80aastane keeletoimetaja

Järgnev ülevaade on refereeritud Heido Otsa ettekandest “Misasja nad seal toimetavad?” (Eesti Emakeele Seltsi kõnekoosolekult 19.11.2009.) Eesmärk on anda aimu sellest, millised on olnud keeletoimetaja ülesanded ning kuidas teda on läbi aegade nimetatud.

***

29. novembril 1929. aastal pandi Akadeemilise Emakeele Seltsi otsusega alus uuele elukutsele – keeletoimetaja ametile: “Keeletoimetaja on isik, kelle ülesanne on viia käsikirja keel vastavusse normikeeles kehtivate nõuetega.” Raimo Raag on viidanud: “1920. aastate kontekstis tähendas keeletoimetaja töö eeskätt sõnade muutevormide korrastamist, vähemal määral puudutas see õigekirja, sõnade järjekorda, lausestust ja stiili.”

1930. aastatel nimetati keeletoimetajat hoopis redaktoriks: redaktor – ajakirja, ajalehe või koguteose toimetaja. Vrdl: redaktsioon – trükise trükivalmis viimistlemine, redigeerimine, kujustamine (EE, 1936).

Lembit Abo on 1975. aastal ilmunud raamatus “Käsikiri ja korrektuur” (2., ümbertöötatud trükk) öelnud toimetajatöö keelelise poole kohta järgmist: “Parandada grammatilised vead. Täpsustada sõnajärjestust /…/. Tarbe korral muuta sõnastust /…/. Kõrvaldada trafarettväljendid ja parasiitsõnad.”

Samas on autorile ja tõlkijale pandud väga suur vastutus. Eraldi keeletoimetajat kui sellist 1960. aastatel ei olnud. Olid toimetaja ja korrektor. Toimetaja vastutas muuhulgas ka käsikirja keelelise ülevaatuse eest. Peale selle tuli üle vaadata käsikirja üldine kvaliteet, veenduda algupärasuses, parandada sisuvigu ja fakte, kontrollida oskussõnu ja tähiseid, teksti ja selle osade liigendust ning kohustuslikke komponente, tsitaate, viiteid, arvutusi, tabeleid ja jooniseid jne. Autor või tõlkija oli autoriteet. (Keele)toimetaja parandused pidid olema minimaalsed ning alati põhjendatud, et algne tekst muutuks minimaalselt.

Viimasena vaatas vahetult enne trükki minekut teksti üle korrektor, andes viimase lihvi ja kõrvaldades küljendamisel ja ladumisel tekkinud ning toimetajal märkamata jäänud vead.

Et keelelise kvaliteedi eest vastutas siiski autor või tõlkija, kes pöördus ise vajadusel filoloogi poole, ei kuulunud keeletoimetajad kirjastuse koosseisu, vaid töötasid tükipalga alusel. Siiski võeti 1970. aastatel paar toimetajat kirjastuse Valgus koosseisu. See aga ei tähendanud, et võrreldes 1960. aastatega oleksid autoritele ja tõlkijatele esitatud nõuded kuidagi leebemaks muutunud.

Tänapäeval eristatakse toimetaja ja keeletoimetaja elukutset. EKSSi 6. köite järgi on toimetaja “mingit materjali avaldamiseks ettevalmistav töötaja”. Eesti entsüklopeedia 9. köide on põhjalikum, eristades ka kaks mõistet. Toimetaja on “trükises (ajalehes, ajakirjas, rmt-s), ringhäälingu- või televisioonisaates või filmis avaldatavat redigeeriv, kujundav, tööd sisuliselt korraldav või avaldatava eest vastutav töötaja. Õigekeelsusnõuete järgimise ja stiili eest kannab hoolt keeletoimetaja”.

***

Enda kogemusest võin küll öelda, et pelgalt keeletoimetaja tööga saan tegeleda haruharva. Enamasti on toimetajatööd rohkem. Kõikvõimalikku kontrollimist, üle vaatamist, konsulteerimist jne on tavaliselt küllaga.

Siinkohal soovin kõikidele toimetajatele, keeletoimetajatele ja korrektoritele palju õnne ning rohkesti tööd ja vähe vaeva!

