Toimetaja ja tõlkija töötasust

Hajameelse blogis ilmus eile hea ülevaade tõlkebüroode ja keeletoimetuste hinnakirjadest. Just mõni päev tagasi tuli mul tööga seoses vastata küsimusele, milline on turu keskmine leheküljehind eesti-vene tõlkel. Ja samamoodi nagu Hajameelne oma blogis nendib, tuli ka mulle üllatusena, kui vähe tõlkebüroosid avalikustab oma veebis konkreetse hinnakirja!

Enamik tõlkebüroosid väldib konkreetsete numbrite nimetamist kodulehel ning palub saata hinnapäringu.  Sealjuures jäi mulje, et suured ja tuntud tegijad väldivad seda isegi rohkem kui väiksemad bürookesed. Olgu, mind võib käsitleda konkurendina ja mulle vast polegi seda infot vaja avalikustada. Potentsiaalne klient aga tahaks enne töö tellimist vähemalt umbkaudugi ülevaadet sellest, milline on eri büroode hinnatase. Seega kaldun ma arvama, et pigem teevad tõlkebürood endale sel moel karuteene.

Tõlge ja toimetamine on selline kaup, mille kvaliteeti on asjatundmatul kliendil üsna keeruline hinnata. Kui vähesed väga teadlikud tellijad kõrvale jätta, on enamiku otsustamise aluseks umbmäärased parameetrid nagu üldine usaldusväärsus (kodulehe kujundusest tõlkesuundade loeteluni) ning hind. Praeguses majandusolukorras on viimane vast olulisemgi. Keeletoimetus saab hinnapakkumistele üsna sageli vastuseid, et leiti odavam lahendus ja otsustati selle kasuks. Ja ülal viidatud artikli hindade näitel ei ole meie sugugi kallite büroode seas. Hinnatundlik klient saadab päringu ennekõike büroole, mille puhul on kohe selge, kuidas ja mis alustel hind kujuneb, ja tõenäolisemalt tellib tõlke sealt.

Kuidas tõlke hind kujuneb ning milline see peaks olema, see on hoopis omaette teema. Hinnakäärid odavamate ja kallimate tegijate vahel ulatuvad kordadesse ning ma arvan, et nii see peabki olema. Aga potentsiaalse kliendina  kutsuks tõlkebüroosid küll üles hindades konkreetsem olema! Eri raskusastme ja temaatikaga tekstide puhul on see loomulikult erinev, kuid keskmise tasu väljatoomine muudaks üldpilti palju selgemaks, aitaks büroosid selgemalt positsioneerida.

Huvitava trendina on silma jäänud see, et kirjastused on viimasel ajal hakanud tõlgete ja toimetamise hinda määrama vähempakkumise alusel. Et saadetakse reale tõlkijatele või toimetajatele raamatu lühitutvustus ja tähemärkide arv ning oodatakse paari päeva jooksul hinna- ja tähtajapakkumisi. Olen paarile sellisele ka reageerinud, pakkudes enda meelest täiesti mõistlikku, pigem soodsat hinda, kuid alati on leidunud keegi, kes on olnud valmis töö ette võtma odavamalt.

Viimane selline pakkumine oli üks mitte kuigi teadusliku sisuga eneseabiraamat (mis õpetab sind sügavamalt hingama ja ennast armastama jne), mille poogna hinnaks pakkusin 1100 brutotöötasu krooni.  Seda peeti ennekuulmatult kalliks. Oleme Keeletoimetuses paari sama kirjastuse tõlget ka toimetama juhtunud ning nentinud, et selline vähempakkumise metoodika annab ka töö kvaliteedis tunda. Tõlge on puine ja vale, faktid on kontrollimata, tõlked hilinevad kohutavalt. Küljendamisega on samuti järjest rohkem probleeme, vast kasutatakse seal sama hinnapoliitikat.

