SEO-toimetaja

Augusti lõpul toimunud internetiturunduse laagris sattusin lõunalauas kuulma, kuidas kaks internetiturunduse vastu huvi tundvat meest arutasid, kes küll jõuab neid tekste nii palju koostada, kui heaks turunduseks vaja. Mure seisnes selles, et esiteks ei suuda muu töö kõrvalt iial teemasid välja mõelda, teiseks oska nad nii hästi kirjutada ja kolmandaks kardavad kirjavigu. Nad arvasid, et küll oleks tore, kui keegi need tekstid valmis teeks või pärast üle vaataks ja kontrolliks, kas on ikka kasutatud kõiki õigeid märksõnu, neid vajalikul määral rõhutatud ja tekst on ka keeleliselt ja sisuliselt korrektne, loogiline ning esinduslik. Just see võikski olla SEO-toimetaja töö.

Selle ametinimetuse väljamõtlemise au ei kuulu sugugi mulle, vaid neile meestele seal lõunalauas ning tegelikult on mujal maailmas analoogne töökoht ka täiesti olemas – SEO-copywriter nimelt, kes taolisi tekste kirjutab. Ja mida enam ka Eestis internetiturundusele tähelepanu pöörama hakatakse, seda enam tuntakse vajadust kodanike järele, kes oskaksid luua ja toimetada tekste, mis oleksid esiteks sisult huvitavad ja pakuksid lugejatele mingit olulist väärtust, aga teiseks vastaksid ka SEO reeglitele ning tuleksid ettevõttele turunduse aspektist kasuks.

Mulle kui keeletoimetajale ning otsast ka internetiturundust nuusutanule pakub selline perspektiiv aga väga suurt huvi. Kui töötasin kirjastuses keeletoimetajana, küsisid tuttavad tihti, kas see töö igav ei ole – iga päev üks ja sama. Mina naersin, et kus ta siis üks ja sama on – tekst on ju iga päev erinev. Teate, nagu sel mehel, kes postkontoris markidele templeid lööb – kuupäev on iga päev erinev. Kui turundusse tööle läksin ja internetiturunduse kohta järjest enam lugema hakkasin, tundus mulle, et olen leidnud maailma kõige põnevama teema. Esiteks on see uus ja Eestis üsna tundmatu, teiseks nõuab üsna sarnaseid oskuseid ja kogemusi, mis mul toimetaja-ajakirjanikuna juba on, ning kolmandaks pakuti selle töö eest võrdlemisi korralikku töötasu:-)

Nüüd tundub mulle, et olen leidnud ka niši, kuidas need kaks teemat kokku siduda – ühelt poolt kirjutamine ja toimetamine, mis on mu põhieriala, ja teisalt (interneti)turundus, mis on lihtsalt väga huvitav. Tundub, et mida aeg edasi, seda enam kaalukauss nende kahe vahel interneti kasuks kaldub, seda nii minu isikut silmas pidades kui ka keeletoimetaja tööd üldiselt. Kui eelmises postituses internetiajastu keeletoimetajast rääkisin, pidasin silmas vaid uudisteportaale jms, aga samas võiks keeletoimetaja ametist aegamööda kasvada ka SEO-toimetaja amet, kus peale õigekeelsuse peaks silmas pidama ka internetitekstide koostamise spetsiifikat (nagu praegu nt ajakirjandustekstide oma). Mis ongi põhjus, miks kirjutan sellest Keeletoimetuse blogis: vast saab mõni keeletoimetaja siit veel inspiratsiooni.

Mees kui asesõna: vahel siiski

Helju Valsi sulest ilmus nädalavahetusel artikkel, milles ta kritiseerib levinud kommet kasutada sõna mees asesõnana. Teravmeelne ja -keelne nagu alati, ütleb Vals nii:  “Seda isehakanud asesõna, millest meil jutt käib, levitab edevus olla ajakirjanduses ilukirjanik, ja siis lükitakse tavatekstidesse taiest, seal aga seisab mees kui kujund, märk, etalon, sümbol, isend – oma liigi esindaja. Näide Postimehe Juurikast: “Mis jutt see on, et Mari Leen Kaselaan ei leia Maarjamaalt meest?” Kui me selles lihtsas asjas vahet ei tee, siis kukume literatuuritsema. Nii tulevadki eetrisse ja trükki ebamäärased mehed. See neid ei päästa, kui lause on sisuldasa ilus, näiteks “Kuigi “Meeletu” lõpetab Tätte-seeria linnateatris, loodab teater mehelt mõnda uut lavalugu.” Mees on Tätte nagunii, pole kahtlustki, siin aga võiks puhkuseks olla tema-sõna.”

