Ettekanne keskendus sellele, milline on hea veebitekst ja milline on veebis kirjutamise eripära. Tõin mõned näpunäited kirjutamiseks ja kontrolliks ning rääkisin, mida veebis kirjutamisel silmas pidada.

Minu peamine mõte oli, et veebitekst peaks olema personaalsem ja kaasavam kui traditsiooniline turundustekst, sest veebikeskkonnas on suhtlus kahesuunaline. Teiseks rääkisin veidi teksti tajumisest: kuna veebi tegelikult ei loeta, vaid pigem skännitakse, siis kuidas esitada info nii, et pilguga kiirelt üle libistades oluline kohale jõuaks.

Suur oli mu rõõm, kui täna saabus kiri Äripäeva seminaride korraldajalt, kes ütles, et mu ettekanne osutus edukaks.  “Küsisime osalejatelt, kas nad jäid ettekandega “täiesti rahule”, “üldiselt rahule” või “ootasid enamat” ning selle põhjal siis arvutame keskmise protsendi. Saite 100 %, mis tähendab, et kõik osalejaid jäid teiega “täiesti rahule”, mis on suurepärane tulemus,” seisis kirjas. No mis võiks olla toredam:)

Turundusteksti, veebiteksti ja õigekeelsuse vahekord on teema, mis mind ikka ja jälle intrigeerib. Seega mul on hea meel, kui mul õnnestus oma ettekandega pöörata veel mõne inimese tähelepanu sellele, kui palju saad sa teksti oskuslikult kasutades ära teha. Kui soovid ka ettekandele pilku heita, leiad selle Äripäeva seminari veebist.

Esiteks aga turunduse ja keele sarnane külg. Turundus on pakendamise kunst: oskus öelda asju nii, et need tunduksid teistele õiged ja ihaldusväärsed. Oskus edastada sõnumit nii, et see päriselt puudutaks sihtgruppi ja oleks üheselt mõistetav (või just taotluslikult mitmeti mõistetav, mis on hoopis omaette vahend). Siin ma tunnen, et keeletaust aitab turunduses väga palju kaasa. Sõna valdamine ja semantika tajumine aitab sõnumeid täpsemalt pakendada, keeletoimetamise kogemus aitab teksti üleliigsest puhastada ja mõtet kontsentreerida.

Vigadeta kirjutamine, mis minu meelest peaks olema enesestmõistetav igale turundusinimesele (ja mis mõne turundusinimese mõttes on viiendajärgulise tähtsusega, nagu tean), peaks olema iga firma avalikkusele suunatud suhtluses elementaarne. Minu meelest pole vahet, kas kirjutada (või “rääkida inimestega”) sotsiaalmeedias või ettevõtte aastaraamatus või pressiteates. Rumalaid vigu teha ei tohiks. Muidugi tuleb rääkida sihtgrupiga nende enda keeles – mul pole midagi smailide või lühendite vms vastu sotsiaalmeedias –, aga “kasvõi” kirjutatakse igal pool tegelikult lahku, “supper hea” on igal pool valesti ja neli hüüumärki järjest lihtsalt väga halb stiil. Tõenäoliselt seetõttu olen ma oma väljendustes veidi vaoshoitum, kui “päristurundaja” ehk peaks. Aga ma pole kindel, kas see ikka on päriselt halb.

Vigadest veel. Mõnikord on turunduses kasulik vigadega kirjutada. Üks asi, mis sunnib tihti meelega vigaselt kirjutama, on SEO. Google ei tee eesti keele puhul vahet, kas keeleliselt õige on “bikiini depilatsioon” või “bikiinidepilatsioon”. Kui sa tahad optimeerida oma lehte nii, et see tuleks välja bikiinidepilatsiooniteemalistes otsingutes, on sul targem kirjutada need sõnad igal pool lahku – lihtsalt seepärast, et suurem osa inimesi kirjutab neid lahku. Mis siis, et see on vale.