Tõlkijate ja toimetajate alatasustamisest on siin-seal ikka kõneldud, aga see vähempakkumiste asi ületab minu meelest viimase moraalse piiri. Odavat ja head lihtsalt ei ole võimalik saada, mitte üheski valdkonnas. Ja ma tõesti tahaks teada, milline on järgmine samm. Google Translator?

Tänane Sirp

See oli vist kuu aega tagasi, kui Aili Künstler Sirbist mulle kirjutas ja mõnele küsimusele vastata palus. Tänases ajalehes nägi lugu ka ilmavalgust. Aitäh Aili Künstlerile ja Sirbile ning olgu kõnealune looke siin ka viidatud.

Minu esimene käsikiri

Seekordse postituse autor on Marju Randmer, kes õpib Tallinna Ülikoolis keeletoimetajaks ning oli jaanuaris Keeletoimetuses praktikal. Kuna tegu oli tema esimese „päris” toimetamiskogemusega, palusin tal oma mõtted üles tähendada. Need altpoolt leiategi.
________________________________

Pean tõdema, et minu erialavaliku tõttu küsivad mu sõbrad-tuttavad üsna tihti, missugused need keeletoimetaja tööülesanded siis ikkagi on. Enne kui jõuan vastata, piirdub nende ettekujutus tavaliselt sellega, et keeletoimetaja tegeleb vaid puuduvate ja ülearuste komade ning tähevigade parandamisega. Pärast kiirülevaadet keeletoimetajate igapäevasest tööelust ning probleemidest loodan, et nende seni hägus ettekujutus saab selgemad piirjooned.

Alles hiljuti oli ka minul esimene võimalus keeletoimetaja töö rõõme ja valusid oma nahal tunda. Seepärast võin julgelt öelda, et nii lihtne kui keeletoimetaja töö ka ei tundu, on see tegelikkuses kordades raskem, kui ette kujutada oskaks. Tihti mõtlevad inimesed: „Ma olen eestlane, ma ju oskan eesti keelt, kui raske see keeletoimetamine ikka olla saab.” Siinkohal unustatakse, et keeletoimetaja ei tegele vaid üksiku sõna või lausega, vaid kogu teksti või dokumendi üldmuljega. See ongi ehk keeletoimetaja üks keerulisemaid ülesandeid – tajuda teksti tervikuna, hoida läbivalt ühtset stiili ning luua toorest materjalist üheselt mõistetav ning nauditav tekst. On selge, et siin ei piisa vaid kirjakeele reeglite tundmisest. Tuleb osata tajuda n-ö suurt pilti ning tihti panna ennast lugeja rolli, et teksti arusaadavuses, ladususes kindel olla.

Oma esimese käsikirja toimetamise jooksul tekkis ka mul palju kahtlusi, sest ühtäkki tuli teksti käsitleda tervikuna ning märgata kõikvõimalikke vigu igal tekstireal, sest enam ei olnud tegemist kokku- ja lahkukirjutamise harjutusega. Tagantjärele mõeldes läbisin ka mina need etapid, millest on rääkinud juba kogenud keeletoimetajad. Esimeses julgesin parandada vaid kirjavigu ning lisada puuduvaid komasid, kuid need parandused jäid pigem tagasihoidlikuks ning stiililises mõttes muudatusi tegema just ei kippunud. Teises sattusin aga liiga hoogu, tegin muudatusi ülearu ega osanud igat parandust põhjendada muuga, kui et nii lihtsalt tundub parem. Mis ühe keeletoimetaja tõeliselt heaks teeb, on tõenäoliselt tema oskus leida see tasakaal originaaltekstis ja muudatuste vahel – korrigeerida piisavalt palju, kuid nii vähe kui võimalik.

Ometi leian, et keeletoimetaja töö on igati mõnus: suur osa tööajast on võimalik endal planeerida ning olenevalt alast ja spetsialiseerumisest tegeleda just nende tekstidega, mis endale nagunii huvi pakuvad. Raske oleks leida sobivamat tööd inimesele, kellele meeldib lugeda ning oma silmaringi avardada.