Absoluutselt nõus. Ületarvitatakse küll, ja naisega on sama lugu. Aga samas teatud situatsioonides on mees asesõnana täiesti omal koha. Nimelt seebiromaanides!

Muidugi ei ole see tõsiseltvõetav kirjandus ja muidugi ei taotle need ka erilist kunstilist taset, kuid ometi on neil äärmiselt truu ja kindel tarbijaskond. Kui masu sunnib loobuma kallitest ja kauni kaanega raamatutest, siis õhukesed pappkaanega armastuslookesed müüvad endiselt – peamiselt seetõttu, et nad on odavad ja pakuvad kerget, kiiret meelelahutust. Mitme taolise lookese toimetaja ja tõlkijana pean ütlema, et need on teatud mõttes mu lemmikud, sest vähe on faktide kontrollimist ning keskenduda saab peamiselt sellele, millist emotsiooni valitud sõnad edasi peavad andma. Just emotsiooni aga mees asesõnana neis raamatukestes kannabki. (Tsitaadid allpool on võetud raamatukesest, mis on Keeletoimetusel hetkel töös. Pealkirja reedan siis, kui see on valmis.)

Ent siis paitasid mehe käed lihtsalt tema paljast selga, tuues Emmale kananaha ihule ning saates energiaimpulsse ta kehas väga ebasobivatesse kohtadesse.

Pool sammu edasi ja ta on surutud vastu Alexit. Kui ta pööraks pead, võiksid nad suudelda. Või siis matta näo mehe  kaelakumerusse ning limpsata keelega, saamaks teada, kas ta maitseb sama hästi kui lõhnab.

Mehe huuled kohtusid tema omadega. Emma lasi tualettlauast lahti ja haaras selle asemel Alexi kätest, klammerdudes ta käsivarte tugevusse.

Kas suudate kujutleda siin mõnda sobivamat asesõna!? Ürgne vastandus mees versus naine on selle raamatu põhiteema ning siin on soo rõhutamine minu arvates absoluutselt omal kohal. Eriti arvestades, kui palju ta’sid inglise keelest tõlkides tahes-tahtmata tekib. Eesti keel ei kannata neid sellisel hulgal välja ning nimi ei ole alati parim lahendus. Mis jääb üle? Mees!

Viilutatud sõber

Üks keelevaldkondi, kus kiputakse alatihti eksima, on lause sõnajärg. Sel teemal õhutas mind kirjutama nädalavahetusel Kadi raadiost kuuldud kaubanduskeskuse reklaam, milles lubati soodsa hinnaga “viilutatud sõbra juustu”. Ei tea, kas olin mina ainus, kes selle peale naeru pugistas, või leidus Saare- ja Lääne-Eestis veel teisigi lõbusaid kuulajaid.

Sarnaseid vahvaid väljendeid olen siin-seal kuulnud-lugenud alatihti, ent “viilutatud sõbrad” olid üle pika aja parimaid. Samas meenus mulle Peda ajast üks toimetamist õpetanud lektor, kes hobi korras sääraseid väljendeid ja lauseid üles kirjutas ning aeg-ajalt loengu alguses eredamaid pärle ette luges. Meenub katkend politseiteatest, kus oli ühest korterist leitud “seal jõhkralt elanud naise laip”. Ilmselt oli ta küll jõhkralt tapetud.

Millest sellised keelevääratused ja täiendite vale järjekord tulenevad? Kas on asi ajanappuses või oskamatuses teksti mõttega lugeda?

Anu R.
Keeletoimetus.ee

Seksi, seksi ja veel kord seksi

Raamatulettidele on jõudnud Keeletoimetuses kevadel tõlgitud  ja toimetatud “Mehed voodis”. Tegu on Ameerika seksuoloogi, terapeudi, kirjaniku ja õppejõu dr Barbara Keeslingi raamatuga,  mis õpetab naistele kõike, “mida peab teadma heast, halvast ja perverssustest”.

