Siiski tundub mulle, et kolm ülal lingitud “elulugu” ei olegi ju tegelikult elulooraamatud. Isegi Anne Veesaar on liiga noor, et oma elu kokku hakata võtma, Nastjast rääkimata. Pigem võiks neid nimetada persooniraamatuteks – keskendutakse küll ühele inimesele, kuid teemaks pole niivõrd elulugu (sünnist surmani, kronoloogiline) kuivõrd mingid hetked, nopped, mõtted. Näiteks Nastja raamat küll jutustab ka Nastja perekonnast ja lapsepõlvest, kuid põhiline fookus on tema ande avaldumisel ja arengul. Samamoodi puudutatakse Kivisaare raamatus lapsepõlve, kuid fookus on siiski selgelt fotograafiks kujunemisel ning fotodel.

Vaielda selle üle, kas need on halvad või head, väärtuslik või väärtusetu kirjandus, ei ole minu meelest mõtet. Kirjandusteadlane Janika Kronberg kommenteeris “Vabariigi kodanikes” nii: “Meie keskel elavate inimeste elulooraamatute väärtus aja jooksul tõuseb. Aastakümnete pärast loetakse neid teise pilguga.” Sellistest teostest moodustub huvitav kultuurikiht, ütleb ta ning minagi arvan, et hetke jäädvustajana on need raamatud väärtuslikud. Teisalt aga on elulooraamatutest sündinud kummaline n-ö ühekordselt kasutatava kirjanduse liik – raamat ostetakse, loetakse ühe õhtuga läbi ning jäetakse riiulisse, kust teda vaevalt teist korda kunagi välja võetakse.

Ühekordselt kasutatav kirjandus on hoopis pikem teema, sellest mõtisklen veidi hiljem edasi. Praegu aga tahaks lugejalt küsida: milline on teie suhtumine elulooraamatutesse?

Note: There is a poll embedded within this post, please visit the site to participate in this post's poll.

Vilunumate arvutikasutajate keeles on juurdunud lihtsad ingliskeelsed terminid, mistõttu on neil tarkvara eestikeelseid versioone üsna harjumatu kasutada. “Eesti keeles pole ajalooliselt neid sõnu, mida arvutis tarvitatakse,” rääkis artiklis Microsoft Eesti esinduse juht Rain Laane, kes tõi näiteks ingliskeelse sõna driver, mille võiks eesti keelde tõlkida kui “ajur” või “tüürel”. Tõepoolest, kui selgitust juures ei oleks, poleks minagi taibanud, millest käib jutt.

Termineid on siiski järjepidevalt lihtsustatud ning see paistab olevat vilja kandnud, sest artikli väitel muutuvad emakeelsed programmid üha menukamaks. Inimeste huvi eestikeelse tarkvara suhtes erineb siiski põlvkonniti. “Nooremale põlvkonnale ei lähe eestikeelne tarkvara peale, kuid vanematele inimestele on see oluline,” lausub kirjatükis tarkvara tõlkimisega tegeleva Tilde Eesti OÜ juhataja Maarit Maremäe.  Ka teised artiklis sõna võtnud spetsialistid nõustuvad, et emakeelset tarkvara eelistavad pigem vanemad inimesed, kes ei ole veel kogenud arvutikasutajad ning kelle inglise keel ei ole tavaliselt nii sorav kui noorematel.

Ingliskeelsete programmidega alustanuna võttis eestikeelse tarkvaraga harjumine minul küll veidi aega, aga täna kuulub mu eelistus selgelt emakeelsele tarkvarale. Microsoft Office’it ma kommenteerida ei oska, aga Open Office’i eestikeelsed versioonid on küll väga loogilised ja arusaadavad, samuti eestikeelne Firefox. Meeldiv üllatus oli eestindatud Wordpressi platvorm, mida kasutades tunnetan ka ise, et inimene on tõesti kõige produktiivsem siis, kui ta saab tööd teha selles keeles, milles mõtleb (nagu viidatud artiklis mainis Ain Vagula). Google’i tõlked tekitavad minus veel kerget segadust, aga ehk on seegi harjumise asi.

Ja siit ka küsimused lugejale: kuidas suhtute eestikeelsesse tarkvarasse ja kas valite eesti- või ingliskeelse variandi?

Note: There is a poll embedded within this post, please visit the site to participate in this post's poll.