Küsite, mis vahe on sel juhul toimetamisel ja puhtakskirjutamisel? Enda jaoks olen ma piiri tõmmanud ajakulu järgi. Toimetamine eeldab minu arvates, et tekst on põhimõtteliselt arusaadav ja kardinaalset ümbersõnastamist ei vaja. Kui väga puust ja punaselt öelda, siis võib paarikümnest sõnast kümme rahuga puutumata jätta ning tulemus on hea ja ilus. Puhtakskirjutamine aga tähendab, et paarikümnest sõnast muutmata jääb võib-olla viis, muu on ühel või teisel viisil vaja paremini sõnastada, käänet muuta, ümber tõsta või hoopis välja visata. Ja tavaliselt vajab ka mõte üldiselt täpsustamist ja teksti kogu ülesehitus selgemat loogikat.

Puhtakskirjutamine on väga intuitiivne töö. Tihtipeale on teksti tellijal olemas visioon, mida ta tekstiga saavutada tahab, ja minu roll on see visioon ellu viia, kasutades algteksti suunaandja ja vundamendina. Mõnikord õnnestub see paremini, mõnikord halvemini. Kõige keerulisem on see muidugi juhul, kui tellija ise ka väga täpselt ei tea, mida ta saavutada tahab. Näiteks kodulehetekste luues juhtub tihti, et tellija tahab oma kodulehele “ilusat juttu”, aga kui ma küsin, mis on see, mida ta lugejale ehk potentsiaalsele kliendile tahab öelda, ei oska ta vastata. Vot siis ma olen hädas!

Siit mõned tähelepanekud või soovitused neile, kes puhtakskirjutamise teenust vajavad.

1. Mõtle läbi, mis on sinu teksti eesmärk.
2. Mõtle läbi, kes on sinu teksti lugeja.
3. Tee selgeks, kus sinu tekst ilmub või avalikustatakse.
4. Ole valmis vastama toimetaja lisaküsimustele ning arvesta sellega, et hea tulemus sünnib ainult hea koostöö tulemusena.

PS Minu tähelepanekul on kõige paremad puhtakskirjutamise teenust vajavad kliendid vene rahvusest. Nende tekst on alati emotsionaalne ja haarav, mistõttu on mul lihtsam nende “mõtteid lugeda”:-)

Esiteks aga turunduse ja keele sarnane külg. Turundus on pakendamise kunst: oskus öelda asju nii, et need tunduksid teistele õiged ja ihaldusväärsed. Oskus edastada sõnumit nii, et see päriselt puudutaks sihtgruppi ja oleks üheselt mõistetav (või just taotluslikult mitmeti mõistetav, mis on hoopis omaette vahend). Siin ma tunnen, et keeletaust aitab turunduses väga palju kaasa. Sõna valdamine ja semantika tajumine aitab sõnumeid täpsemalt pakendada, keeletoimetamise kogemus aitab teksti üleliigsest puhastada ja mõtet kontsentreerida.

Vigadeta kirjutamine, mis minu meelest peaks olema enesestmõistetav igale turundusinimesele (ja mis mõne turundusinimese mõttes on viiendajärgulise tähtsusega, nagu tean), peaks olema iga firma avalikkusele suunatud suhtluses elementaarne. Minu meelest pole vahet, kas kirjutada (või “rääkida inimestega”) sotsiaalmeedias või ettevõtte aastaraamatus või pressiteates. Rumalaid vigu teha ei tohiks. Muidugi tuleb rääkida sihtgrupiga nende enda keeles – mul pole midagi smailide või lühendite vms vastu sotsiaalmeedias –, aga “kasvõi” kirjutatakse igal pool tegelikult lahku, “supper hea” on igal pool valesti ja neli hüüumärki järjest lihtsalt väga halb stiil. Tõenäoliselt seetõttu olen ma oma väljendustes veidi vaoshoitum, kui “päristurundaja” ehk peaks. Aga ma pole kindel, kas see ikka on päriselt halb.

Vigadest veel. Mõnikord on turunduses kasulik vigadega kirjutada. Üks asi, mis sunnib tihti meelega vigaselt kirjutama, on SEO. Google ei tee eesti keele puhul vahet, kas keeleliselt õige on “bikiini depilatsioon” või “bikiinidepilatsioon”. Kui sa tahad optimeerida oma lehte nii, et see tuleks välja bikiinidepilatsiooniteemalistes otsingutes, on sul targem kirjutada need sõnad igal pool lahku – lihtsalt seepärast, et suurem osa inimesi kirjutab neid lahku. Mis siis, et see on vale.

