Keelekoolitus – kust ja kellelt?

Mõni aeg tagasi küsis hea tuttav minult, kus ta saaks õppida eesti keeles korrektselt kirjutama. Soovitasin talle siis mõnd kursust, kus isegi olen käinud ning mis hea mulje jätsid. Märgin need siiagi, ehk on veel kellelegi abiks.

Koolitusfirmas Stability Consulting on keeleteemade koolitajaks Reili Argus, kes on väga-väga asjalik. Neil pole küll uut koolituskalendrit väljas, seega ma ei tea, kas ja millal järgmised koolitused toimuvad. Loodetavasti ikka toimuvad, sest koolitus “Korrektne eesti keel” andis väga hea ülevaate levinumatest vigadest.

Eespool viidatud koolitus on pigem mõeldud tõlkijale või algajale toimetajale. Sekretärile, asjaajajale või teistele,  kel on ametialases suhtluses vaja korrektset keelt ning kes tunnevad, et teadmised hakkavad rooste minema, on sama firma mõelnud koolituse “Korrektne kirjakeel ametlikus suhtluses”. Lektor on sama, seega eeldan, et koolituski on soovitust väärt.

Samuti korraldab aeg-ajalt kursusi EKI, kes just märtsis on tuleku järgmine keelenõuandjate õigekirjakursus. Võetakse läbi põhilised õigekirjateemad ja põhilised vead, samuti on kuulajail võimalus keelenõuandjatelt küsida kõike, mis segadust tekitab.

Kui nende kahe vahel valida, eelistan isiklikult esimest. Keelenõu telefonil olen mõnikord vastakaid nõuandeid saanud ning koolitusel jättis mõni lektor ka vahel otsad lahtiseks. Reili Arguse seisukohad on tavaliselt selgemad ja hästi põhjendatud. Aga samas on minu küsimused tavaliselt sellised, millele väga selget vastust polegi. Nii et kui te ei ole keeletoimetaja, saate EKI kursusest kindlasti väga hea ülevaate levinumatest õigekirjaprobleemidest.

Kolmas keelekoolituste korraldaja, kellega olen kokku puutunud, on Tartu Teoloogia Akadeemias Toom Õunapuu. Enamik tema koolitusi on küll mõeldud peamiselt toimetajatele (ise olen kuulanud sõnastusküsimustele keskenduvat täiendkoolitust), kuid koolituste valikust leiab ka ühe avalikkussuhete juhtidele mõeldud täiendkoolituse. Toom Õunapuu puhul tuleb arvestada, et ta on tõeline õigekeelefänn ja väga karismaatiline-temperamentne tüüp. Nii et väga süsteemset lähenemist ei maksa oodata, küll aga tohutult teadmisi ja indu ise areneda.

Kõik ülaltoodud koolitused on üsna praktilised, st tehakse rohkesti harjutusi ja lektorid on alati lubanud vahele segada ja hinge peale jäänud küsimused kohe ära küsida. Loodan, et leiate nende seast sobiva. Ja kui te juhtute teadma veel eesti keele teemalisi koolitusi, mida soovitada, siis pange need kommentaaridesse kirja. Uuriksin isegi hea meelega!

See keeruline otsekõne

Üks kohti, kus ka kogenumad kirjutajad-tõlkijad sageli eksivad, on otsekõne kirjavahemärgistamine. Mul endalgi on iga veidi aja takka tarvis neid reegleid eesti keele käsiraamatust üle kontrollida, et ikka parandustes päris kindel olla. Nüansse on palju ja kuidagi ei taha meelde jääda. Kõiki otsekõne kirjavahemärgistamise reegleid pole siin vast tarvis üle korrata, küll aga tahan juhtida tähelepanu mõnele juhusele, mis toimetustöö ajal sagedasemate vigadena silma on jäänud.

• Otsekõne lõppu näitavad jutumärgid, mis asuvad pärast otsekõne lõpumärki.
  Vale:  “Asi on triibulistes”, ütles Iiah.
  Õige: “Asi on triibulistes,” ütles Iiah.

See tähendab, et kõigepealt tuleb otsekõne teksti lõpetav märk, seejärel jutumärk. Väga sageli ei pöörata otsekõne lõpumärgi ja otsekõne sulgeva jutumärgi järjestusele üldse tähelepanu, aga järele mõeldes on see ju täiesti loogiline. Kuna otsekõne võib  koosneda ka mitmest lausest, tuleb esmalt näidata lause lõppu ja seejärel alles otsekõne lõppu.

