See keeruline otsekõne

Üks kohti, kus ka kogenumad kirjutajad-tõlkijad sageli eksivad, on otsekõne kirjavahemärgistamine. Mul endalgi on iga veidi aja takka tarvis neid reegleid eesti keele käsiraamatust üle kontrollida, et ikka parandustes päris kindel olla. Nüansse on palju ja kuidagi ei taha meelde jääda. Kõiki otsekõne kirjavahemärgistamise reegleid pole siin vast tarvis üle korrata, küll aga tahan juhtida tähelepanu mõnele juhusele, mis toimetustöö ajal sagedasemate vigadena silma on jäänud.

• Otsekõne lõppu näitavad jutumärgid, mis asuvad pärast otsekõne lõpumärki.
  Vale:  “Asi on triibulistes”, ütles Iiah.
  Õige: “Asi on triibulistes,” ütles Iiah.

See tähendab, et kõigepealt tuleb otsekõne teksti lõpetav märk, seejärel jutumärk. Väga sageli ei pöörata otsekõne lõpumärgi ja otsekõne sulgeva jutumärgi järjestusele üldse tähelepanu, aga järele mõeldes on see ju täiesti loogiline. Kuna otsekõne võib  koosneda ka mitmest lausest, tuleb esmalt näidata lause lõppu ja seejärel alles otsekõne lõppu.

• Tühikute õige koht on kooloni ja otsekõne algusjutumärgi vahel ning otsekõne lõpujutumärgi ja saatelause alguse vahel. Kirjavahemärke endid pole vaja tühikuga eraldada (nt koma ja jutumärki) ning õigetesse kohtadesse tühikut panemata jätta ei tohi.
  Vale:  “Asi on triibulistes,”ütles Iiah.  “Asi on triibulistes, “ütles Iiah.
  Õige: “Asi on triibulistes,” ütles Iiah.

Õnneks ei tule selliseid vigu sageli ette ja lõpuks on õige tühikukasutus arvutikirjas enamikule selgeks saanud, aga vahel juhtub ka selliseid apse (eriti esimene vale kasutuse näide). Ma usun ja loodan siiski, et need tulevad pigem tähelepanematusest kui teadmatusest. Aga näiteks esimese näite puhul teeb asja keeruliseks see, et alati ei ole jutumärgi ja muu kirjavahemärgi järjestus samasugune.

• Kui saatelause ise on küsi- või hüüdlause, pannakse sellele osutav küsi- või hüüumärk kinnijutumärgi järele. Seejuures otsekõne küsi- või hüüumärk säilib, punkt aga kustub.
  Näited eesti keele käsiraamatust: Miks Jüri küsis minult: “Kas sa oled haige?”?
  Miks Jüri ütles mulle: “Küll sa oled rumal!”?
  Kui raske oli Jürile öelda: “Me ei vaja teid enam”!

Filoloogikoolituse ja hea keeletajuta võib olla raske vahet teha, kus täpselt on saatelause piirid ja mis liiki on saatelause, aga järele mõeldes on see ju ülimalt loogiline. Kuna otsekõne mahub saatelause sisse, tuleb kõigepealt selle lõpumärk ja alles siis lause enda lõpumärk. Eraldi tähelepanu aga tuleb pöörata asjaolule, et hüüd- või küsilausest saatelause puhul otsekõne lõpupunkti eraldi märkida pole tarvis!

Järgmised paar kriitilist kohta on sellised, mida tavakirjutaja tõesti ei pruugi teada.

• Kui otsekõne on saatelause keskel, siis tema ette vahemärki ei panda.
  Näide: Vaikse hüüdega “Ma tulen, kallim!” hüppab ta voodisse.

Selle reegli vastu eksitakse massiliselt ja pean piinlikkusega tunnistama, et ka ise avastasin selle (uuesti) mitte just kaua aega tagasi. Segadust tekitab see, et tavaliselt käsitletakse otsekõne kirjavahemärgistamise juures kolme põhitüüpi (saatelause otsekõne ees, järel ja keskel), aga harvemini esinevatele tüüpidele jätkub tähelepanu vähem kui üldse. Ja lause keskel asuvat otsekõnet pole ju iseenesest raske vormistada, järgides otsekõne alguses reeglit “saatelause on otsekõne ees” ja otsekõne lõpul reeglit “saatelause on otsekõne järel” ning ongi komad-koolonid pandud. Aga ei, siin kehtib omaette reegel! Ja asi läheb veel keerulisemaks…

• Otsekõne koos saatelausega võib toimida osalausena või lause moodustajana. Ka niisugusel juhul pannakse vahemärgid kinnijutumärkide järele.
  Näide: Iiah haaras kaevuvändast kinni ja ütles: “Kui sa tahad, et ma su üles tõmban, väike Notsu, hüüa lihtsalt: “Üles!”, ja kui sa tahad minna veel allapoole, hüüa: “Allapoole!”.”