Hoolimata ka minu enda esimesest kogemusest, mis õpetas mulle, et tegemist ei olegi nii lihtsa alaga, olen täiesti kindel, et see ei erine palju teistest erialadest, kus kehtib samuti ütlus: „Harjutamine teeb meistriks!”

Marju Randmer
Tallinna Ülikooli referent-toimetaja bakalaureuseõppe tudeng

See keeruline otsekõne

Üks kohti, kus ka kogenumad kirjutajad-tõlkijad sageli eksivad, on otsekõne kirjavahemärgistamine. Mul endalgi on iga veidi aja takka tarvis neid reegleid eesti keele käsiraamatust üle kontrollida, et ikka parandustes päris kindel olla. Nüansse on palju ja kuidagi ei taha meelde jääda. Kõiki otsekõne kirjavahemärgistamise reegleid pole siin vast tarvis üle korrata, küll aga tahan juhtida tähelepanu mõnele juhusele, mis toimetustöö ajal sagedasemate vigadena silma on jäänud.

• Otsekõne lõppu näitavad jutumärgid, mis asuvad pärast otsekõne lõpumärki.
  Vale:  “Asi on triibulistes”, ütles Iiah.
  Õige: “Asi on triibulistes,” ütles Iiah.

See tähendab, et kõigepealt tuleb otsekõne teksti lõpetav märk, seejärel jutumärk. Väga sageli ei pöörata otsekõne lõpumärgi ja otsekõne sulgeva jutumärgi järjestusele üldse tähelepanu, aga järele mõeldes on see ju täiesti loogiline. Kuna otsekõne võib  koosneda ka mitmest lausest, tuleb esmalt näidata lause lõppu ja seejärel alles otsekõne lõppu.

• Tühikute õige koht on kooloni ja otsekõne algusjutumärgi vahel ning otsekõne lõpujutumärgi ja saatelause alguse vahel. Kirjavahemärke endid pole vaja tühikuga eraldada (nt koma ja jutumärki) ning õigetesse kohtadesse tühikut panemata jätta ei tohi.
  Vale:  “Asi on triibulistes,”ütles Iiah.  “Asi on triibulistes, “ütles Iiah.
  Õige: “Asi on triibulistes,” ütles Iiah.

Õnneks ei tule selliseid vigu sageli ette ja lõpuks on õige tühikukasutus arvutikirjas enamikule selgeks saanud, aga vahel juhtub ka selliseid apse (eriti esimene vale kasutuse näide). Ma usun ja loodan siiski, et need tulevad pigem tähelepanematusest kui teadmatusest. Aga näiteks esimese näite puhul teeb asja keeruliseks see, et alati ei ole jutumärgi ja muu kirjavahemärgi järjestus samasugune.

• Kui saatelause ise on küsi- või hüüdlause, pannakse sellele osutav küsi- või hüüumärk kinnijutumärgi järele. Seejuures otsekõne küsi- või hüüumärk säilib, punkt aga kustub.
  Näited eesti keele käsiraamatust: Miks Jüri küsis minult: “Kas sa oled haige?”?
  Miks Jüri ütles mulle: “Küll sa oled rumal!”?
  Kui raske oli Jürile öelda: “Me ei vaja teid enam”!

Filoloogikoolituse ja hea keeletajuta võib olla raske vahet teha, kus täpselt on saatelause piirid ja mis liiki on saatelause, aga järele mõeldes on see ju ülimalt loogiline. Kuna otsekõne mahub saatelause sisse, tuleb kõigepealt selle lõpumärk ja alles siis lause enda lõpumärk. Eraldi tähelepanu aga tuleb pöörata asjaolule, et hüüd- või küsilausest saatelause puhul otsekõne lõpupunkti eraldi märkida pole tarvis!

Järgmised paar kriitilist kohta on sellised, mida tavakirjutaja tõesti ei pruugi teada.

• Kui otsekõne on saatelause keskel, siis tema ette vahemärki ei panda.
  Näide: Vaikse hüüdega “Ma tulen, kallim!” hüppab ta voodisse.

