Tänane Sirp

See oli vist kuu aega tagasi, kui Aili Künstler Sirbist mulle kirjutas ja mõnele küsimusele vastata palus. Tänases ajalehes nägi lugu ka ilmavalgust. Aitäh Aili Künstlerile ja Sirbile ning olgu kõnealune looke siin ka viidatud.

See keeruline otsekõne

Üks kohti, kus ka kogenumad kirjutajad-tõlkijad sageli eksivad, on otsekõne kirjavahemärgistamine. Mul endalgi on iga veidi aja takka tarvis neid reegleid eesti keele käsiraamatust üle kontrollida, et ikka parandustes päris kindel olla. Nüansse on palju ja kuidagi ei taha meelde jääda. Kõiki otsekõne kirjavahemärgistamise reegleid pole siin vast tarvis üle korrata, küll aga tahan juhtida tähelepanu mõnele juhusele, mis toimetustöö ajal sagedasemate vigadena silma on jäänud.

• Otsekõne lõppu näitavad jutumärgid, mis asuvad pärast otsekõne lõpumärki.
  Vale:  “Asi on triibulistes”, ütles Iiah.
  Õige: “Asi on triibulistes,” ütles Iiah.

See tähendab, et kõigepealt tuleb otsekõne teksti lõpetav märk, seejärel jutumärk. Väga sageli ei pöörata otsekõne lõpumärgi ja otsekõne sulgeva jutumärgi järjestusele üldse tähelepanu, aga järele mõeldes on see ju täiesti loogiline. Kuna otsekõne võib  koosneda ka mitmest lausest, tuleb esmalt näidata lause lõppu ja seejärel alles otsekõne lõppu.

• Tühikute õige koht on kooloni ja otsekõne algusjutumärgi vahel ning otsekõne lõpujutumärgi ja saatelause alguse vahel. Kirjavahemärke endid pole vaja tühikuga eraldada (nt koma ja jutumärki) ning õigetesse kohtadesse tühikut panemata jätta ei tohi.
  Vale:  “Asi on triibulistes,”ütles Iiah.  “Asi on triibulistes, “ütles Iiah.
  Õige: “Asi on triibulistes,” ütles Iiah.

Õnneks ei tule selliseid vigu sageli ette ja lõpuks on õige tühikukasutus arvutikirjas enamikule selgeks saanud, aga vahel juhtub ka selliseid apse (eriti esimene vale kasutuse näide). Ma usun ja loodan siiski, et need tulevad pigem tähelepanematusest kui teadmatusest. Aga näiteks esimese näite puhul teeb asja keeruliseks see, et alati ei ole jutumärgi ja muu kirjavahemärgi järjestus samasugune.

• Kui saatelause ise on küsi- või hüüdlause, pannakse sellele osutav küsi- või hüüumärk kinnijutumärgi järele. Seejuures otsekõne küsi- või hüüumärk säilib, punkt aga kustub.
  Näited eesti keele käsiraamatust: Miks Jüri küsis minult: “Kas sa oled haige?”?
  Miks Jüri ütles mulle: “Küll sa oled rumal!”?
  Kui raske oli Jürile öelda: “Me ei vaja teid enam”!

Filoloogikoolituse ja hea keeletajuta võib olla raske vahet teha, kus täpselt on saatelause piirid ja mis liiki on saatelause, aga järele mõeldes on see ju ülimalt loogiline. Kuna otsekõne mahub saatelause sisse, tuleb kõigepealt selle lõpumärk ja alles siis lause enda lõpumärk. Eraldi tähelepanu aga tuleb pöörata asjaolule, et hüüd- või küsilausest saatelause puhul otsekõne lõpupunkti eraldi märkida pole tarvis!

Järgmised paar kriitilist kohta on sellised, mida tavakirjutaja tõesti ei pruugi teada.

• Kui otsekõne on saatelause keskel, siis tema ette vahemärki ei panda.
  Näide: Vaikse hüüdega “Ma tulen, kallim!” hüppab ta voodisse.