Veel üks moment. Igas valdkonnas on levinud mingid terminid ja väljendid, mida kõik kasutavad. Keeleliselt ei pruugi need olla soositumad. Näiteks kruiisidest kõneldes eelistab ÕS sõna “ristlus”. Aga ma ei saa panna sooduspakkumise pealkirjaks “Põnevad ristlused Kariibi merel”. Keegi ei saaks sellest aru. “Põnevatest kruiisidest” saavad kõik hetkega aru. Turundajana pean lähtuma viimasest, keeleinimesena esimesest.  Samamoodi sõna “reisipakett”. Kõik teavad, kõik saavad aru, ühtki error‘it see kellegi tajus ei tekita. Seevastu ÕSi soovitatud “valmisreis” ja turismiinimeste seas levinud “pakettreis” on vähem tavalised, seega turunduse mõttes halvemad. Ja kui ma kirjutaks reisiprogrammi kirjeldusse “õhtuse show-programmi” asemel “õhtune sõuprogramm”, kukuksid kõik toolilt maha:-)

See ei ole muidugi ainult turunduse ja keele vastasseis, vaid pigem näitab üldisemalt, kuidas kirjakeelel on mõnikord raske ajaga kaasa tulla. Mingi hulk inimesi peab mind puritaaniks ja keelenatsiks (see viimane on päriselt kohatud väljend, õnneks mitte otse minu pihta),  et ma selliseid asju tähele panen ja see minus mingeid tundeid tekitab. Teine hulk inimesi (keeletoimetajaid, õpetajaid) peab mind ketseriks, et ma eelmise lõigu smailiga lõpetasin ja seda üldse smailiks, mitte emotikoniks nimetan. Püüan leida kahe poole, soovitusliku kirjakeele ja rahvakeele vahel oma isiklikku tasakaalu ja tunnetust, mis tunduks ühtmoodi mõnus nii turundust kui keelt silmas pidades. Vahel on see päris raske.

Selle ametinimetuse väljamõtlemise au ei kuulu sugugi mulle, vaid neile meestele seal lõunalauas ning tegelikult on mujal maailmas analoogne töökoht ka täiesti olemas – SEO-copywriter nimelt, kes taolisi tekste kirjutab. Ja mida enam ka Eestis internetiturundusele tähelepanu pöörama hakatakse, seda enam tuntakse vajadust kodanike järele, kes oskaksid luua ja toimetada tekste, mis oleksid esiteks sisult huvitavad ja pakuksid lugejatele mingit olulist väärtust, aga teiseks vastaksid ka SEO reeglitele ning tuleksid ettevõttele turunduse aspektist kasuks.

Mulle kui keeletoimetajale ning otsast ka internetiturundust nuusutanule pakub selline perspektiiv aga väga suurt huvi. Kui töötasin kirjastuses keeletoimetajana, küsisid tuttavad tihti, kas see töö igav ei ole – iga päev üks ja sama. Mina naersin, et kus ta siis üks ja sama on – tekst on ju iga päev erinev. Teate, nagu sel mehel, kes postkontoris markidele templeid lööb – kuupäev on iga päev erinev. Kui turundusse tööle läksin ja internetiturunduse kohta järjest enam lugema hakkasin, tundus mulle, et olen leidnud maailma kõige põnevama teema. Esiteks on see uus ja Eestis üsna tundmatu, teiseks nõuab üsna sarnaseid oskuseid ja kogemusi, mis mul toimetaja-ajakirjanikuna juba on, ning kolmandaks pakuti selle töö eest võrdlemisi korralikku töötasu:-)

Nüüd tundub mulle, et olen leidnud ka niši, kuidas need kaks teemat kokku siduda – ühelt poolt kirjutamine ja toimetamine, mis on mu põhieriala, ja teisalt (interneti)turundus, mis on lihtsalt väga huvitav. Tundub, et mida aeg edasi, seda enam kaalukauss nende kahe vahel interneti kasuks kaldub, seda nii minu isikut silmas pidades kui ka keeletoimetaja tööd üldiselt. Kui eelmises postituses internetiajastu keeletoimetajast rääkisin, pidasin silmas vaid uudisteportaale jms, aga samas võiks keeletoimetaja ametist aegamööda kasvada ka SEO-toimetaja amet, kus peale õigekeelsuse peaks silmas pidama ka internetitekstide koostamise spetsiifikat (nagu praegu nt ajakirjandustekstide oma). Mis ongi põhjus, miks kirjutan sellest Keeletoimetuse blogis: vast saab mõni keeletoimetaja siit veel inspiratsiooni.