Anu Rooseniit

Tekstid, mida ei tõlgita

Taas tõlketeksti toimetades puutusin kokku ühe just noortel tõlkijatel esineva apsakaga. Nimelt kipuvad vähese kogemusega tõlkijad originaalis leiduvaid piiblitsitaate jmt ise tõlkima.

Meil on hea tava, et piiblit, Shakespeare’i jmt tekste ei tõlgita, kuna suurepärased tõlked on juba olemas. Seega tuleks piiblitsitaadid eestikeelsest tõlkest üles otsida. See ei ole ületamatult raske, sest peaaegu alati on originaalis ka viide tsitaadile. Tuleks vaid vaevaks võtta, piibel õige koha pealt lahti lüüa ning sobiv koht maha kirjutada.

Mina eelistan piiblitsitaate kontrollida Eesti Piibliseltsi 1997. aastal välja antud piibliversioonist (koos apokrüüfidega), sest pean seda kõige adekvaatsemaks. Kõikides väljaannetes ei ole ka apokrüüfe, mis on meil vähem tuntud piibliosa, kuid mida ingliskeelses kultuuriruumis tsiteeritakse üsna palju, eriti Jeesus Siirakut. Viimastel aastatel on ka nn lahkusulistel ilmunud oma piibliversioonid, enamasti üsna sarnased, ent neis leidub kohati vigu ning paar mõistet (nt Issand/Jehoova jms) erinevad.

Sama lugu on ka Shakespeare’i luule ja näidenditega. 1950.-1960. aastatel ilmusid suurepärased tõlked seitsmeköitelises „Kogutud teoste” sarjas. Sedavõrd autoriteetse autori ja tõlgete puhul on samuti hea tava kasutada olemasolevaid tõlkeid ning esimese tsitaadi juurde lisada vastav märkus. Siin on küll õiget kohta leida veidi keerulisem kui piiblis, ent mina olen toimetajana avastanud paar head internetiandmebaasi (nt http://www.kingjamesbibleonline.org), kus saab otsida üles õige koha ingliskeelses tekstis, mis lihtsustab oluliselt sama koha leidmist eestikeelsest tekstist.

Olen mitu korda mõelnud, miks püütakse ise tõlkida. Kindlasti teevad tõlkijad seda nii teadmatusest kui ka soovist kiiremini ja hõlpsamini hakkama saada (tõlgete lappamine võtab kindlasti üksjagu palju aega). Peamiselt aga on see tingitud sellest, et tõlkeerialade õppekavad keskenduvad praktilistele ja erialatekstidele, ilukirjandust ning selle tõlkespetsiifikat puudutatakse üsna vähe ja siiski üsna teoreetiliselt. Praktilisi ainekursusi on kesiselt.

Kindlasti oleks abi sellest, kui ülikoolide õppekavade koostajad teeksid rohkem koostööd kirjastuste, tõlkebüroode ja teistega, et välja selgitada turu tegelikud vajadused ning puudujäägid äsja lõpetanud tõlkijate teadmistes ja oskustes.

SEO-toimetaja

Augusti lõpul toimunud internetiturunduse laagris sattusin lõunalauas kuulma, kuidas kaks internetiturunduse vastu huvi tundvat meest arutasid, kes küll jõuab neid tekste nii palju koostada, kui heaks turunduseks vaja. Mure seisnes selles, et esiteks ei suuda muu töö kõrvalt iial teemasid välja mõelda, teiseks oska nad nii hästi kirjutada ja kolmandaks kardavad kirjavigu. Nad arvasid, et küll oleks tore, kui keegi need tekstid valmis teeks või pärast üle vaataks ja kontrolliks, kas on ikka kasutatud kõiki õigeid märksõnu, neid vajalikul määral rõhutatud ja tekst on ka keeleliselt ja sisuliselt korrektne, loogiline ning esinduslik. Just see võikski olla SEO-toimetaja töö.

