Nastja. Selgeltnägija

“Selgeltnägijate tuleproov” jätkub ka sel aastal ning vaatajanumbrid kõnelevad taas, et inimesi väga huvitavad paranormaalsed nähtused. Just nüüd on sobiv aeg, et vaadata hetkeks tagasi möödunud aastasse — kohe-kohe jõuab raamatulettidele raamat selgeltnägija Nastjast.

Elulooraamatud on Eestis uskumatult populaarsed, kuid harva juhtub, et selle peakangelane on nii noor naine.  Pean tunnistama, et ma ise ei ole kuigi suur reality-sarjade sõber ning “Selgeltnägijate” saadet ei vaadanud, seega suhtusin raamatusse lugema hakates äärmiselt skeptiliselt. Et ülespuhutud staar ja mõttetu saade ja mis-elulooraamatut-see-plikake-ikka-kirjutab jne. Ühesõnaga asusin tööle päris koledate eelarvamustega. Faili küljendusse saates aga pidin tunnistama, et minu suhtumine oli oluliselt positiivsemaks muutunud.

Esiteks ei püüa see raamat teha Nastjat kuskilt otsast suuremaks või tähtsamaks või lahedamaks, nagu elulooraamatud vahel kipuvad. Teiseks ei olegi see päris tüüpiline elulooraamat, vaid pigem nagu Nastja ülestunnistus või vastus küsimustele, mida “Selgeltnägijate” saadet vaadanud temalt ehk küsida tahavad. Jah, seal puudutatakse Nastja perekonda, esivanemaid ja elukäiku, kuid põhiline on pigem Nastja lihtne pihtimus sellest, kuidas ta enda võimed avastas, millised probleeme need on põhjustanud, miks ta saatesse läks ja kes ta selline üldse on.

Kristiina Genno on Nastja loo kirja pannud ladusalt ja kodusel toonil ning lugedes võib tõesti uskuda, et need ongi Nastja, mitte autori sõnad (mitte nagu sageli, kui raamatukangelasele püütakse omistada midagi, mida nad tegelikult öelnud pole jne).  Nastjast jääb sooja, lihtsa ja toreda inimese mulje ning see, et ta on selgeltnägija, on vaid boonuseks. Ma arvan, et raamat meeldib kõige enam teistele noortele naistele, kes on alati tahtnud teada, kuidas üks selgeltnägija mõtleb ja mida tunneb. Kuid kõige olulisem on siiski see, et selgeltnägija on eraelus inimene nagu iga teinegi.

Seksi, seksi ja veel kord seksi

Lõpuks ometi on raamatulettidele jõudnud Keeletoimetuses kevadel tõlgitud  ja toimetatud “Mehed voodis”. Tegu on Ameerika seksuoloogi, terapeudi, kirjaniku ja õppejõu dr Barbara Keeslingi raamatuga,  mis õpetab naistele kõike, “mida peab teadma heast, halvast ja perverssustest”.

Tõepoolest, dr Keesling lahkab selles raamatus põhjalikult meeste suhtumist seksi. Ta jutustab ilma mingi valehäbi või keerutamiseta asjadest nii, nagu nad on, ning pikib vahele rohkelt näiteid nii oma isiklikust elust kui ka tööst seksiterapeudina. Läbi räägitakse see, kuidas töötab “tavaline mees”, aga ka levinumad veidrused või probleemid. Lisaks soovitab dr Keesling harjutusi ja nippe, et hädadest üle saada.

Te ei leia sellest raamatust erootikat ega armastust. See on neutraalsel toonil ja asjalikult kirjutatud ülevaade meeste mõtte- ja tundemaailmast, sekka natuke nalja ja veidi šokeerivaid näiteid. Kindlasti leiab iga naine pärast selle läbilugemist, et sai meeste kohta teada midagi uut ja mõistab oma meest nüüd paremini.  Aga eeldus on muidugi see, et meest tõesti tahetakse mõista. Kui te seda teha ei taha, ei jõua raamatu sõnum kardetavasti pärale. Muul juhul aga igati hariv ja kohati ka üsna lõbus lugemine.

Uuesti: Michael Jackson. Popikuningas.

Fookus Meedia Michael Jacksoni mälestusraamat on juba mõnda aega raamatupoodides, järgmiseks on kord Pegasuse käes. Ja nagu eelmises postituses mainitud, võib Keeletoimetus end nüüd sisuliselt Jakcsoni-spetsialistiks pidada. Kel veel tarvis selleteemalist teksti toimetada – võtke teadmiseks!

Raamat ise on põhjalikum kui esimene sama pealkirjaga eestikeelne teos ning valminud koostöös kirjastusega Carlton Books. Fotod on suured ja kvaliteetsed, trükk samuti ning raamat piltide- ja tekstirohkem. Tekst on kohati ameerikalikult üliemotsionaalne, eriti kontserdiarvustuste tsitaadid, kuid see ei häiri. Kindlasti mõistab lugeja Jacksoni keerulist isiksust raamatu lõppedes paremini, kuid hinnanguid autor Chris Roberts ei jaga.

Kuna miski ei huvita inimesi rohkem kui see, mida teised on arvanud, kopeerin allapoole Amazon.co.uk’st leitud arvustuse osalise tõlke, millega laias laastus ka ise nõustun. Täisarvustuse leiate, kui klikite lingile.

