Pean tõdema, et minu erialavaliku tõttu küsivad mu sõbrad-tuttavad üsna tihti, missugused need keeletoimetaja tööülesanded siis ikkagi on. Enne kui jõuan vastata, piirdub nende ettekujutus tavaliselt sellega, et keeletoimetaja tegeleb vaid puuduvate ja ülearuste komade ning tähevigade parandamisega. Pärast kiirülevaadet keeletoimetajate igapäevasest tööelust ning probleemidest loodan, et nende seni hägus ettekujutus saab selgemad piirjooned.

Alles hiljuti oli ka minul esimene võimalus keeletoimetaja töö rõõme ja valusid oma nahal tunda. Seepärast võin julgelt öelda, et nii lihtne kui keeletoimetaja töö ka ei tundu, on see tegelikkuses kordades raskem, kui ette kujutada oskaks. Tihti mõtlevad inimesed: „Ma olen eestlane, ma ju oskan eesti keelt, kui raske see keeletoimetamine ikka olla saab.” Siinkohal unustatakse, et keeletoimetaja ei tegele vaid üksiku sõna või lausega, vaid kogu teksti või dokumendi üldmuljega. See ongi ehk keeletoimetaja üks keerulisemaid ülesandeid – tajuda teksti tervikuna, hoida läbivalt ühtset stiili ning luua toorest materjalist üheselt mõistetav ning nauditav tekst. On selge, et siin ei piisa vaid kirjakeele reeglite tundmisest. Tuleb osata tajuda n-ö suurt pilti ning tihti panna ennast lugeja rolli, et teksti arusaadavuses, ladususes kindel olla.

Oma esimese käsikirja toimetamise jooksul tekkis ka mul palju kahtlusi, sest ühtäkki tuli teksti käsitleda tervikuna ning märgata kõikvõimalikke vigu igal tekstireal, sest enam ei olnud tegemist kokku- ja lahkukirjutamise harjutusega. Tagantjärele mõeldes läbisin ka mina need etapid, millest on rääkinud juba kogenud keeletoimetajad. Esimeses julgesin parandada vaid kirjavigu ning lisada puuduvaid komasid, kuid need parandused jäid pigem tagasihoidlikuks ning stiililises mõttes muudatusi tegema just ei kippunud. Teises sattusin aga liiga hoogu, tegin muudatusi ülearu ega osanud igat parandust põhjendada muuga, kui et nii lihtsalt tundub parem. Mis ühe keeletoimetaja tõeliselt heaks teeb, on tõenäoliselt tema oskus leida see tasakaal originaaltekstis ja muudatuste vahel – korrigeerida piisavalt palju, kuid nii vähe kui võimalik.

Ometi leian, et keeletoimetaja töö on igati mõnus: suur osa tööajast on võimalik endal planeerida ning olenevalt alast ja spetsialiseerumisest tegeleda just nende tekstidega, mis endale nagunii huvi pakuvad. Raske oleks leida sobivamat tööd inimesele, kellele meeldib lugeda ning oma silmaringi avardada.

Hoolimata ka minu enda esimesest kogemusest, mis õpetas mulle, et tegemist ei olegi nii lihtsa alaga, olen täiesti kindel, et see ei erine palju teistest erialadest, kus kehtib samuti ütlus: „Harjutamine teeb meistriks!”

Marju Randmer
Tallinna Ülikooli referent-toimetaja bakalaureuseõppe tudeng

• Otsekõne lõppu näitavad jutumärgid, mis asuvad pärast otsekõne lõpumärki.
  Vale:  “Asi on triibulistes”, ütles Iiah.
  Õige: “Asi on triibulistes,” ütles Iiah.

See tähendab, et kõigepealt tuleb otsekõne teksti lõpetav märk, seejärel jutumärk. Väga sageli ei pöörata otsekõne lõpumärgi ja otsekõne sulgeva jutumärgi järjestusele üldse tähelepanu, aga järele mõeldes on see ju täiesti loogiline. Kuna otsekõne võib  koosneda ka mitmest lausest, tuleb esmalt näidata lause lõppu ja seejärel alles otsekõne lõppu.