• Tühikute õige koht on kooloni ja otsekõne algusjutumärgi vahel ning otsekõne lõpujutumärgi ja saatelause alguse vahel. Kirjavahemärke endid pole vaja tühikuga eraldada (nt koma ja jutumärki) ning õigetesse kohtadesse tühikut panemata jätta ei tohi.
  Vale:  “Asi on triibulistes,”ütles Iiah.  “Asi on triibulistes, “ütles Iiah.
  Õige: “Asi on triibulistes,” ütles Iiah.

Õnneks ei tule selliseid vigu sageli ette ja lõpuks on õige tühikukasutus arvutikirjas enamikule selgeks saanud, aga vahel juhtub ka selliseid apse (eriti esimene vale kasutuse näide). Ma usun ja loodan siiski, et need tulevad pigem tähelepanematusest kui teadmatusest. Aga näiteks esimese näite puhul teeb asja keeruliseks see, et alati ei ole jutumärgi ja muu kirjavahemärgi järjestus samasugune.

• Kui saatelause ise on küsi- või hüüdlause, pannakse sellele osutav küsi- või hüüumärk kinnijutumärgi järele. Seejuures otsekõne küsi- või hüüumärk säilib, punkt aga kustub.
  Näited eesti keele käsiraamatust: Miks Jüri küsis minult: “Kas sa oled haige?”?
  Miks Jüri ütles mulle: “Küll sa oled rumal!”?
  Kui raske oli Jürile öelda: “Me ei vaja teid enam”!

Filoloogikoolituse ja hea keeletajuta võib olla raske vahet teha, kus täpselt on saatelause piirid ja mis liiki on saatelause, aga järele mõeldes on see ju ülimalt loogiline. Kuna otsekõne mahub saatelause sisse, tuleb kõigepealt selle lõpumärk ja alles siis lause enda lõpumärk. Eraldi tähelepanu aga tuleb pöörata asjaolule, et hüüd- või küsilausest saatelause puhul otsekõne lõpupunkti eraldi märkida pole tarvis!

Järgmised paar kriitilist kohta on sellised, mida tavakirjutaja tõesti ei pruugi teada.

• Kui otsekõne on saatelause keskel, siis tema ette vahemärki ei panda.
  Näide: Vaikse hüüdega “Ma tulen, kallim!” hüppab ta voodisse.

Selle reegli vastu eksitakse massiliselt ja pean piinlikkusega tunnistama, et ka ise avastasin selle (uuesti) mitte just kaua aega tagasi. Segadust tekitab see, et tavaliselt käsitletakse otsekõne kirjavahemärgistamise juures kolme põhitüüpi (saatelause otsekõne ees, järel ja keskel), aga harvemini esinevatele tüüpidele jätkub tähelepanu vähem kui üldse. Ja lause keskel asuvat otsekõnet pole ju iseenesest raske vormistada, järgides otsekõne alguses reeglit “saatelause on otsekõne ees” ja otsekõne lõpul reeglit “saatelause on otsekõne järel” ning ongi komad-koolonid pandud. Aga ei, siin kehtib omaette reegel! Ja asi läheb veel keerulisemaks…

• Otsekõne koos saatelausega võib toimida osalausena või lause moodustajana. Ka niisugusel juhul pannakse vahemärgid kinnijutumärkide järele.
  Näide: Iiah haaras kaevuvändast kinni ja ütles: “Kui sa tahad, et ma su üles tõmban, väike Notsu, hüüa lihtsalt: “Üles!”, ja kui sa tahad minna veel allapoole, hüüa: “Allapoole!”.”

Iseenesest on kõik jälle väga loogiline, aga praktikas võtab üsna põhjalikku järelemõtlemist, milline kirjavahemärk siis kuhu panna. Näite lõpus lõpetab hüüumärk Notsu otsekõne ja punkt Iiahi oma.

• Jutumärkides tsitaate ja pealkirju käsitatakse vahemärgistuse seisukohast nagu tavalisi lause moodustajaid. Nende puhul koolonit ei kasutata ja järelmärgid pannakse kinnijutumärkide järele.
  Näide: Kõikjal tema ümber sosistas tontlik kaja muudkui “röstitud kuklid” ja “röstitud kuklid”.