Selle reegli vastu eksitakse massiliselt ja pean piinlikkusega tunnistama, et ka ise avastasin selle (uuesti) mitte just kaua aega tagasi. Segadust tekitab see, et tavaliselt käsitletakse otsekõne kirjavahemärgistamise juures kolme põhitüüpi (saatelause otsekõne ees, järel ja keskel), aga harvemini esinevatele tüüpidele jätkub tähelepanu vähem kui üldse. Ja lause keskel asuvat otsekõnet pole ju iseenesest raske vormistada, järgides otsekõne alguses reeglit “saatelause on otsekõne ees” ja otsekõne lõpul reeglit “saatelause on otsekõne järel” ning ongi komad-koolonid pandud. Aga ei, siin kehtib omaette reegel! Ja asi läheb veel keerulisemaks…

• Otsekõne koos saatelausega võib toimida osalausena või lause moodustajana. Ka niisugusel juhul pannakse vahemärgid kinnijutumärkide järele.
  Näide: Iiah haaras kaevuvändast kinni ja ütles: “Kui sa tahad, et ma su üles tõmban, väike Notsu, hüüa lihtsalt: “Üles!”, ja kui sa tahad minna veel allapoole, hüüa: “Allapoole!”.”

Iseenesest on kõik jälle väga loogiline, aga praktikas võtab üsna põhjalikku järelemõtlemist, milline kirjavahemärk siis kuhu panna. Näite lõpus lõpetab hüüumärk Notsu otsekõne ja punkt Iiahi oma.

• Jutumärkides tsitaate ja pealkirju käsitatakse vahemärgistuse seisukohast nagu tavalisi lause moodustajaid. Nende puhul koolonit ei kasutata ja järelmärgid pannakse kinnijutumärkide järele.
  Näide: Kõikjal tema ümber sosistas tontlik kaja muudkui “röstitud kuklid” ja “röstitud kuklid”.

Siin on kriiline koht lause lõpp: kuna tavaolukorras ehk otsekõne lõpus on kõigepealt punkt ja siis jutumärk, on inimene tõrges sisseharjutatud järjekorda muutma ning paneb märgid nii, nagu silmale ilus tundub. Enamasti talitatakse silmamälu põhjal õigesti, siin aga teeb see karuteene. Appi tuleks jälle võtta loogiline mõtlemine: kuna tsitaat pole terviklik lause, ei ole tema lõppu mingit märki vaja peale jutumärkide, mis seda piiritlevad. Ja kuna tsitaat kuulub ühe lause osana lause sisse, peab lause lõpumärk jääma viimasele kohale.

Mõistan, et sõnalised selgitused, olgu need ükspuha kui püüdlikud, ei suuda keeleloogikat ammendavalt edasi anda. Seega soovitan lihtsalt, et vaadake näiteid, uurige lisaks ka eesti keele käsiraamatu näiteid (SÜ 128) ning võrrelge oma lauset näitelausetega. Usun, et nii saab küsimusele kõige selgema vastuse.

PS Näitelaused, mis ei ole EKKRist, on pärit hiljuti ilmunud Puhhi-raamatust “Tagasi Saja Aakri Metsa”.

PPS Siin tekstis kasutatud jutumärgid ei ole eestikeelses arvutitekstis esimene eelistus. Parimad jutumärgid algavad all ja lõppevad üleval: „Mesilinnukesed!” hüüdis Puhh.
Õigetest jutumärkidest veel olulisemaks tuleb aga pidada seda, et ühe dokumendi, teose või tervikteksti raames oleks kasutatud ainult üht liiki jutumärke. Kahjuks ei märgata viimast just liiga sageli.

Meeleheitel koduperenaiste kokaraamat

Uutest raamatutest pole ammu kirjutanud. Järgmise Keeletoimetuse ühistööna (seekord tõlkijaks Anu Vane ja toimetajaks Anu Rooseniit) on raamatulettidele jõudnud “Meeleheitel koduperenaiste kokaraamat”.

Tegu pole sugugi tavalise kokaraamatuga, millele on seriaalist tuttavate nägude pildid kaunistuseks pandud. Raamatu retseptid on jagatud koduperenaiste iseloomu ja oskusi silmades pidades: Breel keerulised ja pidulikud road peenteks õhtusöökideks, Lynette’il kiiremad ja lihtsamad toidud nii perele  kärmeks õhtueineks kui ka võõruspidudeks, Susanil eriti lollikindlad retseptid,  Gabrielle’il Mehhiko traditsioonidest inspireeritud toidud ja peente restoranide road ning Ediel loomulikult toidud, mis romantilisel õhtusöögil kindla tulemuse garanteerivad.