Selle ametinimetuse väljamõtlemise au ei kuulu sugugi mulle, vaid neile meestele seal lõunalauas ning tegelikult on mujal maailmas analoogne töökoht ka täiesti olemas – SEO-copywriter nimelt, kes taolisi tekste kirjutab. Ja mida enam ka Eestis internetiturundusele tähelepanu pöörama hakatakse, seda enam tuntakse vajadust kodanike järele, kes oskaksid luua ja toimetada tekste, mis oleksid esiteks sisult huvitavad ja pakuksid lugejatele mingit olulist väärtust, aga teiseks vastaksid ka SEO reeglitele ning tuleksid ettevõttele turunduse aspektist kasuks.

Mulle kui keeletoimetajale ning otsast ka internetiturundust nuusutanule pakub selline perspektiiv aga väga suurt huvi. Kui töötasin kirjastuses keeletoimetajana, küsisid tuttavad tihti, kas see töö igav ei ole – iga päev üks ja sama. Mina naersin, et kus ta siis üks ja sama on – tekst on ju iga päev erinev. Teate, nagu sel mehel, kes postkontoris markidele templeid lööb – kuupäev on iga päev erinev. Kui turundusse tööle läksin ja internetiturunduse kohta järjest enam lugema hakkasin, tundus mulle, et olen leidnud maailma kõige põnevama teema. Esiteks on see uus ja Eestis üsna tundmatu, teiseks nõuab üsna sarnaseid oskuseid ja kogemusi, mis mul toimetaja-ajakirjanikuna juba on, ning kolmandaks pakuti selle töö eest võrdlemisi korralikku töötasu:-)

Nüüd tundub mulle, et olen leidnud ka niši, kuidas need kaks teemat kokku siduda – ühelt poolt kirjutamine ja toimetamine, mis on mu põhieriala, ja teisalt (interneti)turundus, mis on lihtsalt väga huvitav. Tundub, et mida aeg edasi, seda enam kaalukauss nende kahe vahel interneti kasuks kaldub, seda nii minu isikut silmas pidades kui ka keeletoimetaja tööd üldiselt. Kui eelmises postituses internetiajastu keeletoimetajast rääkisin, pidasin silmas vaid uudisteportaale jms, aga samas võiks keeletoimetaja ametist aegamööda kasvada ka SEO-toimetaja amet, kus peale õigekeelsuse peaks silmas pidama ka internetitekstide koostamise spetsiifikat (nagu praegu nt ajakirjandustekstide oma). Mis ongi põhjus, miks kirjutan sellest Keeletoimetuse blogis: vast saab mõni keeletoimetaja siit veel inspiratsiooni.

Mees kui asesõna: vahel siiski

Helju Valsi sulest ilmus nädalavahetusel artikkel, milles ta kritiseerib levinud kommet kasutada sõna mees asesõnana. Teravmeelne ja -keelne nagu alati, ütleb Vals nii:  “Seda isehakanud asesõna, millest meil jutt käib, levitab edevus olla ajakirjanduses ilukirjanik, ja siis lükitakse tavatekstidesse taiest, seal aga seisab mees kui kujund, märk, etalon, sümbol, isend – oma liigi esindaja. Näide Postimehe Juurikast: “Mis jutt see on, et Mari Leen Kaselaan ei leia Maarjamaalt meest?” Kui me selles lihtsas asjas vahet ei tee, siis kukume literatuuritsema. Nii tulevadki eetrisse ja trükki ebamäärased mehed. See neid ei päästa, kui lause on sisuldasa ilus, näiteks “Kuigi “Meeletu” lõpetab Tätte-seeria linnateatris, loodab teater mehelt mõnda uut lavalugu.” Mees on Tätte nagunii, pole kahtlustki, siin aga võiks puhkuseks olla tema-sõna.”

Absoluutselt nõus. Ületarvitatakse küll, ja naisega on sama lugu. Aga samas teatud situatsioonides on mees asesõnana täiesti omal koha. Nimelt seebiromaanides!