Selle reegli vastu eksitakse massiliselt ja pean piinlikkusega tunnistama, et ka ise avastasin selle (uuesti) mitte just kaua aega tagasi. Segadust tekitab see, et tavaliselt käsitletakse otsekõne kirjavahemärgistamise juures kolme põhitüüpi (saatelause otsekõne ees, järel ja keskel), aga harvemini esinevatele tüüpidele jätkub tähelepanu vähem kui üldse. Ja lause keskel asuvat otsekõnet pole ju iseenesest raske vormistada, järgides otsekõne alguses reeglit “saatelause on otsekõne ees” ja otsekõne lõpul reeglit “saatelause on otsekõne järel” ning ongi komad-koolonid pandud. Aga ei, siin kehtib omaette reegel! Ja asi läheb veel keerulisemaks…

• Otsekõne koos saatelausega võib toimida osalausena või lause moodustajana. Ka niisugusel juhul pannakse vahemärgid kinnijutumärkide järele.
  Näide: Iiah haaras kaevuvändast kinni ja ütles: “Kui sa tahad, et ma su üles tõmban, väike Notsu, hüüa lihtsalt: “Üles!”, ja kui sa tahad minna veel allapoole, hüüa: “Allapoole!”.”

Iseenesest on kõik jälle väga loogiline, aga praktikas võtab üsna põhjalikku järelemõtlemist, milline kirjavahemärk siis kuhu panna. Näite lõpus lõpetab hüüumärk Notsu otsekõne ja punkt Iiahi oma.

• Jutumärkides tsitaate ja pealkirju käsitatakse vahemärgistuse seisukohast nagu tavalisi lause moodustajaid. Nende puhul koolonit ei kasutata ja järelmärgid pannakse kinnijutumärkide järele.
  Näide: Kõikjal tema ümber sosistas tontlik kaja muudkui “röstitud kuklid” ja “röstitud kuklid”.

Siin on kriiline koht lause lõpp: kuna tavaolukorras ehk otsekõne lõpus on kõigepealt punkt ja siis jutumärk, on inimene tõrges sisseharjutatud järjekorda muutma ning paneb märgid nii, nagu silmale ilus tundub. Enamasti talitatakse silmamälu põhjal õigesti, siin aga teeb see karuteene. Appi tuleks jälle võtta loogiline mõtlemine: kuna tsitaat pole terviklik lause, ei ole tema lõppu mingit märki vaja peale jutumärkide, mis seda piiritlevad. Ja kuna tsitaat kuulub ühe lause osana lause sisse, peab lause lõpumärk jääma viimasele kohale.

Mõistan, et sõnalised selgitused, olgu need ükspuha kui püüdlikud, ei suuda keeleloogikat ammendavalt edasi anda. Seega soovitan lihtsalt, et vaadake näiteid, uurige lisaks ka eesti keele käsiraamatu näiteid (SÜ 128) ning võrrelge oma lauset näitelausetega. Usun, et nii saab küsimusele kõige selgema vastuse.

PS Näitelaused, mis ei ole EKKRist, on pärit hiljuti ilmunud Puhhi-raamatust “Tagasi Saja Aakri Metsa”.

PPS Siin tekstis kasutatud jutumärgid ei ole eestikeelses arvutitekstis esimene eelistus. Parimad jutumärgid algavad all ja lõppevad üleval: „Mesilinnukesed!” hüüdis Puhh.
Õigetest jutumärkidest veel olulisemaks tuleb aga pidada seda, et ühe dokumendi, teose või tervikteksti raames oleks kasutatud ainult üht liiki jutumärke. Kahjuks ei märgata viimast just liiga sageli.

Meeleheitel koduperenaiste kokaraamat

Uutest raamatutest pole ammu kirjutanud. Järgmise Keeletoimetuse ühistööna (seekord tõlkijaks Anu Vane ja toimetajaks Anu Rooseniit) on raamatulettidele jõudnud “Meeleheitel koduperenaiste kokaraamat”.