Kõik retseptid on lihtsad valmistada (olgu, osa Bree toite on veidi keerulisemad) ja ma olen kindel, et iga meeleheitel koduperenaine saab sellest raamatust vähemalt paar uut ideed. Raamatu lõpus on käepärane register, kus toiduaine kaupa leiab retseptid, milles seda toiduainet on kasutatud. Kõik retseptide koostisosad ei pruugi Eesti kaubandusvõrgus küll kohe kättesaadavad olla, aga tavaliselt ei ole neid keeruline asendada, seega karta pole midagi. Eks söögitegemine olegi ju loominguline tegevus!

Isutekitajaks raamatust üks Gabrielle’i retsept.

Penne vürtsika viinakastmega
(©Meeleheitel koduperenaiste kokaraamat 2009)

See on restoranide klassik, mis on sealt liikunud ka koduköökidesse. Selles versioonis on maitseks lisatud purustatud punast pipart ja veidi värskust basiiliku näol. Tore, kui saaksite teha seda penne rigatiga, aga tavaline penne sobib samuti.

Purustatud tomateid müüakse vaakumpakendis ning need on kergemad ja värskema maitsega kui purgis tomatipüree. Kui suudate leida vaid purgis tomatipüreed, kasutage klaasitäit püreed, mis on 1 dl veega vedeldatud.

Soola
2 supilusikatäit oliiviõli
2 küüslauguküünt
½ teelusikatäit purustatud punast pipart (või vähem)
1 dl viina
3 dl purustatud tomateid
1 dl kohvikoort
330 grammi penne rigatit või pennet
12 suurt värsket basiilikulehte, lõigatud risti väikesteks ribadeks
1 dl riivitud Parmesani
3,5 dl värsket mozzarella’t, lõigatud sentimeetristeks kuubikuteks (valikuline)

1. Ajage suur potitäis soolvett keema.
2. Samal ajal kuumutage oliiviõli suurel pannil. Lisage küüslauk ja punane pipar ning praadige panni loksutades, kuni tunnete küüslaugu lõhna. Võtke pann tulelt ja valage juurde viin – ettevaatlikult, sest see võib isegi kuumuse peale süttida. Kui keemine lõpeb, pange pann tulele tagasi ning segage juurde purustatud tomatid. Maitsestage kergelt soolaga. Ajage tasasel tulel kergelt keema ning laske kastmel 5 minutit podiseda. (Kastme võib selle punktini valmis teha kuni kaks päeva varem. Pange see külmikusse ja kuumutage tasase keemiseni, enne kui jätkate). Keerake kuumus maha ja segage juurde koor.
3. Pange penne keevasse vette. Keetke aeg-ajalt segades, kuni penne on pehmem, aga siiski veidi jäik (kui makaroni hammustate, peab keskele jääma veel kerge valge rõngas). Jätke 1 dl  keeduvett alles ning nõrutage makaronid.
4. Pange penne potti tagasi, valage selle peale kaste ja lisage basiilik. Segage madalal kuumusel, lisades vajadusel veidi alles hoitud vedelikku, et saada makarone kergelt kattev kaste. Maitske ja vajadusel lisage soola. Võtke pott tulelt ning segage juurde Parmesan ja mozzarella (kui seda kasutate). Serveerige taldrikult või tõstke kulbiga madalasse kaussi.
   JÄTKUB NELJALE

80aastane keeletoimetaja

Järgnev ülevaade on refereeritud Heido Otsa ettekandest “Misasja nad seal toimetavad?” (Eesti Emakeele Seltsi kõnekoosolekult 19.11.2009.) Eesmärk on anda aimu sellest, millised on olnud keeletoimetaja ülesanded ning kuidas teda on läbi aegade nimetatud.

***

29. novembril 1929. aastal pandi Akadeemilise Emakeele Seltsi otsusega alus uuele elukutsele – keeletoimetaja ametile: “Keeletoimetaja on isik, kelle ülesanne on viia käsikirja keel vastavusse normikeeles kehtivate nõuetega.” Raimo Raag on viidanud: “1920. aastate kontekstis tähendas keeletoimetaja töö eeskätt sõnade muutevormide korrastamist, vähemal määral puudutas see õigekirja, sõnade järjekorda, lausestust ja stiili.”

