Ettekanne keskendus sellele, milline on hea veebitekst ja milline on veebis kirjutamise eripära. Tõin mõned näpunäited kirjutamiseks ja kontrolliks ning rääkisin, mida veebis kirjutamisel silmas pidada.

Minu peamine mõte oli, et veebitekst peaks olema personaalsem ja kaasavam kui traditsiooniline turundustekst, sest veebikeskkonnas on suhtlus kahesuunaline. Teiseks rääkisin veidi teksti tajumisest: kuna veebi tegelikult ei loeta, vaid pigem skännitakse, siis kuidas esitada info nii, et pilguga kiirelt üle libistades oluline kohale jõuaks.

Suur oli mu rõõm, kui täna saabus kiri Äripäeva seminaride korraldajalt, kes ütles, et mu ettekanne osutus edukaks.  “Küsisime osalejatelt, kas nad jäid ettekandega “täiesti rahule”, “üldiselt rahule” või “ootasid enamat” ning selle põhjal siis arvutame keskmise protsendi. Saite 100 %, mis tähendab, et kõik osalejaid jäid teiega “täiesti rahule”, mis on suurepärane tulemus,” seisis kirjas. No mis võiks olla toredam:)

Turundusteksti, veebiteksti ja õigekeelsuse vahekord on teema, mis mind ikka ja jälle intrigeerib. Seega mul on hea meel, kui mul õnnestus oma ettekandega pöörata veel mõne inimese tähelepanu sellele, kui palju saad sa teksti oskuslikult kasutades ära teha. Kui soovid ka ettekandele pilku heita, leiad selle Äripäeva seminari veebist.

Küsite, mis vahe on sel juhul toimetamisel ja puhtakskirjutamisel? Enda jaoks olen ma piiri tõmmanud ajakulu järgi. Toimetamine eeldab minu arvates, et tekst on põhimõtteliselt arusaadav ja kardinaalset ümbersõnastamist ei vaja. Kui väga puust ja punaselt öelda, siis võib paarikümnest sõnast kümme rahuga puutumata jätta ning tulemus on hea ja ilus. Puhtakskirjutamine aga tähendab, et paarikümnest sõnast muutmata jääb võib-olla viis, muu on ühel või teisel viisil vaja paremini sõnastada, käänet muuta, ümber tõsta või hoopis välja visata. Ja tavaliselt vajab ka mõte üldiselt täpsustamist ja teksti kogu ülesehitus selgemat loogikat.

Puhtakskirjutamine on väga intuitiivne töö. Tihtipeale on teksti tellijal olemas visioon, mida ta tekstiga saavutada tahab, ja minu roll on see visioon ellu viia, kasutades algteksti suunaandja ja vundamendina. Mõnikord õnnestub see paremini, mõnikord halvemini. Kõige keerulisem on see muidugi juhul, kui tellija ise ka väga täpselt ei tea, mida ta saavutada tahab. Näiteks kodulehetekste luues juhtub tihti, et tellija tahab oma kodulehele “ilusat juttu”, aga kui ma küsin, mis on see, mida ta lugejale ehk potentsiaalsele kliendile tahab öelda, ei oska ta vastata. Vot siis ma olen hädas!

Siit mõned tähelepanekud või soovitused neile, kes puhtakskirjutamise teenust vajavad.

1. Mõtle läbi, mis on sinu teksti eesmärk.
2. Mõtle läbi, kes on sinu teksti lugeja.
3. Tee selgeks, kus sinu tekst ilmub või avalikustatakse.
4. Ole valmis vastama toimetaja lisaküsimustele ning arvesta sellega, et hea tulemus sünnib ainult hea koostöö tulemusena.

PS Minu tähelepanekul on kõige paremad puhtakskirjutamise teenust vajavad kliendid vene rahvusest. Nende tekst on alati emotsionaalne ja haarav, mistõttu on mul lihtsam nende “mõtteid lugeda”:-)

Esiteks aga turunduse ja keele sarnane külg. Turundus on pakendamise kunst: oskus öelda asju nii, et need tunduksid teistele õiged ja ihaldusväärsed. Oskus edastada sõnumit nii, et see päriselt puudutaks sihtgruppi ja oleks üheselt mõistetav (või just taotluslikult mitmeti mõistetav, mis on hoopis omaette vahend). Siin ma tunnen, et keeletaust aitab turunduses väga palju kaasa. Sõna valdamine ja semantika tajumine aitab sõnumeid täpsemalt pakendada, keeletoimetamise kogemus aitab teksti üleliigsest puhastada ja mõtet kontsentreerida.

Vigadeta kirjutamine, mis minu meelest peaks olema enesestmõistetav igale turundusinimesele (ja mis mõne turundusinimese mõttes on viiendajärgulise tähtsusega, nagu tean), peaks olema iga firma avalikkusele suunatud suhtluses elementaarne. Minu meelest pole vahet, kas kirjutada (või “rääkida inimestega”) sotsiaalmeedias või ettevõtte aastaraamatus või pressiteates. Rumalaid vigu teha ei tohiks. Muidugi tuleb rääkida sihtgrupiga nende enda keeles – mul pole midagi smailide või lühendite vms vastu sotsiaalmeedias –, aga “kasvõi” kirjutatakse igal pool tegelikult lahku, “supper hea” on igal pool valesti ja neli hüüumärki järjest lihtsalt väga halb stiil. Tõenäoliselt seetõttu olen ma oma väljendustes veidi vaoshoitum, kui “päristurundaja” ehk peaks. Aga ma pole kindel, kas see ikka on päriselt halb.