Tõepoolest, dr Keesling lahkab selles raamatus põhjalikult meeste suhtumist seksi. Ta jutustab ilma mingi valehäbi või keerutamiseta asjadest nii, nagu nad on, ning pikib vahele rohkelt näiteid nii oma isiklikust elust kui ka tööst seksiterapeudina. Läbi räägitakse see, kuidas töötab “tavaline mees”, aga ka levinumad veidrused või probleemid. Lisaks soovitab dr Keesling harjutusi ja nippe, et hädadest üle saada.

Te ei leia sellest raamatust erootikat ega armastust. See on neutraalsel toonil ja asjalikult kirjutatud ülevaade meeste mõtte- ja tundemaailmast, sekka natuke nalja ja veidi šokeerivaid näiteid. Kindlasti leiab iga naine pärast selle läbilugemist, et sai meeste kohta teada midagi uut ja mõistab oma meest nüüd paremini.  Aga eeldus on muidugi see, et meest tõesti tahetakse mõista. Kui te seda teha ei taha, ei jõua raamatu sõnum kardetavasti pärale. Muul juhul aga igati hariv ja kohati ka üsna lõbus lugemine.

Keeletoimetaja versus tõlkija

Mõnikord tundub elu kohutavalt ebaõiglane. Näiteks siis, kui toimetada mõnd tõlketeost tõlkijalt, kes ei ole viitsinud asjasse süveneda. Olgem ausad, keeletoimetaja töötasu on ju võrdlemisi pisike – enamikus kirjastustes vaevu pool tõlkijale makstavast summast. Aga töömaht? Kui tõlkija on olnud lohakas, on see isegi suurem! Kuidas nii?

Esiteks on keeletoimetaja ülesanne kontrollida teksti vastavust originaalile. Sisuliselt tähendab see, et toimetaja tõlgib kogu raamatu mõttes uuesti ümber, kõrvutades saadut tõlkija kirjapanduga. Teiseks kontrollib hea toimetaja fakte – kõikvõimalikke nimesid (õigekiri, traditsioonilised kirjakujud, kohanimede kasutus, ajaloosündmused, maalide pealkirjad jpm), erinevaid nimetusi (eestikeelsed taimenimetused, loomanimetused) ja termineid. Iga uus raamat tähendab, et pead hakkama uue eriala spetsialistiks. Harva juhtub, et saad toimetada mitut raamatut samal teemal (nagu Keeletoimetusel Popikuningas Jacksoniga õnnestus, aga sellest veidi aja pärast pikemalt).

Alles seejärel saab hakata tegema oma põhitööd ehk toimetama teksti keelereeglitele vastavaks, stiililt ühtlaseks ning sujuvalt loetavaks. Vahel tuleb meie kultuuriruumi mugandada idioome ja väljendeid, mille tõlkija on sõna-sõnalt ümber pannud. Arvesse tuleb võtta originaali kõlavarjundeid, sõnade semantikat, lausete rütmi ja kõiki neid teisi asju, millele ka hea tõlkija töötades mõtleb. Halb tõlkija aga sätib mõtted (halvemal juhul ainult sõnad!) lihtsalt ühest keelest teise ja sellega tema roll piirdubki.

Olles töötanud n-ö mõlemal pool piiri, oskan vaadata asja nii toimetaja kui tõlkija seisukohast. Kuigi püüan tõlkides ka ise kõike seda silmas pidada, mida keeletoimetaja hiljem nagunii üle kontrollib, tundub mulle, et need tööd peaksid olema võrdselt tasustatud. Tõlkimine ei võta palju kauem aega kui (põhjalik) toimetamine ning kui teha seda nii üle jala, nagu sageli kohatud käsikirjades, läheb see sama kiiresti või kiireminigi. Muidugi on ka keeletoimetajad väga erinevad ning kindlasti pole kõik samavõrd põhjalikud, ent hoolikas keeletoimetaja võiks siiski olla tõlkijaga võrdselt tasustatud. Või mis teie arvate?

Anu V.
Keeletoimetus.ee

PS Kahju, et ma ei leidnud viisi, kuidas “versus” pealkirjas kursiivi panna. Häiriv pisiasi:)

[Tänu Otile on see nüüd siiski kursiivis.]