1930. aastatel nimetati keeletoimetajat hoopis redaktoriks: redaktor – ajakirja, ajalehe või koguteose toimetaja. Vrdl: redaktsioon – trükise trükivalmis viimistlemine, redigeerimine, kujustamine (EE, 1936).

Lembit Abo on 1975. aastal ilmunud raamatus “Käsikiri ja korrektuur” (2., ümbertöötatud trükk) öelnud toimetajatöö keelelise poole kohta järgmist: “Parandada grammatilised vead. Täpsustada sõnajärjestust /…/. Tarbe korral muuta sõnastust /…/. Kõrvaldada trafarettväljendid ja parasiitsõnad.”

Samas on autorile ja tõlkijale pandud väga suur vastutus. Eraldi keeletoimetajat kui sellist 1960. aastatel ei olnud. Olid toimetaja ja korrektor. Toimetaja vastutas muuhulgas ka käsikirja keelelise ülevaatuse eest. Peale selle tuli üle vaadata käsikirja üldine kvaliteet, veenduda algupärasuses, parandada sisuvigu ja fakte, kontrollida oskussõnu ja tähiseid, teksti ja selle osade liigendust ning kohustuslikke komponente, tsitaate, viiteid, arvutusi, tabeleid ja jooniseid jne. Autor või tõlkija oli autoriteet. (Keele)toimetaja parandused pidid olema minimaalsed ning alati põhjendatud, et algne tekst muutuks minimaalselt.

Viimasena vaatas vahetult enne trükki minekut teksti üle korrektor, andes viimase lihvi ja kõrvaldades küljendamisel ja ladumisel tekkinud ning toimetajal märkamata jäänud vead.

Et keelelise kvaliteedi eest vastutas siiski autor või tõlkija, kes pöördus ise vajadusel filoloogi poole, ei kuulunud keeletoimetajad kirjastuse koosseisu, vaid töötasid tükipalga alusel. Siiski võeti 1970. aastatel paar toimetajat kirjastuse Valgus koosseisu. See aga ei tähendanud, et võrreldes 1960. aastatega oleksid autoritele ja tõlkijatele esitatud nõuded kuidagi leebemaks muutunud.

Tänapäeval eristatakse toimetaja ja keeletoimetaja elukutset. EKSSi 6. köite järgi on toimetaja “mingit materjali avaldamiseks ettevalmistav töötaja”. Eesti entsüklopeedia 9. köide on põhjalikum, eristades ka kaks mõistet. Toimetaja on “trükises (ajalehes, ajakirjas, rmt-s), ringhäälingu- või televisioonisaates või filmis avaldatavat redigeeriv, kujundav, tööd sisuliselt korraldav või avaldatava eest vastutav töötaja. Õigekeelsusnõuete järgimise ja stiili eest kannab hoolt keeletoimetaja”.

***

Enda kogemusest võin küll öelda, et pelgalt keeletoimetaja tööga saan tegeleda haruharva. Enamasti on toimetajatööd rohkem. Kõikvõimalikku kontrollimist, üle vaatamist, konsulteerimist jne on tavaliselt küllaga.

Siinkohal soovin kõikidele toimetajatele, keeletoimetajatele ja korrektoritele palju õnne ning rohkesti tööd ja vähe vaeva!

Anu Rooseniit

Euroopa naaritsast ja eesti keelest

Euroopa naarits

Mustela lutreola

Naarits ehk euroopa naarits on üks Euroopa ohustatumaid imetajaid. Looduslikult oli naarits laialdaselt levinud peaaegu kogu Mandri-Euroopas, kuid levila hakkas kahanema aktiivse küttimise ja elupaikade kadumise tõttu. Tänapäeval on ta peaaegu kõikjalt taandunud Põhja-Ameerikast sisse toodud võõrliigi mingi (Mustela vison) ees. Saksamaal nähti naaritsat viimati looduses 1925., Soomes 1992. aastal. Eestis püüti viimased isendid kinni (viimane 1996. aastal), et neid kunstlikult paljundada. Naaritsa paljundamisega loodusesse taasasustamiseks tegeleb Tallinna loomaaed.

