***

29. novembril 1929. aastal pandi Akadeemilise Emakeele Seltsi otsusega alus uuele elukutsele – keeletoimetaja ametile: “Keeletoimetaja on isik, kelle ülesanne on viia käsikirja keel vastavusse normikeeles kehtivate nõuetega.” Raimo Raag on viidanud: “1920. aastate kontekstis tähendas keeletoimetaja töö eeskätt sõnade muutevormide korrastamist, vähemal määral puudutas see õigekirja, sõnade järjekorda, lausestust ja stiili.”

1930. aastatel nimetati keeletoimetajat hoopis redaktoriks: redaktor – ajakirja, ajalehe või koguteose toimetaja. Vrdl: redaktsioon – trükise trükivalmis viimistlemine, redigeerimine, kujustamine (EE, 1936).

Lembit Abo on 1975. aastal ilmunud raamatus “Käsikiri ja korrektuur” (2., ümbertöötatud trükk) öelnud toimetajatöö keelelise poole kohta järgmist: “Parandada grammatilised vead. Täpsustada sõnajärjestust /…/. Tarbe korral muuta sõnastust /…/. Kõrvaldada trafarettväljendid ja parasiitsõnad.”

Samas on autorile ja tõlkijale pandud väga suur vastutus. Eraldi keeletoimetajat kui sellist 1960. aastatel ei olnud. Olid toimetaja ja korrektor. Toimetaja vastutas muuhulgas ka käsikirja keelelise ülevaatuse eest. Peale selle tuli üle vaadata käsikirja üldine kvaliteet, veenduda algupärasuses, parandada sisuvigu ja fakte, kontrollida oskussõnu ja tähiseid, teksti ja selle osade liigendust ning kohustuslikke komponente, tsitaate, viiteid, arvutusi, tabeleid ja jooniseid jne. Autor või tõlkija oli autoriteet. (Keele)toimetaja parandused pidid olema minimaalsed ning alati põhjendatud, et algne tekst muutuks minimaalselt.

Viimasena vaatas vahetult enne trükki minekut teksti üle korrektor, andes viimase lihvi ja kõrvaldades küljendamisel ja ladumisel tekkinud ning toimetajal märkamata jäänud vead.

Et keelelise kvaliteedi eest vastutas siiski autor või tõlkija, kes pöördus ise vajadusel filoloogi poole, ei kuulunud keeletoimetajad kirjastuse koosseisu, vaid töötasid tükipalga alusel. Siiski võeti 1970. aastatel paar toimetajat kirjastuse Valgus koosseisu. See aga ei tähendanud, et võrreldes 1960. aastatega oleksid autoritele ja tõlkijatele esitatud nõuded kuidagi leebemaks muutunud.

Tänapäeval eristatakse toimetaja ja keeletoimetaja elukutset. EKSSi 6. köite järgi on toimetaja “mingit materjali avaldamiseks ettevalmistav töötaja”. Eesti entsüklopeedia 9. köide on põhjalikum, eristades ka kaks mõistet. Toimetaja on “trükises (ajalehes, ajakirjas, rmt-s), ringhäälingu- või televisioonisaates või filmis avaldatavat redigeeriv, kujundav, tööd sisuliselt korraldav või avaldatava eest vastutav töötaja. Õigekeelsusnõuete järgimise ja stiili eest kannab hoolt keeletoimetaja”.

***

Enda kogemusest võin küll öelda, et pelgalt keeletoimetaja tööga saan tegeleda haruharva. Enamasti on toimetajatööd rohkem. Kõikvõimalikku kontrollimist, üle vaatamist, konsulteerimist jne on tavaliselt küllaga.

Siinkohal soovin kõikidele toimetajatele, keeletoimetajatele ja korrektoritele palju õnne ning rohkesti tööd ja vähe vaeva!

Anu Rooseniit

“Teade taotluse menetlemise peatamise kohta seoses lisainformatsiooni vajalikkusega taotluse sisulise hindamise jätkamiseks”.

Rohkem vist polegi vaja midagi kirjutada:-)

(Raigo Pajula foto, Postimehest)

Meil on hea tava, et piiblit, Shakespeare’i jmt tekste ei tõlgita, kuna suurepärased tõlked on juba olemas. Seega tuleks piiblitsitaadid eestikeelsest tõlkest üles otsida. See ei ole ületamatult raske, sest peaaegu alati on originaalis ka viide tsitaadile. Tuleks vaid vaevaks võtta, piibel õige koha pealt lahti lüüa ning sobiv koht maha kirjutada.

Mina eelistan piiblitsitaate kontrollida Eesti Piibliseltsi 1997. aastal välja antud piibliversioonist (koos apokrüüfidega), sest pean seda kõige adekvaatsemaks. Kõikides väljaannetes ei ole ka apokrüüfe, mis on meil vähem tuntud piibliosa, kuid mida ingliskeelses kultuuriruumis tsiteeritakse üsna palju, eriti Jeesus Siirakut. Viimastel aastatel on ka nn lahkusulistel ilmunud oma piibliversioonid, enamasti üsna sarnased, ent neis leidub kohati vigu ning paar mõistet (nt Issand/Jehoova jms) erinevad.

Sama lugu on ka Shakespeare’i luule ja näidenditega. 1950.-1960. aastatel ilmusid suurepärased tõlked seitsmeköitelises „Kogutud teoste” sarjas. Sedavõrd autoriteetse autori ja tõlgete puhul on samuti hea tava kasutada olemasolevaid tõlkeid ning esimese tsitaadi juurde lisada vastav märkus. Siin on küll õiget kohta leida veidi keerulisem kui piiblis, ent mina olen toimetajana avastanud paar head internetiandmebaasi (nt http://www.kingjamesbibleonline.org), kus saab otsida üles õige koha ingliskeelses tekstis, mis lihtsustab oluliselt sama koha leidmist eestikeelsest tekstist.

Olen mitu korda mõelnud, miks püütakse ise tõlkida. Kindlasti teevad tõlkijad seda nii teadmatusest kui ka soovist kiiremini ja hõlpsamini hakkama saada (tõlgete lappamine võtab kindlasti üksjagu palju aega). Peamiselt aga on see tingitud sellest, et tõlkeerialade õppekavad keskenduvad praktilistele ja erialatekstidele, ilukirjandust ning selle tõlkespetsiifikat puudutatakse üsna vähe ja siiski üsna teoreetiliselt. Praktilisi ainekursusi on kesiselt.

Kindlasti oleks abi sellest, kui ülikoolide õppekavade koostajad teeksid rohkem koostööd kirjastuste, tõlkebüroode ja teistega, et välja selgitada turu tegelikud vajadused ning puudujäägid äsja lõpetanud tõlkijate teadmistes ja oskustes.