Iseenesest on kõik jälle väga loogiline, aga praktikas võtab üsna põhjalikku järelemõtlemist, milline kirjavahemärk siis kuhu panna. Näite lõpus lõpetab hüüumärk Notsu otsekõne ja punkt Iiahi oma.

• Jutumärkides tsitaate ja pealkirju käsitatakse vahemärgistuse seisukohast nagu tavalisi lause moodustajaid. Nende puhul koolonit ei kasutata ja järelmärgid pannakse kinnijutumärkide järele.
  Näide: Kõikjal tema ümber sosistas tontlik kaja muudkui “röstitud kuklid” ja “röstitud kuklid”.

Siin on kriiline koht lause lõpp: kuna tavaolukorras ehk otsekõne lõpus on kõigepealt punkt ja siis jutumärk, on inimene tõrges sisseharjutatud järjekorda muutma ning paneb märgid nii, nagu silmale ilus tundub. Enamasti talitatakse silmamälu põhjal õigesti, siin aga teeb see karuteene. Appi tuleks jälle võtta loogiline mõtlemine: kuna tsitaat pole terviklik lause, ei ole tema lõppu mingit märki vaja peale jutumärkide, mis seda piiritlevad. Ja kuna tsitaat kuulub ühe lause osana lause sisse, peab lause lõpumärk jääma viimasele kohale.

Mõistan, et sõnalised selgitused, olgu need ükspuha kui püüdlikud, ei suuda keeleloogikat ammendavalt edasi anda. Seega soovitan lihtsalt, et vaadake näiteid, uurige lisaks ka eesti keele käsiraamatu näiteid (SÜ 128) ning võrrelge oma lauset näitelausetega. Usun, et nii saab küsimusele kõige selgema vastuse.

PS Näitelaused, mis ei ole EKKRist, on pärit hiljuti ilmunud Puhhi-raamatust “Tagasi Saja Aakri Metsa”.

PPS Siin tekstis kasutatud jutumärgid ei ole eestikeelses arvutitekstis esimene eelistus. Parimad jutumärgid algavad all ja lõppevad üleval: „Mesilinnukesed!” hüüdis Puhh.
Õigetest jutumärkidest veel olulisemaks tuleb aga pidada seda, et ühe dokumendi, teose või tervikteksti raames oleks kasutatud ainult üht liiki jutumärke. Kahjuks ei märgata viimast just liiga sageli.

Kas märkad vigu?

Surfad netis, otsid uudiseid, loed blogisid, tutvud mõne ettevõttega. Kas märkad kirjavigu veebilehtedel?

 Loading ...

Tere, Kertu!

E-post on kiri nagu iga teinegi ja seega tuleks ka e-kirju kirjavahemärgistades lähtuda samadest põhimõtetest nagu tavakirjades. Et minu postkasti saabunud kirju vaadates need kuigi hästi teada ei ole, olgu kriitilised kohad siin üle korratud.

• Kõige rohkem, tõesti massiliselt eksitakse reegli vastu, et kirja pöördumises või pealkirjas eraldatakse üte komaga.
  Tere, Kertu!
  
• Kirja alustades võib pöördumislause lõppu panna hüüumärgi. Kui see tundub liiga ülevoolav, võib pöördumise vormistada nagu pealkirja ehk lõpumärgita.
  Armas Kertu
  Tahan Sulle öelda …
  
• Kui väga-väga tahate pöördumise järel siiski koma kasutada, võite seda teha, kui kirja algus on pöördumisega ühte lausesse seotud. Sel juhul algab kiri väikese tähega (sest lause jätkub).
  Kertu,
  mis kell Sa täna lõpetad?
  