Siin on kriiline koht lause lõpp: kuna tavaolukorras ehk otsekõne lõpus on kõigepealt punkt ja siis jutumärk, on inimene tõrges sisseharjutatud järjekorda muutma ning paneb märgid nii, nagu silmale ilus tundub. Enamasti talitatakse silmamälu põhjal õigesti, siin aga teeb see karuteene. Appi tuleks jälle võtta loogiline mõtlemine: kuna tsitaat pole terviklik lause, ei ole tema lõppu mingit märki vaja peale jutumärkide, mis seda piiritlevad. Ja kuna tsitaat kuulub ühe lause osana lause sisse, peab lause lõpumärk jääma viimasele kohale.

Mõistan, et sõnalised selgitused, olgu need ükspuha kui püüdlikud, ei suuda keeleloogikat ammendavalt edasi anda. Seega soovitan lihtsalt, et vaadake näiteid, uurige lisaks ka eesti keele käsiraamatu näiteid (SÜ 128) ning võrrelge oma lauset näitelausetega. Usun, et nii saab küsimusele kõige selgema vastuse.

PS Näitelaused, mis ei ole EKKRist, on pärit hiljuti ilmunud Puhhi-raamatust “Tagasi Saja Aakri Metsa”.

PPS Siin tekstis kasutatud jutumärgid ei ole eestikeelses arvutitekstis esimene eelistus. Parimad jutumärgid algavad all ja lõppevad üleval: „Mesilinnukesed!” hüüdis Puhh.
Õigetest jutumärkidest veel olulisemaks tuleb aga pidada seda, et ühe dokumendi, teose või tervikteksti raames oleks kasutatud ainult üht liiki jutumärke. Kahjuks ei märgata viimast just liiga sageli.

Kas märkad vigu?

Surfad netis, otsid uudiseid, loed blogisid, tutvud mõne ettevõttega. Kas märkad kirjavigu veebilehtedel?

 Loading ...

Mu armas kantseliit

Sain täna EASilt kirja, mille pealkiri oli järgmine.

“Teade taotluse menetlemise peatamise kohta seoses lisainformatsiooni vajalikkusega taotluse sisulise hindamise jätkamiseks”.

Rohkem vist polegi vaja midagi kirjutada:-)

Tere, Kertu!

E-post on kiri nagu iga teinegi ja seega tuleks ka e-kirju kirjavahemärgistades lähtuda samadest põhimõtetest nagu tavakirjades. Et minu postkasti saabunud kirju vaadates need kuigi hästi teada ei ole, olgu kriitilised kohad siin üle korratud.

• Kõige rohkem, tõesti massiliselt eksitakse reegli vastu, et kirja pöördumises või pealkirjas eraldatakse üte komaga.
  Tere, Kertu!
  
• Kirja alustades võib pöördumislause lõppu panna hüüumärgi. Kui see tundub liiga ülevoolav, võib pöördumise vormistada nagu pealkirja ehk lõpumärgita.
  Armas Kertu
  Tahan Sulle öelda …
  
• Kui väga-väga tahate pöördumise järel siiski koma kasutada, võite seda teha, kui kirja algus on pöördumisega ühte lausesse seotud. Sel juhul algab kiri väikese tähega (sest lause jätkub).
  Kertu,
  mis kell Sa täna lõpetad?
  
• Kirja lõpus, kuhu tavaliselt kirjutatakse soovid või tervitused, sõnad lugupidamisega või tänades, koma ei panda.
  Tervitades
  Kertu Gerbera
• Kirja lõpus võib kasutada hüüumärki.
  Soovin head paranemist!
  Kertu Gerbera
• Veel eksitakse sageli aega ja aadressi kirjutades. Kui on koos nädalapäev ja kuupäev, eraldatakse need komaga.
  Esmaspäeval, 23. novembril
  
• Kui aadress on kohakäändes, siis koma ei ole, kuid kui aadressi osad on ühel real ja nimetavas käändes, siis pannakse koma.
  Tallinnas Videviku tänavas / Tallinn, Videviku 38
  
• Sõnad sina ja teie on sobilik suure tähega kirjutada vaid siis, kui kirja adressaadiks on konkreetne isik. Kui kiri on mõeldud laiemale saajaskonnale, näiteks saadate laiali reklaampostitust, ei ole suur algustäht kohane.