi kuumuse peale süttida. Kui keemine lõpeb, pange pann tulele tagasi ning segage juurde purustatud tomatid. Maitsestage kergelt soolaga. Ajage tasasel tulel kergelt keema ning laske kastmel 5 minutit podiseda. (Kastme võib selle punktini valmis teha kuni kaks päeva varem. Pange see külmikusse ja kuumutage tasase keemiseni, enne kui jätkate). Keerake kuumus maha ja segage juurde koor.
3. Pange penne keevasse vette. Keetke aeg-ajalt segades, kuni penne on pehmem, aga siiski veidi jäik (kui makaroni hammustate, peab keskele jääma veel kerge valge rõngas). Jätke 1 dl  keeduvett alles ning nõrutage makaronid.
4. Pange penne potti tagasi, valage selle peale kaste ja lisage basiilik. Segage madalal kuumusel, lisades vajadusel veidi alles hoitud vedelikku, et saada makarone kergelt kattev kaste. Maitske ja vajadusel lisage soola. Võtke pott tulelt ning segage juurde Parmesan ja mozzarella (kui seda kasutate). Serveerige taldrikult või tõstke kulbiga madalasse kaussi.
   JÄTKUB NELJALE

80aastane keeletoimetaja

Järgnev ülevaade on refereeritud Heido Otsa ettekandest “Misasja nad seal toimetavad?” (Eesti Emakeele Seltsi kõnekoosolekult 19.11.2009.) Eesmärk on anda aimu sellest, millised on olnud keeletoimetaja ülesanded ning kuidas teda on läbi aegade nimetatud.

***

29. novembril 1929. aastal pandi Akadeemilise Emakeele Seltsi otsusega alus uuele elukutsele – keeletoimetaja ametile: “Keeletoimetaja on isik, kelle ülesanne on viia käsikirja keel vastavusse normikeeles kehtivate nõuetega.” Raimo Raag on viidanud: “1920. aastate kontekstis tähendas keeletoimetaja töö eeskätt sõnade muutevormide korrastamist, vähemal määral puudutas see õigekirja, sõnade järjekorda, lausestust ja stiili.”

1930. aastatel nimetati keeletoimetajat hoopis redaktoriks: redaktor – ajakirja, ajalehe või koguteose toimetaja. Vrdl: redaktsioon – trükise trükivalmis viimistlemine, redigeerimine, kujustamine (EE, 1936).

Lembit Abo on 1975. aastal ilmunud raamatus “Käsikiri ja korrektuur” (2., ümbertöötatud trükk) öelnud toimetajatöö keelelise poole kohta järgmist: “Parandada grammatilised vead. Täpsustada sõnajärjestust /…/. Tarbe korral muuta sõnastust /…/. Kõrvaldada trafarettväljendid ja parasiitsõnad.”

Samas on autorile ja tõlkijale pandud väga suur vastutus. Eraldi keeletoimetajat kui sellist 1960. aastatel ei olnud. Olid toimetaja ja korrektor. Toimetaja vastutas muuhulgas ka käsikirja keelelise ülevaatuse eest. Peale selle tuli üle vaadata käsikirja üldine kvaliteet, veenduda algupärasuses, parandada sisuvigu ja fakte, kontrollida oskussõnu ja tähiseid, teksti ja selle osade liigendust ning kohustuslikke komponente, tsitaate, viiteid, arvutusi, tabeleid ja jooniseid jne. Autor või tõlkija oli autoriteet. (Keele)toimetaja parandused pidid olema minimaalsed ning alati põhjendatud, et algne tekst muutuks minimaalselt.

Viimasena vaatas vahetult enne trükki minekut teksti üle korrektor, andes viimase lihvi ja kõrvaldades küljendamisel ja ladumisel tekkinud ning toimetajal märkamata jäänud vead.

Et keelelise kvaliteedi eest vastutas siiski autor või tõlkija, kes pöördus ise vajadusel filoloogi poole, ei kuulunud keeletoimetajad kirjastuse koosseisu, vaid töötasid tükipalga alusel. Siiski võeti 1970. aastatel paar toimetajat kirjastuse Valgus koosseisu. See aga ei tähendanud, et võrreldes 1960. aastatega oleksid autoritele ja tõlkijatele esitatud nõuded kuidagi leebemaks muutunud.