• Kirja lõpus, kuhu tavaliselt kirjutatakse soovid või tervitused, sõnad lugupidamisega või tänades, koma ei panda.
  Tervitades
  Kertu Gerbera
• Kirja lõpus võib kasutada hüüumärki.
  Soovin head paranemist!
  Kertu Gerbera
• Veel eksitakse sageli aega ja aadressi kirjutades. Kui on koos nädalapäev ja kuupäev, eraldatakse need komaga.
  Esmaspäeval, 23. novembril
  
• Kui aadress on kohakäändes, siis koma ei ole, kuid kui aadressi osad on ühel real ja nimetavas käändes, siis pannakse koma.
  Tallinnas Videviku tänavas / Tallinn, Videviku 38
  
• Sõnad sina ja teie on sobilik suure tähega kirjutada vaid siis, kui kirja adressaadiks on konkreetne isik. Kui kiri on mõeldud laiemale saajaskonnale, näiteks saadate laiali reklaampostitust, ei ole suur algustäht kohane.

Eesti keel internetis

Mida kauem ma seda tööd teen, seda rohkem mulle tundub, et hea keeletoimetaja on ütlemata raske olla. Keeles ja reeglites on tohutult peensusi, mida kõike peab teadma ja märkama, ning keel on alatises muutumises, mistõttu neid peensusi järjest lisandub. Selle juures oleks ütlemata suureks abiks, kui kogu keeleuuendusi ja reeglimuutusi puudutav info oleks mugavalt kättesaadav. Veidi aega tagasi kirjutasin, et valminud on ÕS iPhone’ile, ja nentisin, et ei ole see eesti keel ajast maha jäänud midagi. Alles eelmises postituses viitasin keeleabi allikatele internetis, mida leidub samuti rohkesti. Probleem on aga selles, et need allikad on killustunud ja internetti mööda laiali. Ei ole ühtki keskset kohta, kuhu kogu info kokku koonduks.

Seda eesmärki peaksid täitma Eesti Keele Instituudi ja Emakeele Seltsi koduleheküljed, kuid sealgi on info mööda lehti laiali paisatud. Kui tahad end uute mõtetega kursis hoida, pead otsima, tükike siit, tükike sealt. Omaette teema on lehtede välimus, olematu kasutajamugavus ja puuduv dünaamika. Kui ei teaks, kust otsida, on väga raske küsimustele vastuseid saada. Kõik on justkui olemas – meili teel keelenõu, keelenõutelefon, keelenõuvakk jms –, kuid küsimus on vormistuses, leitavuses ja kasutusmugavuses.  Idee poolest on olemas ka keelenõuande foorum, aga sinna lisandub uus teema vast kord kvartalis, nii et oma funktsiooni vestlusringina see tegelikult ei täida.

Pelk kriitika ei vii muidugi kuhugi, tuleb pakkuda lahendusi. Mulle tundub, et eesti keelel oleks vaja üht head turundajat. Keelenõu otsiv inimene sattub guugeldades õnneks kohe õigesse kohta, see on juba suur pluss. Kuid kodulehtede välimust ja lahendust tuleks kindlasti kaasajastada. EKI avaleht on justkui moodsama kestaga, aga keelenõu otsides sattume ikka justkui ajas viisteist aastat tagasi, EKSi kodulehest rääkimata. Sisu sellest ei muutu, tõsi. Kuid kui tahame, et eesti keel tõeliselt ajaga kaasas käiks, võiks mõelda nüüdisaegsematele lahendustele. Öelda, et noored praktiliselt elavad internetis, mõjub peaaegu klišeena. Eesti keel ei tohiks neist maha jääda.

Esimene asi, mis mind ennast tõesti rõõmustaks, oleks keeleuuenduste (ka näiteks keelenõuvaka lisanduste) koondumine ühte kindlasse kohta, kus need automaatselt muutuksid ja info püsiks värske. Samuti võiks olla võimalus info reegli- või eelistuse muudatustest jõuda minuni e-posti teel, kui olen selleks soovi avaldanud. Kolmandaks võiks  olla võimalik keelenõu küsida ka Skype’i ja MSNi teel. Neljandaks võiksid EKI ja EKS vähemalt internetis jõud ühendada. Raha on kõigil vähe ning nii avaneks sarnaste eesmärkidega organisatsioonidel kokkuhoiu võimalus. Ehk on lugejal lisada veel häid mõtteid või lahendusi.

Keeleabi internetis

Tekste luues läheb igaühel aeg-ajalt tarvis keeleabi, kuid sageli ei osata kusagilt otsida. Internetist leiab aga väga mugavaid tööriistu, mis kirjutajale appi tulevad. Allpool valik vahendeid, mida mina keeletoimetaja ja tõlkijana praktiliselt iga päev kasutan. Loodan, et sellest on abi ka teistele, kes soovivad eesti keelt õigesti kirjutada.