• Tühikute õige koht on kooloni ja otsekõne algusjutumärgi vahel ning otsekõne lõpujutumärgi ja saatelause alguse vahel. Kirjavahemärke endid pole vaja tühikuga eraldada (nt koma ja jutumärki) ning õigetesse kohtadesse tühikut panemata jätta ei tohi.
  Vale:  “Asi on triibulistes,”ütles Iiah.  “Asi on triibulistes, “ütles Iiah.
  Õige: “Asi on triibulistes,” ütles Iiah.

Õnneks ei tule selliseid vigu sageli ette ja lõpuks on õige tühikukasutus arvutikirjas enamikule selgeks saanud, aga vahel juhtub ka selliseid apse (eriti esimene vale kasutuse näide). Ma usun ja loodan siiski, et need tulevad pigem tähelepanematusest kui teadmatusest. Aga näiteks esimese näite puhul teeb asja keeruliseks see, et alati ei ole jutumärgi ja muu kirjavahemärgi järjestus samasugune.

• Kui saatelause ise on küsi- või hüüdlause, pannakse sellele osutav küsi- või hüüumärk kinnijutumärgi järele. Seejuures otsekõne küsi- või hüüumärk säilib, punkt aga kustub.
  Näited eesti keele käsiraamatust: Miks Jüri küsis minult: “Kas sa oled haige?”?
  Miks Jüri ütles mulle: “Küll sa oled rumal!”?
  Kui raske oli Jürile öelda: “Me ei vaja teid enam”!

Filoloogikoolituse ja hea keeletajuta võib olla raske vahet teha, kus täpselt on saatelause piirid ja mis liiki on saatelause, aga järele mõeldes on see ju ülimalt loogiline. Kuna otsekõne mahub saatelause sisse, tuleb kõigepealt selle lõpumärk ja alles siis lause enda lõpumärk. Eraldi tähelepanu aga tuleb pöörata asjaolule, et hüüd- või küsilausest saatelause puhul otsekõne lõpupunkti eraldi märkida pole tarvis!

Järgmised paar kriitilist kohta on sellised, mida tavakirjutaja tõesti ei pruugi teada.

• Kui otsekõne on saatelause keskel, siis tema ette vahemärki ei panda.
  Näide: Vaikse hüüdega “Ma tulen, kallim!” hüppab ta voodisse.

Selle reegli vastu eksitakse massiliselt ja pean piinlikkusega tunnistama, et ka ise avastasin selle (uuesti) mitte just kaua aega tagasi. Segadust tekitab see, et tavaliselt käsitletakse otsekõne kirjavahemärgistamise juures kolme põhitüüpi (saatelause otsekõne ees, järel ja keskel), aga harvemini esinevatele tüüpidele jätkub tähelepanu vähem kui üldse. Ja lause keskel asuvat otsekõnet pole ju iseenesest raske vormistada, järgides otsekõne alguses reeglit “saatelause on otsekõne ees” ja otsekõne lõpul reeglit “saatelause on otsekõne järel” ning ongi komad-koolonid pandud. Aga ei, siin kehtib omaette reegel! Ja asi läheb veel keerulisemaks…

• Otsekõne koos saatelausega võib toimida osalausena või lause moodustajana. Ka niisugusel juhul pannakse vahemärgid kinnijutumärkide järele.
  Näide: Iiah haaras kaevuvändast kinni ja ütles: “Kui sa tahad, et ma su üles tõmban, väike Notsu, hüüa lihtsalt: “Üles!”, ja kui sa tahad minna veel allapoole, hüüa: “Allapoole!”.”

Iseenesest on kõik jälle väga loogiline, aga praktikas võtab üsna põhjalikku järelemõtlemist, milline kirjavahemärk siis kuhu panna. Näite lõpus lõpetab hüüumärk Notsu otsekõne ja punkt Iiahi oma.

• Jutumärkides tsitaate ja pealkirju käsitatakse vahemärgistuse seisukohast nagu tavalisi lause moodustajaid. Nende puhul koolonit ei kasutata ja järelmärgid pannakse kinnijutumärkide järele.
  Näide: Kõikjal tema ümber sosistas tontlik kaja muudkui “röstitud kuklid” ja “röstitud kuklid”.

