Turundus vs keel: sügavalt isiklik mõtteavaldus

Keeletoimetuse blogi on viimasel ajal nii vaikne seetõttu, et olen nüüd juba mõnda aega põhikohaga töötanud ühe Eestis hästi tuntud ettevõtte turundusosakonnas. Kuigi mu ametinimetuses on sees ka sõna “keeletoimetaja”, tajun ma praegu teravamalt kui iial varem, et keeleinimese ja turundusinimese seisukohad on tihti täiesti vastandlikud. Minu jaoks tekitab see aeg-ajalt päris teravaid sisekonflikte.

Esiteks aga turunduse ja keele sarnane külg. Turundus on pakendamise kunst: oskus öelda asju nii, et need tunduksid teistele õiged ja ihaldusväärsed. Oskus edastada sõnumit nii, et see päriselt puudutaks sihtgruppi ja oleks üheselt mõistetav (või just taotluslikult mitmeti mõistetav, mis on hoopis omaette vahend). Siin ma tunnen, et keeletaust aitab turunduses väga palju kaasa. Sõna valdamine ja semantika tajumine aitab sõnumeid täpsemalt pakendada, keeletoimetamise kogemus aitab teksti üleliigsest puhastada ja mõtet kontsentreerida.

Vigadeta kirjutamine, mis minu meelest peaks olema enesestmõistetav igale turundusinimesele (ja mis mõne turundusinimese mõttes on viiendajärgulise tähtsusega, nagu tean), peaks olema iga firma avalikkusele suunatud suhtluses elementaarne. Minu meelest pole vahet, kas kirjutada (või “rääkida inimestega”) sotsiaalmeedias või ettevõtte aastaraamatus või pressiteates. Rumalaid vigu teha ei tohiks. Muidugi tuleb rääkida sihtgrupiga nende enda keeles – mul pole midagi smailide või lühendite vms vastu sotsiaalmeedias –, aga “kasvõi” kirjutatakse igal pool tegelikult lahku, “supper hea” on igal pool valesti ja neli hüüumärki järjest lihtsalt väga halb stiil. Tõenäoliselt seetõttu olen ma oma väljendustes veidi vaoshoitum, kui “päristurundaja” ehk peaks. Aga ma pole kindel, kas see ikka on päriselt halb.

Vigadest veel. Mõnikord on turunduses kasulik vigadega kirjutada. Üks asi, mis sunnib tihti meelega vigaselt kirjutama, on SEO. Google ei tee eesti keele puhul vahet, kas keeleliselt õige on “bikiini depilatsioon” või “bikiinidepilatsioon”. Kui sa tahad optimeerida oma lehte nii, et see tuleks välja bikiinidepilatsiooniteemalistes otsingutes, on sul targem kirjutada need sõnad igal pool lahku – lihtsalt seepärast, et suurem osa inimesi kirjutab neid lahku. Mis siis, et see on vale.

Veel üks moment. Igas valdkonnas on levinud mingid terminid ja väljendid, mida kõik kasutavad. Keeleliselt ei pruugi need olla soositumad. Näiteks kruiisidest kõneldes eelistab ÕS sõna “ristlus”. Aga ma ei saa panna sooduspakkumise pealkirjaks “Põnevad ristlused Kariibi merel”. Keegi ei saaks sellest aru. “Põnevatest kruiisidest” saavad kõik hetkega aru. Turundajana pean lähtuma viimasest, keeleinimesena esimesest.  Samamoodi sõna “reisipakett”. Kõik teavad, kõik saavad aru, ühtki error‘it see kellegi tajus ei tekita. Seevastu ÕSi soovitatud “valmisreis” ja turismiinimeste seas levinud “pakettreis” on vähem tavalised, seega turunduse mõttes halvemad. Ja kui ma kirjutaks reisiprogrammi kirjeldusse “õhtuse show-programmi” asemel “õhtune sõuprogramm”, kukuksid kõik toolilt maha:-)

See ei ole muidugi ainult turunduse ja keele vastasseis, vaid pigem näitab üldisemalt, kuidas kirjakeelel on mõnikord raske ajaga kaasa tulla. Mingi hulk inimesi peab mind puritaaniks ja keelenatsiks (see viimane on päriselt kohatud väljend, õnneks mitte otse minu pihta),  et ma selliseid asju tähele panen ja see minus mingeid tundeid tekitab. Teine hulk inimesi (keeletoimetajaid, õpetajaid) peab mind ketseriks, et ma eelmise lõigu smailiga lõpetasin ja seda üldse smailiks, mitte emotikoniks nimetan. Püüan leida kahe poole, soovitusliku kirjakeele ja rahvakeele vahel oma isiklikku tasakaalu ja tunnetust, mis tunduks ühtmoodi mõnus nii turundust kui keelt silmas pidades. Vahel on see päris raske.

