Veebiversioonis saab sõnu otsida eri väljade kaupa, aga ka kogu sõnaraamatust. Kasutajad saavad veebilehe kaudu saata toimetusele oma arvamusi ja ettepanekuid, samuti katsetada oma nutikust sõna äraarvamise mängus. Seletava sõnaraamatu veebiversiooni juurde pääseb kõige hõlpsamini Eesti Keele Instituudi kodulehelt.

Seletav sõnaraamat sisaldab ligi 150 000 märksõna. Sõnaraamatus kirjeldatakse nii üld- kui ka oskussõnade tähendusi ning tuuakse palju kasutusnäiteid. Võrreldes 26 vihikuna ilmunud 1. trükiga (1988-2007) on lisatud üle 4000 uuemal ajal kasutusele tulnud märksõna ja palju uusi tähendusi. Sõnaraamatus on 50 000 autoritsitaati, 4000 fraseologismi ja 1500 vanasõna.

Aitäh kõigile selle asendamatu abimehe loojatele!

Helju Valsi sulest ilmus nädalavahetusel artikkel, milles ta kritiseerib levinud kommet kasutada sõna mees asesõnana. Teravmeelne ja -keelne nagu alati, ütleb Vals nii:  “Seda isehakanud asesõna, millest meil jutt käib, levitab edevus olla ajakirjanduses ilukirjanik, ja siis lükitakse tavatekstidesse taiest, seal aga seisab mees kui kujund, märk, etalon, sümbol, isend – oma liigi esindaja. Näide Postimehe Juurikast: “Mis jutt see on, et Mari Leen Kaselaan ei leia Maarjamaalt meest?” Kui me selles lihtsas asjas vahet ei tee, siis kukume literatuuritsema. Nii tulevadki eetrisse ja trükki ebamäärased mehed. See neid ei päästa, kui lause on sisuldasa ilus, näiteks “Kuigi “Meeletu” lõpetab Tätte-seeria linnateatris, loodab teater mehelt mõnda uut lavalugu.” Mees on Tätte nagunii, pole kahtlustki, siin aga võiks puhkuseks olla tema-sõna.”

Absoluutselt nõus. Ületarvitatakse küll, ja naisega on sama lugu. Aga samas teatud situatsioonides on mees asesõnana täiesti omal koha. Nimelt seebiromaanides!

Muidugi ei ole see tõsiseltvõetav kirjandus ja muidugi ei taotle need ka erilist kunstilist taset, kuid ometi on neil äärmiselt truu ja kindel tarbijaskond. Kui masu sunnib loobuma kallitest ja kauni kaanega raamatutest, siis õhukesed pappkaanega armastuslookesed müüvad endiselt – peamiselt seetõttu, et nad on odavad ja pakuvad kerget, kiiret meelelahutust. Mitme taolise lookese toimetaja ja tõlkijana pean ütlema, et need on teatud mõttes mu lemmikud, sest vähe on faktide kontrollimist ning keskenduda saab peamiselt sellele, millist emotsiooni valitud sõnad edasi peavad andma. Just emotsiooni aga mees asesõnana neis raamatukestes kannabki. (Tsitaadid allpool on võetud raamatukesest, mis on Keeletoimetusel hetkel töös. Pealkirja reedan siis, kui see on valmis.)

Ent siis paitasid mehe käed lihtsalt tema paljast selga, tuues Emmale kananaha ihule ning saates energiaimpulsse ta kehas väga ebasobivatesse kohtadesse.

Pool sammu edasi ja ta on surutud vastu Alexit. Kui ta pööraks pead, võiksid nad suudelda. Või siis matta näo mehe  kaelakumerusse ning limpsata keelega, saamaks teada, kas ta maitseb sama hästi kui lõhnab.

Mehe huuled kohtusid tema omadega. Emma lasi tualettlauast lahti ja haaras selle asemel Alexi kätest, klammerdudes ta käsivarte tugevusse.

