Mustela lutreola

Naarits ehk euroopa naarits on üks Euroopa ohustatumaid imetajaid. Looduslikult oli naarits laialdaselt levinud peaaegu kogu Mandri-Euroopas, kuid levila hakkas kahanema aktiivse küttimise ja elupaikade kadumise tõttu. Tänapäeval on ta peaaegu kõikjalt taandunud Põhja-Ameerikast sisse toodud võõrliigi mingi (Mustela vison) ees. Saksamaal nähti naaritsat viimati looduses 1925., Soomes 1992. aastal. Eestis püüti viimased isendid kinni (viimane 1996. aastal), et neid kunstlikult paljundada. Naaritsa paljundamisega loodusesse taasasustamiseks tegeleb Tallinna loomaaed.

Naarits on ühtlaselt tumepruuni värvi ja tömbi sabaga. Naaritsal on valged nii alalõug kui mokad, mis eristab teda mingist, kel on valge ainult alalõug. Muidu on naarits mingiga väga sarnane. Euroopa naaritsa võib viljastada ka mink, kuid sel juhul hukkuvad looted enne valmimist. Seda peetakse ka üheks euroopa naaritsate peamiseks väljasuremise põhjuseks.

Elupaigaks valib naarits kiire vooluga ja puhta veega väiksemate jõgede või ojade kaldaid. Pesa rajab puuõõnsusesse, mille väljapääs võib viib vee alla. Naaritsad elavad üksi ja on öise eluviisiga. Nad on suurepärased ujujad ja sukeldujad. Naaritsad söövad peamiselt mitmesuguseid veeloomi: kalu, konni, vähke, limuseid. Ära ei ütle aga ka lindudest ja pisiimetajatest. Eestis tegeleb naaritsa uurimisega Tiit Maran, kes juhib ka naaritsate kaitsele pühendunud sihtasutust Lutreola.

Eesti keel

Varasem nimetus: maakeel

Eesti keel on läänemeresoome lõunarühma kuuluv keel. Selle lähemad sugulased on läänemeresoome keeled vadja ja liivi keel. Eesti keelt räägib emakeelena umbes 1,1 miljonit inimest.

Eesti keelt eristab paljudest teistest keeltest hääliku kolm erinevat pikkusastet – lühike, pikk ja ülipikk. Vastav pikkusaste annab sõnale erineva tähenduse – näiteks linn, linna (omastav kääne) ja linna (osastav, aga ka sisseütlev kääne) või vala (käskiv kõneviis sõnast valama), vaala (omastav kääne sõnast vaal) ja vaala (osastav kääne sõnast vaal). Grammatika poolest on eesti keel maailma keelte seas üks kõige suurema keerukusega keeli. Eesti keel kasutab ladina kirja eesti tähestikku, milles on ladina tähestikule lisatud mõned tähed.

Maailma mastaabis on eesti keel oma miljoni kõnelejaga üsna väike keel. Üleilmastumise ja infotehnoloogia arengu taustal on selle positsioon veelgi nõrgenenud. Inglise keele pealetung on tugev igas valdkonnas, eriti just infotehnoloogias, aga ka muusikas ja popkultuuris. Kui mõtleme teismeliste ja noorte keelekasutusele, on inglise keele mõjud eriti ilmsed. Samamoodi näeme, et ka vanemate eestlaste hinnang oma emakeelele on madal: enamik läheb olmesuhtlus venelasega omal initsiatiivil üle vene keelele isegi siis, kui venelane eesti keelt oskab ja seda rääkida soovib. Tallinna linnapilt pole kunagi olnud nii võõrkeelne kui nüüd, plaza’de ajastul.

Lugu pole aga hull seni, kuni mobiiltelefonid räägivad meiega eesti keeles, nagu üks väljasurevaid keeli uurinud teadlane on tõdenud. Nimelt kui vaevutakse neile miljonile kõnelejale emakeelset tehnikat tootma ja eesti keelt ka teaduskeelena tunnustatakse (nt doktoriväitekirju saab veel kaitsta eesti keeles), pole lood kõige halvemad. Enamik laiatarbetarkvarast on saadaval eestikeelsena, samuti on eesti keelel üsna korralik n-ö võrgutugi ÕSi, keelenõu ja mitmesuguste sõnastike näol. Ettevalmistamisel on ka uus keeleseadus, mis tõotab tulla karmima suhtumisega kui eelmine. Eesti keel on eestlastele oluline, seda on näha kas või siinsegi blogi kommentaaridest – lugeja mõtleb kaasa!

Milleks selline postitus?

Kui eesti keele üks peamisi ohtusid on võõrkeele, inglise keele pealetung, siis euroopa naaritsa üks peamisi ohustajaid on võõrliik ameerika naarits. Just sellepärast oleme meie, keeletoimetajad-keelekaitsjad, võtnud enda hoole alla ühe euroopa naaritsa Tallinna loomaaiast. Naarist on pisike ja tragi nagu meie ning väljasuremise ohus – mis võiks olla sümboolsem! Alates aprillist 2009 kuulume Tallinna Loomaaia Sõprade Seltsi, alates novembrist 2009 oleme ühe Tallinna loomaaia euroopa naaritsa vaderiks.

Põhiallikas Wikipedia, foto Lutreola

Olgugi ma sel nädalal siia blogisse juba ennenägematult palju postitusi teinud, ei saanud nüüd kohe mitte vaiki jääda. Kuigi tavaliselt on eestlased selline veidi “lontu” rahvas ja enamasti hoiab moka maas, on uus keeleseadus leidnud hulga tuliseid toetajaid ja teist sama palju vastaseid. Imelikul kombel on Postimees, meie vanim ja traditsioonilisim päevaleht, võtnud seisukoha keeleseaduse vastu. Miks ometi? Kas kardavad nad tõesti, et keeleinimesed hakkavad ajalehte sisuliselt tsenseerima? Kui paranoiline!

Kas tõesti kujutab Postimees ette, et keeleinspektsioonil saab kunagi olema raha ja aega pidevalt kõigi väljaannete keelekasutust jälgida ning siin-seal trahve välja kirjutada? Pigem on taolise seaduse eesmärk siiski vältida “originaal viinivorstide” teket ajakirjanduskeelde ning püüda saavutada teatud kontroll ebakvaliteetsete odavate tõlgete üle. Õige hõlma ei hakka keegi. Postimehe enese sõnu kasutades on seaduse eesmärk siiski “karjuva rumalkeelsuse” ja “silma riivava puuvõõrkeelsusega” võidelda, mitte pisivigade üle norima hakata.  Halb keelekasutus ajakirjandusväljaandes või filmisubtiitrites  “on avalikuks eeskujuks keelelohakusele, halvale stiilile, toortõlkimisele ja otseselt valesti kirjutamisele, millega järeltulev põlv nagu pasaga üle kallatakse,” nagu kirjutas üks kommenteerija.

Uue keeleseaduse põhiline eesmärk minu silmis on luua keeleinspetsioonile vahendid, millega selliseid keelelisi lausrumalusi piirata: kutsuda korrale nt veebilehti, mis järjekindlalt vigadest kubisevaid tekste avaldavad, neidsamu filmisubtitreerijaid, kes oma töid mõttega läbigi ei loe, ja kõiki teisi, kes seni pole viitsinud/raatsinud keelelisele korrektsusele mõelda. Praegu, kui olen asjast õigesti aru saanud, saab keeleinspektsioon ainult sõrmega osutada. Ent kes sellest ikka välja teeb?

Anu V.
Keeletoimetus.ee

]]> http://keeletoimetus.ee/blogi/mis-saab-ajakirjanduskeelest/feed/ 4