Muidugi ei ole see tõsiseltvõetav kirjandus ja muidugi ei taotle need ka erilist kunstilist taset, kuid ometi on neil äärmiselt truu ja kindel tarbijaskond. Kui masu sunnib loobuma kallitest ja kauni kaanega raamatutest, siis õhukesed pappkaanega armastuslookesed müüvad endiselt – peamiselt seetõttu, et nad on odavad ja pakuvad kerget, kiiret meelelahutust. Mitme taolise lookese toimetaja ja tõlkijana pean ütlema, et need on teatud mõttes mu lemmikud, sest vähe on faktide kontrollimist ning keskenduda saab peamiselt sellele, millist emotsiooni valitud sõnad edasi peavad andma. Just emotsiooni aga mees asesõnana neis raamatukestes kannabki. (Tsitaadid allpool on võetud raamatukesest, mis on Keeletoimetusel hetkel töös. Pealkirja reedan siis, kui see on valmis.)

Ent siis paitasid mehe käed lihtsalt tema paljast selga, tuues Emmale kananaha ihule ning saates energiaimpulsse ta kehas väga ebasobivatesse kohtadesse.

Pool sammu edasi ja ta on surutud vastu Alexit. Kui ta pööraks pead, võiksid nad suudelda. Või siis matta näo mehe  kaelakumerusse ning limpsata keelega, saamaks teada, kas ta maitseb sama hästi kui lõhnab.

Mehe huuled kohtusid tema omadega. Emma lasi tualettlauast lahti ja haaras selle asemel Alexi kätest, klammerdudes ta käsivarte tugevusse.

Kas suudate kujutleda siin mõnda sobivamat asesõna!? Ürgne vastandus mees versus naine on selle raamatu põhiteema ning siin on soo rõhutamine minu arvates absoluutselt omal kohal. Eriti arvestades, kui palju ta’sid inglise keelest tõlkides tahes-tahtmata tekib. Eesti keel ei kannata neid sellisel hulgal välja ning nimi ei ole alati parim lahendus. Mis jääb üle? Mees!

Nastja. Selgeltnägija

“Selgeltnägijate tuleproov” jätkub ka sel aastal ning vaatajanumbrid kõnelevad taas, et inimesi väga huvitavad paranormaalsed nähtused. Just nüüd on sobiv aeg, et vaadata hetkeks tagasi möödunud aastasse — kohe-kohe jõuab raamatulettidele raamat selgeltnägija Nastjast.

Elulooraamatud on Eestis uskumatult populaarsed, kuid harva juhtub, et selle peakangelane on nii noor naine.  Pean tunnistama, et ma ise ei ole kuigi suur reality-sarjade sõber ning “Selgeltnägijate” saadet ei vaadanud, seega suhtusin raamatusse lugema hakates äärmiselt skeptiliselt. Et ülespuhutud staar ja mõttetu saade ja mis-elulooraamatut-see-plikake-ikka-kirjutab jne. Ühesõnaga asusin tööle päris koledate eelarvamustega. Faili küljendusse saates aga pidin tunnistama, et minu suhtumine oli oluliselt positiivsemaks muutunud.

Esiteks ei püüa see raamat teha Nastjat kuskilt otsast suuremaks või tähtsamaks või lahedamaks, nagu elulooraamatud vahel kipuvad. Teiseks ei olegi see päris tüüpiline elulooraamat, vaid pigem nagu Nastja ülestunnistus või vastus küsimustele, mida “Selgeltnägijate” saadet vaadanud temalt ehk küsida tahavad. Jah, seal puudutatakse Nastja perekonda, esivanemaid ja elukäiku, kuid põhiline on pigem Nastja lihtne pihtimus sellest, kuidas ta enda võimed avastas, millised probleeme need on põhjustanud, miks ta saatesse läks ja kes ta selline üldse on.

Kristiina Genno on Nastja loo kirja pannud ladusalt ja kodusel toonil ning lugedes võib tõesti uskuda, et need ongi Nastja, mitte autori sõnad (mitte nagu sageli, kui raamatukangelasele püütakse omistada midagi, mida nad tegelikult öelnud pole jne).  Nastjast jääb sooja, lihtsa ja toreda inimese mulje ning see, et ta on selgeltnägija, on vaid boonuseks. Ma arvan, et raamat meeldib kõige enam teistele noortele naistele, kes on alati tahtnud teada, kuidas üks selgeltnägija mõtleb ja mida tunneb. Kuid kõige olulisem on siiski see, et selgeltnägija on eraelus inimene nagu iga teinegi.