Kas suudate kujutleda siin mõnda sobivamat asesõna!? Ürgne vastandus mees versus naine on selle raamatu põhiteema ning siin on soo rõhutamine minu arvates absoluutselt omal kohal. Eriti arvestades, kui palju ta’sid inglise keelest tõlkides tahes-tahtmata tekib. Eesti keel ei kannata neid sellisel hulgal välja ning nimi ei ole alati parim lahendus. Mis jääb üle? Mees!

„Tavaelus ollakse harjunud mõtlema, et aadressid on ainult majadel, kuid tegelikult on aadressid ka tühjadel kruntidel, kus (veel) maju ei ole. Internetis saab iga soovija endale hankida IP-aadressi, mis vastab mingis konkreetses veebiserveris (Internetiga ühendatud arvutis) paiknevale „veebikrundile” ehk veebisaidile. /…/ Nii nagu igas majas on teatud arv kortereid, on ka igal veebisaidil mingi arv veebilehti. Nagu igal korteril on oma number, on ka igal veebilehel oma aadress ehk URL, mille järgi seda on võimalik üles leida. Kui nüüd veebikasutaja läheb mingile IP-aadressile, siis avaneb talle kõigepealt sellel aadressil asuva veebisaidi esileht, kust saab hõlpsasti liikuda sama saidi teistele lehtedele. Inglise keeles on kombeks nimetada seda esilehte home page või lühemalt home, mistõttu ka teistes keeltes on hakatud veebisaidi esilehte kutsuma koduleheks (nt soome k. kotisivu).”

Viidatud blogipostituses on Vallaste öelnud ka, et Internet ja veeb on kaks täiesti erinevat asja: üks on füüsilise kokku ühendatud arvutivõrkude võrk ja teine Internetis leiduvate veebilehtede kogum. Nii see kui ka kodulehekülgi puudutav on tehnilisest seisukohast täiesti loogiline ja ainuõige, kuid keeleinimesena tundub mulle, et nende  tähendus tavakeeles on veidi erinev. Interneti puhul on ka EKI võtnud seisukoha, et praktikas ei põhjusta algustähe erinevus arusaamatusi, kuigi suure tähega märgitakse konkreetset arvutivõrku ja väiketähega üldmõistet. Tavainimene tajub „internetti” nagunii üldmõistena ning ainult IT-spetsialistid tunnetavad seda nimena.

Kodulehe ja veebisaidi puhul aga tundub mulle, et tavainimese jaoks on need sünonüümid. Isegi paljud IT-ettevõtted müüvad teenusena „kodulehe valmistamist”, pidades silmas sugugi mitte ainult esilehte, aga ikka tervet veebisaiti. „Esilehe” kõrval tähendab home page’i pigem „avaleht”. Samuti öeldakse ju iseenesestmõistetavalt, et „vaatasin hinnakirja ettevõtte kodulehelt” või „lahtiolekuajad olid kodulehel kirjas”. Selles kontekstis kõlaks „veebisait” ju pigem kummalisena?! Ma arvan, et inimesed tajuvad sõnas „koduleht” tugevasti seda kodu-poolt ning võtavad seda sõna kui ettevõtte kodu veebis, mis tegelikult ju täpselt nii ongi.

Kahtlemata tasub erialases keeles terminitest kinni pidada ning kasutada neid nii, nagu Vallaste on soovitanud, kuid keeletoimetajana tundub mulle, et tavatekstides ei ole mõtet neist nii rangelt kinni pidada. Või mis teie arvate?

Sarnaseid vahvaid väljendeid olen siin-seal kuulnud-lugenud alatihti, ent “viilutatud sõbrad” olid üle pika aja parimaid. Samas meenus mulle Peda ajast üks toimetamist õpetanud lektor, kes hobi korras sääraseid väljendeid ja lauseid üles kirjutas ning aeg-ajalt loengu alguses eredamaid pärle ette luges. Meenub katkend politseiteatest, kus oli ühest korterist leitud “seal jõhkralt elanud naise laip”. Ilmselt oli ta küll jõhkralt tapetud.

Millest sellised keelevääratused ja täiendite vale järjekord tulenevad? Kas on asi ajanappuses või oskamatuses teksti mõttega lugeda?

Anu R.
Keeletoimetus.ee