Keeleteo auhind kihnu aabetsale

Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas andis Viljandi Paalalinna gümnaasiumis toimunud pidulikul emakeelepäeva üritusel kätte 2009. aasta keeleteo peaauhinna “Aabets”.

Postimehe tänasest artiklist saate kõigest pikemalt lugeda. Ma ei taha kuidagi pisendada aabetsa tähtsust, aga mul on siiski natukene kahju, et Kofkin auhinnast ilma jäi. Mitte et tema tegu nüüd niivõrd keele säilimisele kaasa aitaks, kuid see oleks tekitanud rohkem kõmu ja pööranud rohkem positiivset tähelepanu asjaolule, et keeleinspektsioon tegutseb ja seda võetakse kuulda.

Persooni- ja elulooraamatud

Elulooraamatute rohkusest on aasta lõpu elulugude sajus palju kõneldud, näiteks Tänapäev oma blogis ja ETV saates “Vabariigi kodanikud”. Kirutakse neid, mis kirutakse, aga müüginumbrid on suured ja selle vastu vaielda ei saa. Paar neist kirgi kütnud raamatuist on toimetatud meil, nt Nastja, Anne Veesaare ja Alari Kivisaare raamat, peagi on tulemas lisa.

Siiski tundub mulle, et kolm ülal lingitud “elulugu” ei olegi ju tegelikult elulooraamatud. Isegi Anne Veesaar on liiga noor, et oma elu kokku hakata võtma, Nastjast rääkimata. Pigem võiks neid nimetada persooniraamatuteks – keskendutakse küll ühele inimesele, kuid teemaks pole niivõrd elulugu (sünnist surmani, kronoloogiline) kuivõrd mingid hetked, nopped, mõtted. Näiteks Nastja raamat küll jutustab ka Nastja perekonnast ja lapsepõlvest, kuid põhiline fookus on tema ande avaldumisel ja arengul. Samamoodi puudutatakse Kivisaare raamatus lapsepõlve, kuid fookus on siiski selgelt fotograafiks kujunemisel ning fotodel.

Vaielda selle üle, kas need on halvad või head, väärtuslik või väärtusetu kirjandus, ei ole minu meelest mõtet. Kirjandusteadlane Janika Kronberg kommenteeris “Vabariigi kodanikes” nii: “Meie keskel elavate inimeste elulooraamatute väärtus aja jooksul tõuseb. Aastakümnete pärast loetakse neid teise pilguga.” Sellistest teostest moodustub huvitav kultuurikiht, ütleb ta ning minagi arvan, et hetke jäädvustajana on need raamatud väärtuslikud. Teisalt aga on elulooraamatutest sündinud kummaline n-ö ühekordselt kasutatava kirjanduse liik – raamat ostetakse, loetakse ühe õhtuga läbi ning jäetakse riiulisse, kust teda vaevalt teist korda kunagi välja võetakse.

Ühekordselt kasutatav kirjandus on hoopis pikem teema, sellest mõtisklen veidi hiljem edasi. Praegu aga tahaks lugejalt küsida: milline on teie suhtumine elulooraamatutesse?

 Loading ...

Mu armas kantseliit

Sain täna EASilt kirja, mille pealkiri oli järgmine.

“Teade taotluse menetlemise peatamise kohta seoses lisainformatsiooni vajalikkusega taotluse sisulise hindamise jätkamiseks”.

Rohkem vist polegi vaja midagi kirjutada:-)

Väike samm inimkonnale …

Lugesin täna Postimehest, et Kofkini vorstiäri muutiski nime: “Originaal Viinivorstide” asemele “Ehtsad Viini vorstid”. Esimese emotsioonina tekkis tahtmine parafraseerida kuulkäigust tuntuks saanud lauset ja tõdeda: see on väike samm inimkonnale, kuid suur keeleinimestele. Suur seepärast, et tavaliselt ei jõua keeleteemad Postimehe esiküljele. Täna aga on seal pildiga artikkel, 17 kommentaari (hetkel, kui seda kirjutan) ja jututeemaks reaalne saavutus! Ettekirjutust firmale küll ei tehtud, aga keeleinspektsiooni soovitust võeti kuulda. Mul on tõesti hea meel.  Need originaalsed viinivorstid olid ikka jubedad küll.

(Raigo Pajula foto, Postimehest)