Keeleteo auhind kihnu aabetsale

Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas andis Viljandi Paalalinna gümnaasiumis toimunud pidulikul emakeelepäeva üritusel kätte 2009. aasta keeleteo peaauhinna “Aabets”.

Postimehe tänasest artiklist saate kõigest pikemalt lugeda. Ma ei taha kuidagi pisendada aabetsa tähtsust, aga mul on siiski natukene kahju, et Kofkin auhinnast ilma jäi. Mitte et tema tegu nüüd niivõrd keele säilimisele kaasa aitaks, kuid see oleks tekitanud rohkem kõmu ja pööranud rohkem positiivset tähelepanu asjaolule, et keeleinspektsioon tegutseb ja seda võetakse kuulda.

Persooni- ja elulooraamatud

Elulooraamatute rohkusest on aasta lõpu elulugude sajus palju kõneldud, näiteks Tänapäev oma blogis ja ETV saates “Vabariigi kodanikud”. Kirutakse neid, mis kirutakse, aga müüginumbrid on suured ja selle vastu vaielda ei saa. Paar neist kirgi kütnud raamatuist on toimetatud meil, nt Nastja, Anne Veesaare ja Alari Kivisaare raamatud, peagi on tulemas lisa.

Siiski tundub mulle, et kolm ülal lingitud “elulugu” ei olegi ju tegelikult elulooraamatud. Isegi Anne Veesaar on liiga noor, et oma elu kokku hakata võtma, Nastjast rääkimata. Pigem võiks neid nimetada persooniraamatuteks – keskendutakse küll ühele inimesele, kuid teemaks pole niivõrd elulugu (sünnist surmani, kronoloogiline) kuivõrd mingid hetked, nopped, mõtted. Näiteks Nastja raamat küll jutustab ka Nastja perekonnast ja lapsepõlvest, kuid põhiline fookus on tema ande avaldumisel ja arengul. Samamoodi puudutatakse Kivisaare raamatus lapsepõlve, kuid fookus on siiski selgelt fotograafiks kujunemisel ning fotodel.

Vaielda selle üle, kas need on halvad või head, väärtuslik või väärtusetu kirjandus, ei ole minu meelest mõtet. Kirjandusteadlane Janika Kronberg kommenteeris “Vabariigi kodanikes” nii: “Meie keskel elavate inimeste elulooraamatute väärtus aja jooksul tõuseb. Aastakümnete pärast loetakse neid teise pilguga.” Sellistest teostest moodustub huvitav kultuurikiht, ütleb ta ning minagi arvan, et hetke jäädvustajana on need raamatud väärtuslikud. Teisalt aga on elulooraamatutest sündinud kummaline n-ö ühekordselt kasutatava kirjanduse liik – raamat ostetakse, loetakse ühe õhtuga läbi ning jäetakse riiulisse, kust teda vaevalt teist korda kunagi välja võetakse.

Ühekordselt kasutatav kirjandus on hoopis pikem teema, sellest mõtisklen veidi hiljem edasi. Praegu aga tahaks lugejalt küsida: milline on teie suhtumine elulooraamatutesse?

 Loading ...

Mu armas kantseliit

Sain täna EASilt kirja, mille pealkiri oli järgmine.

“Teade taotluse menetlemise peatamise kohta seoses lisainformatsiooni vajalikkusega taotluse sisulise hindamise jätkamiseks”.

Rohkem vist polegi vaja midagi kirjutada:-)

Väike samm inimkonnale …

Lugesin täna Postimehest, et Kofkini vorstiäri muutiski nime: “Originaal Viinivorstide” asemele “Ehtsad Viini vorstid”. Esimese emotsioonina tekkis tahtmine parafraseerida kuulkäigust tuntuks saanud lauset ja tõdeda: see on väike samm inimkonnale, kuid suur keeleinimestele. Suur seepärast, et tavaliselt ei jõua keeleteemad Postimehe esiküljele. Täna aga on seal pildiga artikkel, 17 kommentaari (hetkel, kui seda kirjutan) ja jututeemaks reaalne saavutus! Ettekirjutust firmale küll ei tehtud, aga keeleinspektsiooni soovitust võeti kuulda. Mul on tõesti hea meel.  Need originaalsed viinivorstid olid ikka jubedad küll.

(Raigo Pajula foto, Postimehest)