Siin on kriiline koht lause lõpp: kuna tavaolukorras ehk otsekõne lõpus on kõigepealt punkt ja siis jutumärk, on inimene tõrges sisseharjutatud järjekorda muutma ning paneb märgid nii, nagu silmale ilus tundub. Enamasti talitatakse silmamälu põhjal õigesti, siin aga teeb see karuteene. Appi tuleks jälle võtta loogiline mõtlemine: kuna tsitaat pole terviklik lause, ei ole tema lõppu mingit märki vaja peale jutumärkide, mis seda piiritlevad. Ja kuna tsitaat kuulub ühe lause osana lause sisse, peab lause lõpumärk jääma viimasele kohale.

Mõistan, et sõnalised selgitused, olgu need ükspuha kui püüdlikud, ei suuda keeleloogikat ammendavalt edasi anda. Seega soovitan lihtsalt, et vaadake näiteid, uurige lisaks ka eesti keele käsiraamatu näiteid (SÜ 128) ning võrrelge oma lauset näitelausetega. Usun, et nii saab küsimusele kõige selgema vastuse.

PS Näitelaused, mis ei ole EKKRist, on pärit hiljuti ilmunud Puhhi-raamatust “Tagasi Saja Aakri Metsa”.

PPS Siin tekstis kasutatud jutumärgid ei ole eestikeelses arvutitekstis esimene eelistus. Parimad jutumärgid algavad all ja lõppevad üleval: „Mesilinnukesed!” hüüdis Puhh.
Õigetest jutumärkidest veel olulisemaks tuleb aga pidada seda, et ühe dokumendi, teose või tervikteksti raames oleks kasutatud ainult üht liiki jutumärke. Kahjuks ei märgata viimast just liiga sageli.

***

29. novembril 1929. aastal pandi Akadeemilise Emakeele Seltsi otsusega alus uuele elukutsele – keeletoimetaja ametile: “Keeletoimetaja on isik, kelle ülesanne on viia käsikirja keel vastavusse normikeeles kehtivate nõuetega.” Raimo Raag on viidanud: “1920. aastate kontekstis tähendas keeletoimetaja töö eeskätt sõnade muutevormide korrastamist, vähemal määral puudutas see õigekirja, sõnade järjekorda, lausestust ja stiili.”

1930. aastatel nimetati keeletoimetajat hoopis redaktoriks: redaktor – ajakirja, ajalehe või koguteose toimetaja. Vrdl: redaktsioon – trükise trükivalmis viimistlemine, redigeerimine, kujustamine (EE, 1936).

Lembit Abo on 1975. aastal ilmunud raamatus “Käsikiri ja korrektuur” (2., ümbertöötatud trükk) öelnud toimetajatöö keelelise poole kohta järgmist: “Parandada grammatilised vead. Täpsustada sõnajärjestust /…/. Tarbe korral muuta sõnastust /…/. Kõrvaldada trafarettväljendid ja parasiitsõnad.”

Samas on autorile ja tõlkijale pandud väga suur vastutus. Eraldi keeletoimetajat kui sellist 1960. aastatel ei olnud. Olid toimetaja ja korrektor. Toimetaja vastutas muuhulgas ka käsikirja keelelise ülevaatuse eest. Peale selle tuli üle vaadata käsikirja üldine kvaliteet, veenduda algupärasuses, parandada sisuvigu ja fakte, kontrollida oskussõnu ja tähiseid, teksti ja selle osade liigendust ning kohustuslikke komponente, tsitaate, viiteid, arvutusi, tabeleid ja jooniseid jne. Autor või tõlkija oli autoriteet. (Keele)toimetaja parandused pidid olema minimaalsed ning alati põhjendatud, et algne tekst muutuks minimaalselt.

Viimasena vaatas vahetult enne trükki minekut teksti üle korrektor, andes viimase lihvi ja kõrvaldades küljendamisel ja ladumisel tekkinud ning toimetajal märkamata jäänud vead.

Et keelelise kvaliteedi eest vastutas siiski autor või tõlkija, kes pöördus ise vajadusel filoloogi poole, ei kuulunud keeletoimetajad kirjastuse koosseisu, vaid töötasid tükipalga alusel. Siiski võeti 1970. aastatel paar toimetajat kirjastuse Valgus koosseisu. See aga ei tähendanud, et võrreldes 1960. aastatega oleksid autoritele ja tõlkijatele esitatud nõuded kuidagi leebemaks muutunud.