Veel üks moment. Igas valdkonnas on levinud mingid terminid ja väljendid, mida kõik kasutavad. Keeleliselt ei pruugi need olla soositumad. Näiteks kruiisidest kõneldes eelistab ÕS sõna “ristlus”. Aga ma ei saa panna sooduspakkumise pealkirjaks “Põnevad ristlused Kariibi merel”. Keegi ei saaks sellest aru. “Põnevatest kruiisidest” saavad kõik hetkega aru. Turundajana pean lähtuma viimasest, keeleinimesena esimesest.  Samamoodi sõna “reisipakett”. Kõik teavad, kõik saavad aru, ühtki error‘it see kellegi tajus ei tekita. Seevastu ÕSi soovitatud “valmisreis” ja turismiinimeste seas levinud “pakettreis” on vähem tavalised, seega turunduse mõttes halvemad. Ja kui ma kirjutaks reisiprogrammi kirjeldusse “õhtuse show-programmi” asemel “õhtune sõuprogramm”, kukuksid kõik toolilt maha:-)

See ei ole muidugi ainult turunduse ja keele vastasseis, vaid pigem näitab üldisemalt, kuidas kirjakeelel on mõnikord raske ajaga kaasa tulla. Mingi hulk inimesi peab mind puritaaniks ja keelenatsiks (see viimane on päriselt kohatud väljend, õnneks mitte otse minu pihta),  et ma selliseid asju tähele panen ja see minus mingeid tundeid tekitab. Teine hulk inimesi (keeletoimetajaid, õpetajaid) peab mind ketseriks, et ma eelmise lõigu smailiga lõpetasin ja seda üldse smailiks, mitte emotikoniks nimetan. Püüan leida kahe poole, soovitusliku kirjakeele ja rahvakeele vahel oma isiklikku tasakaalu ja tunnetust, mis tunduks ühtmoodi mõnus nii turundust kui keelt silmas pidades. Vahel on see päris raske.

• Kõige rohkem, tõesti massiliselt eksitakse reegli vastu, et kirja pöördumises või pealkirjas eraldatakse üte komaga.
  Tere, Kertu!
  
• Kirja alustades võib pöördumislause lõppu panna hüüumärgi. Kui see tundub liiga ülevoolav, võib pöördumise vormistada nagu pealkirja ehk lõpumärgita.
  Armas Kertu
  Tahan Sulle öelda …
  
• Kui väga-väga tahate pöördumise järel siiski koma kasutada, võite seda teha, kui kirja algus on pöördumisega ühte lausesse seotud. Sel juhul algab kiri väikese tähega (sest lause jätkub).
  Kertu,
  mis kell Sa täna lõpetad?
  
• Kirja lõpus, kuhu tavaliselt kirjutatakse soovid või tervitused, sõnad lugupidamisega või tänades, koma ei panda.
  Tervitades
  Kertu Gerbera
• Kirja lõpus võib kasutada hüüumärki.
  Soovin head paranemist!
  Kertu Gerbera
• Veel eksitakse sageli aega ja aadressi kirjutades. Kui on koos nädalapäev ja kuupäev, eraldatakse need komaga.
  Esmaspäeval, 23. novembril
  
• Kui aadress on kohakäändes, siis koma ei ole, kuid kui aadressi osad on ühel real ja nimetavas käändes, siis pannakse koma.
  Tallinnas Videviku tänavas / Tallinn, Videviku 38
  
• Sõnad sina ja teie on sobilik suure tähega kirjutada vaid siis, kui kirja adressaadiks on konkreetne isik. Kui kiri on mõeldud laiemale saajaskonnale, näiteks saadate laiali reklaampostitust, ei ole suur algustäht kohane.

Heido Ots rääkis ettekandes “Misasja nad seal toimetavad?” (keele)toimetaja mõiste kujunemisest ning sellest, milline roll on keeletoimetajal 80 aasta jooksul olnud, kuidas mõisted ning tööülesanded on muutunud jms.

Reili Argus andis ülevaate keeletoimetajate õpetamisest Tallinna Ülikoolis: milliste erialade ainekavades vastavaid aineid ja õppimisvõimalusi on, mida ja kuidas õpitakse. Lähemalt rääkis ta keeletoimetaja magistriõppest, sellel erialal õppijatest ja lõpetanutest.

Viimasena saime sõna meie. Anu Vane rääkis Keeletoimetus OÜst, meie klientidest ja nende vajadustest, peatudes pikemalt SEO-tekstidel, internetiturundusel ning internetitekstide toimetamisel kui ühel keeletoimetaja (tuleviku)ülesandel.

Mina andsin lühiülevaate sellest, kuidas (interneti)tekstide toimetamatus mõjutab laste ja noorte keelekasutust, tegin kokkuvõtte tööst noorte autoritega ning  keeletoimetaja ja õpetaja töö seotusest.

Muljed olid tõeliselt positiivsed ning aeg suisa lendas. Küsimusi ning arutelusid jätkus kõikide teemade juurde. Oli tõeliselt meeldiv viibida nii autoriteetses seltskonnas.

Palju õnne, keeletoimetajad!