Naarits on ühtlaselt tumepruuni värvi ja tömbi sabaga. Naaritsal on valged nii alalõug kui mokad, mis eristab teda mingist, kel on valge ainult alalõug. Muidu on naarits mingiga väga sarnane. Euroopa naaritsa võib viljastada ka mink, kuid sel juhul hukkuvad looted enne valmimist. Seda peetakse ka üheks euroopa naaritsate peamiseks väljasuremise põhjuseks.

Elupaigaks valib naarits kiire vooluga ja puhta veega väiksemate jõgede või ojade kaldaid. Pesa rajab puuõõnsusesse, mille väljapääs võib viib vee alla. Naaritsad elavad üksi ja on öise eluviisiga. Nad on suurepärased ujujad ja sukeldujad. Naaritsad söövad peamiselt mitmesuguseid veeloomi: kalu, konni, vähke, limuseid. Ära ei ütle aga ka lindudest ja pisiimetajatest. Eestis tegeleb naaritsa uurimisega Tiit Maran, kes juhib ka naaritsate kaitsele pühendunud sihtasutust Lutreola.

Eesti keel

Varasem nimetus: maakeel

Eesti keel on läänemeresoome lõunarühma kuuluv keel. Selle lähemad sugulased on läänemeresoome keeled vadja ja liivi keel. Eesti keelt räägib emakeelena umbes 1,1 miljonit inimest.

Eesti keelt eristab paljudest teistest keeltest hääliku kolm erinevat pikkusastet – lühike, pikk ja ülipikk. Vastav pikkusaste annab sõnale erineva tähenduse – näiteks linn, linna (omastav kääne) ja linna (osastav, aga ka sisseütlev kääne) või vala (käskiv kõneviis sõnast valama), vaala (omastav kääne sõnast vaal) ja vaala (osastav kääne sõnast vaal). Grammatika poolest on eesti keel maailma keelte seas üks kõige suurema keerukusega keeli. Eesti keel kasutab ladina kirja eesti tähestikku, milles on ladina tähestikule lisatud mõned tähed.

Maailma mastaabis on eesti keel oma miljoni kõnelejaga üsna väike keel. Üleilmastumise ja infotehnoloogia arengu taustal on selle positsioon veelgi nõrgenenud. Inglise keele pealetung on tugev igas valdkonnas, eriti just infotehnoloogias, aga ka muusikas ja popkultuuris. Kui mõtleme teismeliste ja noorte keelekasutusele, on inglise keele mõjud eriti ilmsed. Samamoodi näeme, et ka vanemate eestlaste hinnang oma emakeelele on madal: enamik läheb olmesuhtlus venelasega omal initsiatiivil üle vene keelele isegi siis, kui venelane eesti keelt oskab ja seda rääkida soovib. Tallinna linnapilt pole kunagi olnud nii võõrkeelne kui nüüd, plaza’de ajastul.

Lugu pole aga hull seni, kuni mobiiltelefonid räägivad meiega eesti keeles, nagu üks väljasurevaid keeli uurinud teadlane on tõdenud. Nimelt kui vaevutakse neile miljonile kõnelejale emakeelset tehnikat tootma ja eesti keelt ka teaduskeelena tunnustatakse (nt doktoriväitekirju saab veel kaitsta eesti keeles), pole lood kõige halvemad. Enamik laiatarbetarkvarast on saadaval eestikeelsena, samuti on eesti keelel üsna korralik n-ö võrgutugi ÕSi, keelenõu ja mitmesuguste sõnastike näol. Ettevalmistamisel on ka uus keeleseadus, mis tõotab tulla karmima suhtumisega kui eelmine. Eesti keel on eestlastele oluline, seda on näha kas või siinsegi blogi kommentaaridest – lugeja mõtleb kaasa!

Milleks selline postitus?

Kui eesti keele üks peamisi ohtusid on võõrkeele, inglise keele pealetung, siis euroopa naaritsa üks peamisi ohustajaid on võõrliik ameerika naarits. Just sellepärast oleme meie, keeletoimetajad-keelekaitsjad, võtnud enda hoole alla ühe euroopa naaritsa Tallinna loomaaiast. Naarist on pisike ja tragi nagu meie ning väljasuremise ohus – mis võiks olla sümboolsem! Alates aprillist 2009 kuulume Tallinna Loomaaia Sõprade Seltsi, alates novembrist 2009 oleme ühe Tallinna loomaaia euroopa naaritsa vaderiks.

Põhiallikas Wikipedia, foto Lutreola