Tänapäeval eristatakse toimetaja ja keeletoimetaja elukutset. EKSSi 6. köite järgi on toimetaja “mingit materjali avaldamiseks ettevalmistav töötaja”. Eesti entsüklopeedia 9. köide on põhjalikum, eristades ka kaks mõistet. Toimetaja on “trükises (ajalehes, ajakirjas, rmt-s), ringhäälingu- või televisioonisaates või filmis avaldatavat redigeeriv, kujundav, tööd sisuliselt korraldav või avaldatava eest vastutav töötaja. Õigekeelsusnõuete järgimise ja stiili eest kannab hoolt keeletoimetaja”.

***

Enda kogemusest võin küll öelda, et pelgalt keeletoimetaja tööga saan tegeleda haruharva. Enamasti on toimetajatööd rohkem. Kõikvõimalikku kontrollimist, üle vaatamist, konsulteerimist jne on tavaliselt küllaga.

Siinkohal soovin kõikidele toimetajatele, keeletoimetajatele ja korrektoritele palju õnne ning rohkesti tööd ja vähe vaeva!

Anu Rooseniit

Eesti õigekeelsussõnaraamat

Kõige tähtsam link. ÕSi abil saab kontrollida õigekirja, käänamist ja sõnatähendusi. Kui te ei tea, kas osastavas on õige pere või peret, trükkige sõna pere sisse ja klikkide sinisele numbrile (7) sõna taga, et vaadata tüüpsõna käändeid. Hea nipp on veel see, et olete kindel näiteks sõna alguse õigekirjas, aga lõpus mitte, võite trükkida otsingusse nt prof* ja saate kõik sõnad, mis niimoodi algavad: profaan, professionaal, professor, proff jm.

Mina kasutan õigekeelsussõnaraamatu tööversiooni, sest see on tavaliselt värskem. Aeg-ajalt tasub visata pilk ka ÕSi uutele sõnadele.

Eesti keele seletav sõnaraamat

Artikli avaldamise ajal oktoobris seda veel olemas ei olnud, aga nüüdseks on ka see interneti keeleabiliste nimekirja lisandunud. Ja kasutust leiab see vähemalt minul küll sagedaste. Kui ÕSist saab vastuse õigekirjaküsimustele ja vahel ka tähendusküsimustele, siis eesti keele seletavas sõnaraamatus on näidetena lahti kirjutatud kõik viisid, kuidas mingit sõna on õige kasutada. Kui tähendusest ainuüksi on vähe ja küsimus jääb vastuseta, EKSS tavaliselt aitab. Nt sõnad käsitlema, käsitsema ja käsitama on EKSSis rohkete näidetega seletatud, ÕSi näidetest võib vahe mõistmiseks nappida.

Sünonüümid ja antonüümid

Sünonüümid on sarnase tähendusega sõnad ja antonüümid vastandsõnad. Keeletoimetajal on tihti vaja leida sünonüüme, et vältida sõnakordusi või muuta veidi tähendust. Hea tööriist selleks on kas viidatud tesaurus või sünonüümisõnastik. Tesaurus on eriti hea veel sellisteks puhkudeks, kus sõna on keele otsas, aga vot välja öelda lihtsalt ei saa ja kõik – tesaurusest võib abi olla.

Eesti keele käsiraamat

Mõnikord on vaja meelde tuletada suure ja väikese algustähe reegleid, komareegleid, kokku- ja lahkukirjutamist jms või tekib küsimusi sõnamoodustuse kohta. Kui keeleterminid teile päris võõrad pole, tasub abi otsida „Eesti keele käsiraamatu” netiversioonist. See ei ole küll väga mugav kasutada, kuid vähemalt mina saan sealt tihtipeale abi. Lingi avanedes näete küll kirja, et lehekülge ei leitud (miskipärast on see „kala” seal juba aastaid), kuid ärge laske end sellest häirida ja otsige vasakult menüüst end huvitav teema.