Vigadest veel. Mõnikord on turunduses kasulik vigadega kirjutada. Üks asi, mis sunnib tihti meelega vigaselt kirjutama, on SEO. Google ei tee eesti keele puhul vahet, kas keeleliselt õige on “bikiini depilatsioon” või “bikiinidepilatsioon”. Kui sa tahad optimeerida oma lehte nii, et see tuleks välja bikiinidepilatsiooniteemalistes otsingutes, on sul targem kirjutada need sõnad igal pool lahku – lihtsalt seepärast, et suurem osa inimesi kirjutab neid lahku. Mis siis, et see on vale.

Veel üks moment. Igas valdkonnas on levinud mingid terminid ja väljendid, mida kõik kasutavad. Keeleliselt ei pruugi need olla soositumad. Näiteks kruiisidest kõneldes eelistab ÕS sõna “ristlus”. Aga ma ei saa panna sooduspakkumise pealkirjaks “Põnevad ristlused Kariibi merel”. Keegi ei saaks sellest aru. “Põnevatest kruiisidest” saavad kõik hetkega aru. Turundajana pean lähtuma viimasest, keeleinimesena esimesest.  Samamoodi sõna “reisipakett”. Kõik teavad, kõik saavad aru, ühtki error‘it see kellegi tajus ei tekita. Seevastu ÕSi soovitatud “valmisreis” ja turismiinimeste seas levinud “pakettreis” on vähem tavalised, seega turunduse mõttes halvemad. Ja kui ma kirjutaks reisiprogrammi kirjeldusse “õhtuse show-programmi” asemel “õhtune sõuprogramm”, kukuksid kõik toolilt maha:-)

See ei ole muidugi ainult turunduse ja keele vastasseis, vaid pigem näitab üldisemalt, kuidas kirjakeelel on mõnikord raske ajaga kaasa tulla. Mingi hulk inimesi peab mind puritaaniks ja keelenatsiks (see viimane on päriselt kohatud väljend, õnneks mitte otse minu pihta),  et ma selliseid asju tähele panen ja see minus mingeid tundeid tekitab. Teine hulk inimesi (keeletoimetajaid, õpetajaid) peab mind ketseriks, et ma eelmise lõigu smailiga lõpetasin ja seda üldse smailiks, mitte emotikoniks nimetan. Püüan leida kahe poole, soovitusliku kirjakeele ja rahvakeele vahel oma isiklikku tasakaalu ja tunnetust, mis tunduks ühtmoodi mõnus nii turundust kui keelt silmas pidades. Vahel on see päris raske.

Seda eesmärki peaksid täitma Eesti Keele Instituudi ja Emakeele Seltsi koduleheküljed, kuid sealgi on info mööda lehti laiali paisatud. Kui tahad end uute mõtetega kursis hoida, pead otsima, tükike siit, tükike sealt. Omaette teema on lehtede välimus, olematu kasutajamugavus ja puuduv dünaamika. Kui ei teaks, kust otsida, on väga raske küsimustele vastuseid saada. Kõik on justkui olemas – meili teel keelenõu, keelenõutelefon, keelenõuvakk jms –, kuid küsimus on vormistuses, leitavuses ja kasutusmugavuses.  Idee poolest on olemas ka keelenõuande foorum, aga sinna lisandub uus teema vast kord kvartalis, nii et oma funktsiooni vestlusringina see tegelikult ei täida.

Pelk kriitika ei vii muidugi kuhugi, tuleb pakkuda lahendusi. Mulle tundub, et eesti keelel oleks vaja üht head turundajat. Keelenõu otsiv inimene sattub guugeldades õnneks kohe õigesse kohta, see on juba suur pluss. Kuid kodulehtede välimust ja lahendust tuleks kindlasti kaasajastada. EKI avaleht on justkui moodsama kestaga, aga keelenõu otsides sattume ikka justkui ajas viisteist aastat tagasi, EKSi kodulehest rääkimata. Sisu sellest ei muutu, tõsi. Kuid kui tahame, et eesti keel tõeliselt ajaga kaasas käiks, võiks mõelda nüüdisaegsematele lahendustele. Öelda, et noored praktiliselt elavad internetis, mõjub peaaegu klišeena. Eesti keel ei tohiks neist maha jääda.

Esimene asi, mis mind ennast tõesti rõõmustaks, oleks keeleuuenduste (ka näiteks keelenõuvaka lisanduste) koondumine ühte kindlasse kohta, kus need automaatselt muutuksid ja info püsiks värske. Samuti võiks olla võimalus info reegli- või eelistuse muudatustest jõuda minuni e-posti teel, kui olen selleks soovi avaldanud. Kolmandaks võiks  olla võimalik keelenõu küsida ka Skype’i ja MSNi teel. Neljandaks võiksid EKI ja EKS vähemalt internetis jõud ühendada. Raha on kõigil vähe ning nii avaneks sarnaste eesmärkidega organisatsioonidel kokkuhoiu võimalus. Ehk on lugejal lisada veel häid mõtteid või lahendusi.