Tegu pole sugugi tavalise kokaraamatuga, millele on seriaalist tuttavate nägude pildid kaunistuseks pandud. Raamatu retseptid on jagatud koduperenaiste iseloomu ja oskusi silmades pidades: Breel keerulised ja pidulikud road peenteks õhtusöökideks, Lynette’il kiiremad ja lihtsamad toidud nii perele  kärmeks õhtueineks kui ka võõruspidudeks, Susanil eriti lollikindlad retseptid,  Gabrielle’il Mehhiko traditsioonidest inspireeritud toidud ja peente restoranide road ning Ediel loomulikult toidud, mis romantilisel õhtusöögil kindla tulemuse garanteerivad.

Kõik retseptid on lihtsad valmistada (olgu, osa Bree toite on veidi keerulisemad) ja ma olen kindel, et iga meeleheitel koduperenaine saab sellest raamatust vähemalt paar uut ideed. Raamatu lõpus on käepärane register, kus toiduaine kaupa leiab retseptid, milles seda toiduainet on kasutatud. Kõik retseptide koostisosad ei pruugi Eesti kaubandusvõrgus küll kohe kättesaadavad olla, aga tavaliselt ei ole neid keeruline asendada, seega karta pole midagi. Eks söögitegemine olegi ju loominguline tegevus!

Isutekitajaks raamatust üks Gabrielle’i retsept.

Penne vürtsika viinakastmega
(©Meeleheitel koduperenaiste kokaraamat 2009)

See on restoranide klassik, mis on sealt liikunud ka koduköökidesse. Selles versioonis on maitseks lisatud purustatud punast pipart ja veidi värskust basiiliku näol. Tore, kui saaksite teha seda penne rigatiga, aga tavaline penne sobib samuti.

Purustatud tomateid müüakse vaakumpakendis ning need on kergemad ja värskema maitsega kui purgis tomatipüree. Kui suudate leida vaid purgis tomatipüreed, kasutage klaasitäit püreed, mis on 1 dl veega vedeldatud.

Soola
2 supilusikatäit oliiviõli
2 küüslauguküünt
½ teelusikatäit purustatud punast pipart (või vähem)
1 dl viina
3 dl purustatud tomateid
1 dl kohvikoort
330 grammi penne rigatit või pennet
12 suurt värsket basiilikulehte, lõigatud risti väikesteks ribadeks
1 dl riivitud Parmesani
3,5 dl värsket mozzarella’t, lõigatud sentimeetristeks kuubikuteks (valikuline)

1. Ajage suur potitäis soolvett keema.
2. Samal ajal kuumutage oliiviõli suurel pannil. Lisage küüslauk ja punane pipar ning praadige panni loksutades, kuni tunnete küüslaugu lõhna. Võtke pann tulelt ja valage juurde viin – ettevaatlikult, sest see võib isegi kuumuse peale süttida. Kui keemine lõpeb, pange pann tulele tagasi ning segage juurde purustatud tomatid. Maitsestage kergelt soolaga. Ajage tasasel tulel kergelt keema ning laske kastmel 5 minutit podiseda. (Kastme võib selle punktini valmis teha kuni kaks päeva varem. Pange see külmikusse ja kuumutage tasase keemiseni, enne kui jätkate). Keerake kuumus maha ja segage juurde koor.
3. Pange penne keevasse vette. Keetke aeg-ajalt segades, kuni penne on pehmem, aga siiski veidi jäik (kui makaroni hammustate, peab keskele jääma veel kerge valge rõngas). Jätke 1 dl  keeduvett alles ning nõrutage makaronid.
4. Pange penne potti tagasi, valage selle peale kaste ja lisage basiilik. Segage madalal kuumusel, lisades vajadusel veidi alles hoitud vedelikku, et saada makarone kergelt kattev kaste. Maitske ja vajadusel lisage soola. Võtke pott tulelt ning segage juurde Parmesan ja mozzarella (kui seda kasutate). Serveerige taldrikult või tõstke kulbiga madalasse kaussi.
   JÄTKUB NELJALE