Tänapäeval eristatakse toimetaja ja keeletoimetaja elukutset. EKSSi 6. köite järgi on toimetaja “mingit materjali avaldamiseks ettevalmistav töötaja”. Eesti entsüklopeedia 9. köide on põhjalikum, eristades ka kaks mõistet. Toimetaja on “trükises (ajalehes, ajakirjas, rmt-s), ringhäälingu- või televisioonisaates või filmis avaldatavat redigeeriv, kujundav, tööd sisuliselt korraldav või avaldatava eest vastutav töötaja. Õigekeelsusnõuete järgimise ja stiili eest kannab hoolt keeletoimetaja”.

***

Enda kogemusest võin küll öelda, et pelgalt keeletoimetaja tööga saan tegeleda haruharva. Enamasti on toimetajatööd rohkem. Kõikvõimalikku kontrollimist, üle vaatamist, konsulteerimist jne on tavaliselt küllaga.

Siinkohal soovin kõikidele toimetajatele, keeletoimetajatele ja korrektoritele palju õnne ning rohkesti tööd ja vähe vaeva!

Anu Rooseniit

Tekstid, mida ei tõlgita

Taas tõlketeksti toimetades puutusin kokku ühe just noortel tõlkijatel esineva apsakaga. Nimelt kipuvad vähese kogemusega tõlkijad originaalis leiduvaid piiblitsitaate jmt ise tõlkima.

Meil on hea tava, et piiblit, Shakespeare’i jmt tekste ei tõlgita, kuna suurepärased tõlked on juba olemas. Seega tuleks piiblitsitaadid eestikeelsest tõlkest üles otsida. See ei ole ületamatult raske, sest peaaegu alati on originaalis ka viide tsitaadile. Tuleks vaid vaevaks võtta, piibel õige koha pealt lahti lüüa ning sobiv koht maha kirjutada.

Mina eelistan piiblitsitaate kontrollida Eesti Piibliseltsi 1997. aastal välja antud piibliversioonist (koos apokrüüfidega), sest pean seda kõige adekvaatsemaks. Kõikides väljaannetes ei ole ka apokrüüfe, mis on meil vähem tuntud piibliosa, kuid mida ingliskeelses kultuuriruumis tsiteeritakse üsna palju, eriti Jeesus Siirakut. Viimastel aastatel on ka nn lahkusulistel ilmunud oma piibliversioonid, enamasti üsna sarnased, ent neis leidub kohati vigu ning paar mõistet (nt Issand/Jehoova jms) erinevad.

Sama lugu on ka Shakespeare’i luule ja näidenditega. 1950.-1960. aastatel ilmusid suurepärased tõlked seitsmeköitelises „Kogutud teoste” sarjas. Sedavõrd autoriteetse autori ja tõlgete puhul on samuti hea tava kasutada olemasolevaid tõlkeid ning esimese tsitaadi juurde lisada vastav märkus. Siin on küll õiget kohta leida veidi keerulisem kui piiblis, ent mina olen toimetajana avastanud paar head internetiandmebaasi (nt http://www.kingjamesbibleonline.org), kus saab otsida üles õige koha ingliskeelses tekstis, mis lihtsustab oluliselt sama koha leidmist eestikeelsest tekstist.

Olen mitu korda mõelnud, miks püütakse ise tõlkida. Kindlasti teevad tõlkijad seda nii teadmatusest kui ka soovist kiiremini ja hõlpsamini hakkama saada (tõlgete lappamine võtab kindlasti üksjagu palju aega). Peamiselt aga on see tingitud sellest, et tõlkeerialade õppekavad keskenduvad praktilistele ja erialatekstidele, ilukirjandust ning selle tõlkespetsiifikat puudutatakse üsna vähe ja siiski üsna teoreetiliselt. Praktilisi ainekursusi on kesiselt.

Kindlasti oleks abi sellest, kui ülikoolide õppekavade koostajad teeksid rohkem koostööd kirjastuste, tõlkebüroode ja teistega, et välja selgitada turu tegelikud vajadused ning puudujäägid äsja lõpetanud tõlkijate teadmistes ja oskustes.