Nimelt kirjutas mulle Maire Raadik ise ja selgitas, miks on EKI kodulehe väljendus just selline, nagu eelmisest postitusest isegi näha võite. Palusin temalt luba ta kirja avalikustada ning selle ka sain. Usun, et see võiks ka lugejale huvi pakkuda. Nimelt kirjutab Raadik järgmist.

Andsin standardi [EVS 8:2008 ] juba käest, kuid võin kinnitada: standardis on ainsa võimalusena komaga kirjutamine, nt 1 000 000,00 eurot ~ €. Ma ei leidnud “Eesti keele käsiraamatu” ortograafiaosast kohta, kus oleks selgelt kirjas just see vormistus, mida ütlete end käsiraamatu põhjal eelistavat (mõtlen kuju 5.50 krooni ~ 5.50 kr ehk praegusel ajal 5.50 eurot ~ 5.50 €). Lk 148 on jaotises “Punkt” näide, kus rahaühik on summa ees (kr 84.95), ja näited, kus rahaühik on nimetamata (kurgikilo 4.50, hind on 84.95). Siis on veel näited mõttekriipsuga vormistamise kohta (lk 148 on kr 84.–, lk 158 on 65.– kr, 65.–, –.80 kr, –.80), kuid see pole päris see (kuivõrd levinud on mõttekriipsu puhul üldse veel rahaühiku näitamine?).

Muide, kuidas seda 5.50 eurot tuleks välja lugeda? Viis viiskümmend eurot? Viis punkt viiskümmend eurot? Ilma ühikuta on lihtne: viis viiskümmend.

Olen nõus, et olenemata vääringust peaks hinnakirjutuse põhimõtted jääma samaks. Kuid see koma ja punkti küsimus ei tekkinud euro tulekuga, vaid on vanem. Tasub vaadata kas või “Eesti keele grammatika” II osa (1993), kus on koma kohta öeldud: kümnendmurrukoma asemel kasutatakse (kahjuks) inglispärast punkti arvutustehnikas ja raamatupidamises. Nüüd on see koma tagasi, miks, ma ei tea. Kuid kui vaadata arveid, tabeleid jms, siis näeb koma kasutamist väga palju ja mina küll ei tahaks öelda, et iga teine kirjutaja (ehk kümnendmurrukomaga kirjutaja) on kirjaoskamatu ja teda tuleb parandada. Seal, kus mul puudub selge argument ühe või teise väljendusviisi tõrjumiseks, ma neid ei tõrjugi. Täpselt sama moodi, nagu mõnd sõna saab käänata kaht moodi, saavad hindades rööpvõimalustena olla punkt eurode ja sentide eraldajana ja koma kui kümnendmurrukoma. Mis muidugi ei tähenda, et ühes väljaandes, ühes asutuses vms ei tohiks rakendada ühesugust praktikat: ühe väljaande toimetajana pooldaksin minagi kas koma või punkti, keelekorraldajana pean aga vaatama asju laiemalt.

Näete siis. Kuna käsiraamatus hindade kirjutamisest mujal juttu ei tehta, olen mina alati pidanud seda universaalseks juhiseks, et sendid ja kroonid eristatakse punktiga. Selgub aga, et koma-punkti küsimus on palju vanem ja õigupoolest polegi siin väga ühest seisukohta. Veel kirjutas Raadik mulle, et soome õigekirjareeglid (Kielitoimiston oikeinkirjoitusopas, 2009) näevad ette hinna kümnendmurruna märkimist n-ö igas asendis. Mõned näited: 5,50 euroa, 1,50 €, 0,09 €/min; cappuccino 3,20, espresso 2,–.

Suur tänu Maire Raadikule asja selgitamast. Keeletoimetaja töö on teatud mõttes üsna üksik ja palju neid inimesi just pole, kelle käest sellistes asjades nõu küsida või kellega arutleda. Seda rohkem on mul hea meel, kui keegi võtab vaevaks vastata:) Olen üht meelt Raadikuga selles, et kui soomlased on omal asja nii selgelt paika pannud, miks ei võiks ka meie siis neist eeskuju võtta ja sama kokku leppida (pealegi kui ülalmainitud standard nagunii muud varianti ei paku). Või kuidas teile tundub?

• Otsekõne lõppu näitavad jutumärgid, mis asuvad pärast otsekõne lõpumärki.
  Vale:  “Asi on triibulistes”, ütles Iiah.
  Õige: “Asi on triibulistes,” ütles Iiah.

See tähendab, et kõigepealt tuleb otsekõne teksti lõpetav märk, seejärel jutumärk. Väga sageli ei pöörata otsekõne lõpumärgi ja otsekõne sulgeva jutumärgi järjestusele üldse tähelepanu, aga järele mõeldes on see ju täiesti loogiline. Kuna otsekõne võib  koosneda ka mitmest lausest, tuleb esmalt näidata lause lõppu ja seejärel alles otsekõne lõppu.

• Tühikute õige koht on kooloni ja otsekõne algusjutumärgi vahel ning otsekõne lõpujutumärgi ja saatelause alguse vahel. Kirjavahemärke endid pole vaja tühikuga eraldada (nt koma ja jutumärki) ning õigetesse kohtadesse tühikut panemata jätta ei tohi.
  Vale:  “Asi on triibulistes,”ütles Iiah.  “Asi on triibulistes, “ütles Iiah.
  Õige: “Asi on triibulistes,” ütles Iiah.