Eesti õigekeelsussõnaraamat

Kõige tähtsam link. ÕSi abil saab kontrollida õigekirja, käänamist ja sõnatähendusi. Kui te ei tea, kas osastavas on õige pere või peret, trükkige sõna pere sisse ja klikkide sinisele numbrile (7) sõna taga, et vaadata tüüpsõna käändeid. Hea nipp on veel see, et olete kindel näiteks sõna alguse õigekirjas, aga lõpus mitte, võite trükkida otsingusse nt prof* ja saate kõik sõnad, mis niimoodi algavad: profaan, professionaal, professor, proff jm.

Mina kasutan õigekeelsussõnaraamatu tööversiooni, sest see on tavaliselt värskem. Aeg-ajalt tasub visata pilk ka ÕSi uutele sõnadele.

Eesti keele seletav sõnaraamat

Artikli avaldamise ajal oktoobris seda veel olemas ei olnud, aga nüüdseks on ka see interneti keeleabiliste nimekirja lisandunud. Ja kasutust leiab see vähemalt minul küll sagedaste. Kui ÕSist saab vastuse õigekirjaküsimustele ja vahel ka tähendusküsimustele, siis eesti keele seletavas sõnaraamatus on näidetena lahti kirjutatud kõik viisid, kuidas mingit sõna on õige kasutada. Kui tähendusest ainuüksi on vähe ja küsimus jääb vastuseta, EKSS tavaliselt aitab. Nt sõnad käsitlema, käsitsema ja käsitama on EKSSis rohkete näidetega seletatud, ÕSi näidetest võib vahe mõistmiseks nappida.

Sünonüümid ja antonüümid

Sünonüümid on sarnase tähendusega sõnad ja antonüümid vastandsõnad. Keeletoimetajal on tihti vaja leida sünonüüme, et vältida sõnakordusi või muuta veidi tähendust. Hea tööriist selleks on kas viidatud tesaurus või sünonüümisõnastik. Tesaurus on eriti hea veel sellisteks puhkudeks, kus sõna on keele otsas, aga vot välja öelda lihtsalt ei saa ja kõik – tesaurusest võib abi olla.

Eesti keele käsiraamat

Mõnikord on vaja meelde tuletada suure ja väikese algustähe reegleid, komareegleid, kokku- ja lahkukirjutamist jms või tekib küsimusi sõnamoodustuse kohta. Kui keeleterminid teile päris võõrad pole, tasub abi otsida „Eesti keele käsiraamatu” netiversioonist. See ei ole küll väga mugav kasutada, kuid vähemalt mina saan sealt tihtipeale abi. Lingi avanedes näete küll kirja, et lehekülge ei leitud (miskipärast on see „kala” seal juba aastaid), kuid ärge laske end sellest häirida ja otsige vasakult menüüst end huvitav teema.

Keelenõuanne

Kui nimetatud tööriistadest ei piisa, võite nõu küsida keelenõuande telefonilt 631 3731 või meili teel. Enne seda aga proovige teha otsing keelenõuvakas. Sinna talletatakse kõik keelenõuande telefonile laekunud küsimused ja vastused. Tihtipeale on teid huvitava sõna kohta keegi juba küsinud ning vastus seal olemas.

Kohanimeandmebaasid

Kui probleeme on Eesti või välismaa kohanimede õigekirjaga, tasub teha otsing kohanimeandmebaasi. Tänapäeva soovitatakse kohanimesid kirjutades lähtuda nende originaalkujust, seda aga on alati kaval üle kontrollida, et kõik erilisemad tähed õigesti kirjutada. Kas teadsite, et õiged kirjakujud on Venezia, São Paulo, Sŏul, Jūrmala ja Côte d’Ivoire?

Eesti-Inglise sõnastik

Eelistan tavaliselt just viidatud Animato sõnastikku, aga väga head on ka EKI sõnastik ja Aare sõnastik.
Sageli läheb vaja ka terminibaasi ESTERM. Euroopa Liidu dokumentidega tegelejad leiavad abi EKI eurokeelehoolde lehelt.

Taimed, linnud, loomad

Raamatuid tõlkides on sageli tarvis ka taimenimetusi, linnunimetusi ja loomanimetusi tõlkida. Need andmebaasid annavad eestikeelsele nimetusele ladinakeelse vaste, mille abil leiab Wikipediast või mujalt netist tavaliselt ingliskeelse vaste. Kahjuks on linnunimetustes olemas ainult Eestis elutsevad linnud.

Veel sõnastikke ja andmebaase leiate Keeleveebist.

[Täiendatud 2. veebruar 2010]