Mees kui asesõna: vahel siiski

Helju Valsi sulest ilmus nädalavahetusel artikkel, milles ta kritiseerib levinud kommet kasutada sõna mees asesõnana. Teravmeelne ja -keelne nagu alati, ütleb Vals nii:  “Seda isehakanud asesõna, millest meil jutt käib, levitab edevus olla ajakirjanduses ilukirjanik, ja siis lükitakse tavatekstidesse taiest, seal aga seisab mees kui kujund, märk, etalon, sümbol, isend – oma liigi esindaja. Näide Postimehe Juurikast: “Mis jutt see on, et Mari Leen Kaselaan ei leia Maarjamaalt meest?” Kui me selles lihtsas asjas vahet ei tee, siis kukume literatuuritsema. Nii tulevadki eetrisse ja trükki ebamäärased mehed. See neid ei päästa, kui lause on sisuldasa ilus, näiteks “Kuigi “Meeletu” lõpetab Tätte-seeria linnateatris, loodab teater mehelt mõnda uut lavalugu.” Mees on Tätte nagunii, pole kahtlustki, siin aga võiks puhkuseks olla tema-sõna.”

Absoluutselt nõus. Ületarvitatakse küll, ja naisega on sama lugu. Aga samas teatud situatsioonides on mees asesõnana täiesti omal koha. Nimelt seebiromaanides!

Muidugi ei ole see tõsiseltvõetav kirjandus ja muidugi ei taotle need ka erilist kunstilist taset, kuid ometi on neil äärmiselt truu ja kindel tarbijaskond. Kui masu sunnib loobuma kallitest ja kauni kaanega raamatutest, siis õhukesed pappkaanega armastuslookesed müüvad endiselt – peamiselt seetõttu, et nad on odavad ja pakuvad kerget, kiiret meelelahutust. Mitme taolise lookese toimetaja ja tõlkijana pean ütlema, et need on teatud mõttes mu lemmikud, sest vähe on faktide kontrollimist ning keskenduda saab peamiselt sellele, millist emotsiooni valitud sõnad edasi peavad andma. Just emotsiooni aga mees asesõnana neis raamatukestes kannabki. (Tsitaadid allpool on võetud raamatukesest, mis on Keeletoimetusel hetkel töös. Pealkirja reedan siis, kui see on valmis.)

Ent siis paitasid mehe käed lihtsalt tema paljast selga, tuues Emmale kananaha ihule ning saates energiaimpulsse ta kehas väga ebasobivatesse kohtadesse.

Pool sammu edasi ja ta on surutud vastu Alexit. Kui ta pööraks pead, võiksid nad suudelda. Või siis matta näo mehe  kaelakumerusse ning limpsata keelega, saamaks teada, kas ta maitseb sama hästi kui lõhnab.

Mehe huuled kohtusid tema omadega. Emma lasi tualettlauast lahti ja haaras selle asemel Alexi kätest, klammerdudes ta käsivarte tugevusse.

Kas suudate kujutleda siin mõnda sobivamat asesõna!? Ürgne vastandus mees versus naine on selle raamatu põhiteema ning siin on soo rõhutamine minu arvates absoluutselt omal kohal. Eriti arvestades, kui palju ta’sid inglise keelest tõlkides tahes-tahtmata tekib. Eesti keel ei kannata neid sellisel hulgal välja ning nimi ei ole alati parim lahendus. Mis jääb üle? Mees!

Viilutatud sõber

Üks keelevaldkondi, kus kiputakse alatihti eksima, on lause sõnajärg. Sel teemal õhutas mind kirjutama nädalavahetusel Kadi raadiost kuuldud kaubanduskeskuse reklaam, milles lubati soodsa hinnaga “viilutatud sõbra juustu”. Ei tea, kas olin mina ainus, kes selle peale naeru pugistas, või leidus Saare- ja Lääne-Eestis veel teisigi lõbusaid kuulajaid.

Sarnaseid vahvaid väljendeid olen siin-seal kuulnud-lugenud alatihti, ent “viilutatud sõbrad” olid üle pika aja parimaid. Samas meenus mulle Peda ajast üks toimetamist õpetanud lektor, kes hobi korras sääraseid väljendeid ja lauseid üles kirjutas ning aeg-ajalt loengu alguses eredamaid pärle ette luges. Meenub katkend politseiteatest, kus oli ühest korterist leitud “seal jõhkralt elanud naise laip”. Ilmselt oli ta küll jõhkralt tapetud.

Millest sellised keelevääratused ja täiendite vale järjekord tulenevad? Kas on asi ajanappuses või oskamatuses teksti mõttega lugeda?

Anu R.
Keeletoimetus.ee

Maailmad ja maastikud

Leidsin mõni aeg tagasi ühe eesti keele ja kirjanduse teemalise blogi, mille kõige uuem postitus “Paradiisist ja põrgust” mu tähelepanu köitis. Juttu on sellest, kuidas eestlased on järsku kuidagi uskumatult poeetiliseks ja jumalalembeseks muutunud. Loe edasi »