Õnneks ei tule selliseid vigu sageli ette ja lõpuks on õige tühikukasutus arvutikirjas enamikule selgeks saanud, aga vahel juhtub ka selliseid apse (eriti esimene vale kasutuse näide). Ma usun ja loodan siiski, et need tulevad pigem tähelepanematusest kui teadmatusest. Aga näiteks esimese näite puhul teeb asja keeruliseks see, et alati ei ole jutumärgi ja muu kirjavahemärgi järjestus samasugune.

• Kui saatelause ise on küsi- või hüüdlause, pannakse sellele osutav küsi- või hüüumärk kinnijutumärgi järele. Seejuures otsekõne küsi- või hüüumärk säilib, punkt aga kustub.
  Näited eesti keele käsiraamatust: Miks Jüri küsis minult: “Kas sa oled haige?”?
  Miks Jüri ütles mulle: “Küll sa oled rumal!”?
  Kui raske oli Jürile öelda: “Me ei vaja teid enam”!

Filoloogikoolituse ja hea keeletajuta võib olla raske vahet teha, kus täpselt on saatelause piirid ja mis liiki on saatelause, aga järele mõeldes on see ju ülimalt loogiline. Kuna otsekõne mahub saatelause sisse, tuleb kõigepealt selle lõpumärk ja alles siis lause enda lõpumärk. Eraldi tähelepanu aga tuleb pöörata asjaolule, et hüüd- või küsilausest saatelause puhul otsekõne lõpupunkti eraldi märkida pole tarvis!

Järgmised paar kriitilist kohta on sellised, mida tavakirjutaja tõesti ei pruugi teada.

• Kui otsekõne on saatelause keskel, siis tema ette vahemärki ei panda.
  Näide: Vaikse hüüdega “Ma tulen, kallim!” hüppab ta voodisse.

Selle reegli vastu eksitakse massiliselt ja pean piinlikkusega tunnistama, et ka ise avastasin selle (uuesti) mitte just kaua aega tagasi. Segadust tekitab see, et tavaliselt käsitletakse otsekõne kirjavahemärgistamise juures kolme põhitüüpi (saatelause otsekõne ees, järel ja keskel), aga harvemini esinevatele tüüpidele jätkub tähelepanu vähem kui üldse. Ja lause keskel asuvat otsekõnet pole ju iseenesest raske vormistada, järgides otsekõne alguses reeglit “saatelause on otsekõne ees” ja otsekõne lõpul reeglit “saatelause on otsekõne järel” ning ongi komad-koolonid pandud. Aga ei, siin kehtib omaette reegel! Ja asi läheb veel keerulisemaks…

• Otsekõne koos saatelausega võib toimida osalausena või lause moodustajana. Ka niisugusel juhul pannakse vahemärgid kinnijutumärkide järele.
  Näide: Iiah haaras kaevuvändast kinni ja ütles: “Kui sa tahad, et ma su üles tõmban, väike Notsu, hüüa lihtsalt: “Üles!”, ja kui sa tahad minna veel allapoole, hüüa: “Allapoole!”.”

Iseenesest on kõik jälle väga loogiline, aga praktikas võtab üsna põhjalikku järelemõtlemist, milline kirjavahemärk siis kuhu panna. Näite lõpus lõpetab hüüumärk Notsu otsekõne ja punkt Iiahi oma.

• Jutumärkides tsitaate ja pealkirju käsitatakse vahemärgistuse seisukohast nagu tavalisi lause moodustajaid. Nende puhul koolonit ei kasutata ja järelmärgid pannakse kinnijutumärkide järele.
  Näide: Kõikjal tema ümber sosistas tontlik kaja muudkui “röstitud kuklid” ja “röstitud kuklid”.

Siin on kriiline koht lause lõpp: kuna tavaolukorras ehk otsekõne lõpus on kõigepealt punkt ja siis jutumärk, on inimene tõrges sisseharjutatud järjekorda muutma ning paneb märgid nii, nagu silmale ilus tundub. Enamasti talitatakse silmamälu põhjal õigesti, siin aga teeb see karuteene. Appi tuleks jälle võtta loogiline mõtlemine: kuna tsitaat pole terviklik lause, ei ole tema lõppu mingit märki vaja peale jutumärkide, mis seda piiritlevad. Ja kuna tsitaat kuulub ühe lause osana lause sisse, peab lause lõpumärk jääma viimasele kohale.

Mõistan, et sõnalised selgitused, olgu need ükspuha kui püüdlikud, ei suuda keeleloogikat ammendavalt edasi anda. Seega soovitan lihtsalt, et vaadake näiteid, uurige lisaks ka eesti keele käsiraamatu näiteid (SÜ 128) ning võrrelge oma lauset näitelausetega. Usun, et nii saab küsimusele kõige selgema vastuse.

PS Näitelaused, mis ei ole EKKRist, on pärit hiljuti ilmunud Puhhi-raamatust “Tagasi Saja Aakri Metsa”.

PPS Siin tekstis kasutatud jutumärgid ei ole eestikeelses arvutitekstis esimene eelistus. Parimad jutumärgid algavad all ja lõppevad üleval: „Mesilinnukesed!” hüüdis Puhh.
Õigetest jutumärkidest veel olulisemaks tuleb aga pidada seda, et ühe dokumendi, teose või tervikteksti raames oleks kasutatud ainult üht liiki jutumärke. Kahjuks ei märgata viimast just liiga sageli.