Kerryah (Port Adelaide, Australia), Amazon.co.uk kasutaja:

Okei, tegu on järjekordse pilte täis austusavaldusega Jacksonile ja pealegi üsna õhukesega. Kuid seda teost, „Michael Jackson. Popikuningas 1958–2009”, aitavad pealiskaudsusest kõrgemale tõsta fotode kvaliteet ja Chris Robertsi tekst. /…/

Kui raamatus kajastatud Robertsi versioonile sündmuste käigust üldse midagi ette heita, siis seda, et kohati toetub ta liialt teistele meediaväljaannetele ega suuda täielikult seletada mõistatuslikumaid aspekte Jacksoni elus, mis puudutasid tema perekonda ja  sõpru ning millest ka Michael ise on kõnelnud. Selles mõttes on Robertsi biograafia mittetäielik ning kohati pelgalt riivab Jacksoni avaliku elu pealispinda. Kuid võttes arvesse raamatu 144 fotosid tulvil täis lehekülge, ei saakski see olla midagi enamat kui tõeliselt unikaalse isiksuse purgistatud elulugu. /…/

Kuid neist piirangutest hoolimata meeldis see austusavaldus võrreldamatule Michael Jacksonile mulle väga.

Keeletoimetaja versus tõlkija

Mõnikord tundub elu kohutavalt ebaõiglane. Näiteks siis, kui toimetada mõnd tõlketeost tõlkijalt, kes ei ole viitsinud asjasse süveneda. Olgem ausad, keeletoimetaja töötasu on ju võrdlemisi pisike – enamikus kirjastustes vaevu pool tõlkijale makstavast summast. Aga töömaht? Kui tõlkija on olnud lohakas, on see isegi suurem! Kuidas nii?

Esiteks on keeletoimetaja ülesanne kontrollida teksti vastavust originaalile. Sisuliselt tähendab see, et toimetaja tõlgib kogu raamatu mõttes uuesti ümber, kõrvutades saadut tõlkija kirjapanduga. Teiseks kontrollib hea toimetaja fakte – kõikvõimalikke nimesid (õigekiri, traditsioonilised kirjakujud, kohanimede kasutus, ajaloosündmused, maalide pealkirjad jpm), erinevaid nimetusi (eestikeelsed taimenimetused, loomanimetused) ja termineid. Iga uus raamat tähendab, et pead hakkama uue eriala spetsialistiks. Harva juhtub, et saad toimetada mitut raamatut samal teemal (nagu Keeletoimetusel Popikuningas Jacksoniga õnnestus, aga sellest veidi aja pärast pikemalt).

Alles seejärel saab hakata tegema oma põhitööd ehk toimetama teksti keelereeglitele vastavaks, stiililt ühtlaseks ning sujuvalt loetavaks. Vahel tuleb meie kultuuriruumi mugandada idioome ja väljendeid, mille tõlkija on sõna-sõnalt ümber pannud. Arvesse tuleb võtta originaali kõlavarjundeid, sõnade semantikat, lausete rütmi ja kõiki neid teisi asju, millele ka hea tõlkija töötades mõtleb. Halb tõlkija aga sätib mõtted (halvemal juhul ainult sõnad!) lihtsalt ühest keelest teise ja sellega tema roll piirdubki.

Olles töötanud n-ö mõlemal pool piiri, oskan vaadata asja nii toimetaja kui tõlkija seisukohast. Kuigi püüan tõlkides ka ise kõike seda silmas pidada, mida keeletoimetaja hiljem nagunii üle kontrollib, tundub mulle, et need tööd peaksid olema võrdselt tasustatud. Tõlkimine ei võta palju kauem aega kui (põhjalik) toimetamine ning kui teha seda nii üle jala, nagu sageli kohatud käsikirjades, läheb see sama kiiresti või kiireminigi. Muidugi on ka keeletoimetajad väga erinevad ning kindlasti pole kõik samavõrd põhjalikud, ent hoolikas keeletoimetaja võiks siiski olla tõlkijaga võrdselt tasustatud. Või mis teie arvate?

Anu V.
Keeletoimetus.ee

PS Kahju, et ma ei leidnud viisi, kuidas “versus” pealkirjas kursiivi panna. Häiriv pisiasi:)

[Tänu Otile on see nüüd siiski kursiivis.]

Kes ütles, et eesti keel jääb ajast maha?

Kas teie juba teadsite, et õigekeelsussõnaraamat on nüüd saadavad ka iPhone’is? Arendajate kodulehelt näeme, et tegu on 2006. aasta ÕSi versiooniga ning see sisaldab üle 65 000 sõne  ja üle 4000 kohanime. Loodetavasti on seal siiski olemas ka netiversiooni uuendused? Kel olemas, võiks testida ja teada anda. Igal juhul lubatakse,  et sisu on täpselt sama kui kümme korda kallimas paberversioonis, aga iPhone mahub taskusse ja otsida saab diivanilt tõusmata.  Uuendatud versioon saabub sinu telefoni automaatselt ja tasuta ning kasutamiseks ei ole vaja isegi internetiühendust.

No tõesti, korrektset eesti keelt kasutada pole kunagi nii lihtne olnud. Huvitav, kas iPhone’i ostmine töövahendiks on nüüd ka põhjendatud ärikulutus?