Keelenõuanne

Kui nimetatud tööriistadest ei piisa, võite nõu küsida keelenõuande telefonilt 631 3731 või meili teel. Enne seda aga proovige teha otsing keelenõuvakas. Sinna talletatakse kõik keelenõuande telefonile laekunud küsimused ja vastused. Tihtipeale on teid huvitava sõna kohta keegi juba küsinud ning vastus seal olemas.

Kohanimeandmebaasid

Kui probleeme on Eesti või välismaa kohanimede õigekirjaga, tasub teha otsing kohanimeandmebaasi. Tänapäeva soovitatakse kohanimesid kirjutades lähtuda nende originaalkujust, seda aga on alati kaval üle kontrollida, et kõik erilisemad tähed õigesti kirjutada. Kas teadsite, et õiged kirjakujud on Venezia, São Paulo, Sŏul, Jūrmala ja Côte d’Ivoire?

Eesti-Inglise sõnastik

Eelistan tavaliselt just viidatud Animato sõnastikku, aga väga head on ka EKI sõnastik ja Aare sõnastik.
Sageli läheb vaja ka terminibaasi ESTERM. Euroopa Liidu dokumentidega tegelejad leiavad abi EKI eurokeelehoolde lehelt.

Taimed, linnud, loomad

Raamatuid tõlkides on sageli tarvis ka taimenimetusi, linnunimetusi ja loomanimetusi tõlkida. Need andmebaasid annavad eestikeelsele nimetusele ladinakeelse vaste, mille abil leiab Wikipediast või mujalt netist tavaliselt ingliskeelse vaste. Kahjuks on linnunimetustes olemas ainult Eestis elutsevad linnud.

Veel sõnastikke ja andmebaase leiate Keeleveebist.

[Täiendatud 2. veebruar 2010]

“Selgeltnägijate tuleproov” jätkub ka sel aastal ning vaatajanumbrid kõnelevad taas, et inimesi väga huvitavad paranormaalsed nähtused. Just nüüd on sobiv aeg, et vaadata hetkeks tagasi möödunud aastasse — kohe-kohe jõuab raamatulettidele raamat selgeltnägija Nastjast.

Elulooraamatud on Eestis uskumatult populaarsed, kuid harva juhtub, et selle peakangelane on nii noor naine.  Pean tunnistama, et ma ise ei ole kuigi suur reality-sarjade sõber ning “Selgeltnägijate” saadet ei vaadanud, seega suhtusin raamatusse lugema hakates äärmiselt skeptiliselt. Et ülespuhutud staar ja mõttetu saade ja mis-elulooraamatut-see-plikake-ikka-kirjutab jne. Ühesõnaga asusin tööle päris koledate eelarvamustega. Faili küljendusse saates aga pidin tunnistama, et minu suhtumine oli oluliselt positiivsemaks muutunud.

Esiteks ei püüa see raamat teha Nastjat kuskilt otsast suuremaks või tähtsamaks või lahedamaks, nagu elulooraamatud vahel kipuvad. Teiseks ei olegi see päris tüüpiline elulooraamat, vaid pigem nagu Nastja ülestunnistus või vastus küsimustele, mida “Selgeltnägijate” saadet vaadanud temalt ehk küsida tahavad. Jah, seal puudutatakse Nastja perekonda, esivanemaid ja elukäiku, kuid põhiline on pigem Nastja lihtne pihtimus sellest, kuidas ta enda võimed avastas, millised probleeme need on põhjustanud, miks ta saatesse läks ja kes ta selline üldse on.

Kristiina Genno on Nastja loo kirja pannud ladusalt ja kodusel toonil ning lugedes võib tõesti uskuda, et need ongi Nastja, mitte autori sõnad (mitte nagu sageli, kui raamatukangelasele püütakse omistada midagi, mida nad tegelikult öelnud pole jne).  Nastjast jääb sooja, lihtsa ja toreda inimese mulje ning see, et ta on selgeltnägija, on vaid boonuseks. Ma arvan, et raamat meeldib kõige enam teistele noortele naistele, kes on alati tahtnud teada, kuidas üks selgeltnägija mõtleb ja mida tunneb. Kuid kõige olulisem on siiski see, et selgeltnägija on eraelus inimene nagu iga teinegi.