Eesti keele seletav sõnaraamat veebis

Alustame uut aastat hea uudisega: nimelt on eesti keele seletav sõnaraamat nüüd saadaval ka veebis. Kuueköitelisest paberversioonist sõna otsida on netipõlvkonnale ilmselgelt vaevarikas töö, nüüd on see aga tehtud lihtsamast lihtsamaks. EKI koduleht kirjutab järgmist.

Veebiversioonis saab sõnu otsida eri väljade kaupa, aga ka kogu sõnaraamatust. Kasutajad saavad veebilehe kaudu saata toimetusele oma arvamusi ja ettepanekuid, samuti katsetada oma nutikust sõna äraarvamise mängus. Seletava sõnaraamatu veebiversiooni juurde pääseb kõige hõlpsamini Eesti Keele Instituudi kodulehelt.

Seletav sõnaraamat sisaldab ligi 150 000 märksõna. Sõnaraamatus kirjeldatakse nii üld- kui ka oskussõnade tähendusi ning tuuakse palju kasutusnäiteid. Võrreldes 26 vihikuna ilmunud 1. trükiga (1988-2007) on lisatud üle 4000 uuemal ajal kasutusele tulnud märksõna ja palju uusi tähendusi. Sõnaraamatus on 50 000 autoritsitaati, 4000 fraseologismi ja 1500 vanasõna.

Aitäh kõigile selle asendamatu abimehe loojatele!

80aastane keeletoimetaja

Järgnev ülevaade on refereeritud Heido Otsa ettekandest “Misasja nad seal toimetavad?” (Eesti Emakeele Seltsi kõnekoosolekult 19.11.2009.) Eesmärk on anda aimu sellest, millised on olnud keeletoimetaja ülesanded ning kuidas teda on läbi aegade nimetatud.

***

29. novembril 1929. aastal pandi Akadeemilise Emakeele Seltsi otsusega alus uuele elukutsele – keeletoimetaja ametile: “Keeletoimetaja on isik, kelle ülesanne on viia käsikirja keel vastavusse normikeeles kehtivate nõuetega.” Raimo Raag on viidanud: “1920. aastate kontekstis tähendas keeletoimetaja töö eeskätt sõnade muutevormide korrastamist, vähemal määral puudutas see õigekirja, sõnade järjekorda, lausestust ja stiili.”

1930. aastatel nimetati keeletoimetajat hoopis redaktoriks: redaktor – ajakirja, ajalehe või koguteose toimetaja. Vrdl: redaktsioon – trükise trükivalmis viimistlemine, redigeerimine, kujustamine (EE, 1936).

Lembit Abo on 1975. aastal ilmunud raamatus “Käsikiri ja korrektuur” (2., ümbertöötatud trükk) öelnud toimetajatöö keelelise poole kohta järgmist: “Parandada grammatilised vead. Täpsustada sõnajärjestust /…/. Tarbe korral muuta sõnastust /…/. Kõrvaldada trafarettväljendid ja parasiitsõnad.”

Samas on autorile ja tõlkijale pandud väga suur vastutus. Eraldi keeletoimetajat kui sellist 1960. aastatel ei olnud. Olid toimetaja ja korrektor. Toimetaja vastutas muuhulgas ka käsikirja keelelise ülevaatuse eest. Peale selle tuli üle vaadata käsikirja üldine kvaliteet, veenduda algupärasuses, parandada sisuvigu ja fakte, kontrollida oskussõnu ja tähiseid, teksti ja selle osade liigendust ning kohustuslikke komponente, tsitaate, viiteid, arvutusi, tabeleid ja jooniseid jne. Autor või tõlkija oli autoriteet. (Keele)toimetaja parandused pidid olema minimaalsed ning alati põhjendatud, et algne tekst muutuks minimaalselt.

Viimasena vaatas vahetult enne trükki minekut teksti üle korrektor, andes viimase lihvi ja kõrvaldades küljendamisel ja ladumisel tekkinud ning toimetajal märkamata jäänud vead.

Et keelelise kvaliteedi eest vastutas siiski autor või tõlkija, kes pöördus ise vajadusel filoloogi poole, ei kuulunud keeletoimetajad kirjastuse koosseisu, vaid töötasid tükipalga alusel. Siiski võeti 1970. aastatel paar toimetajat kirjastuse Valgus koosseisu. See aga ei tähendanud, et võrreldes 1960. aastatega oleksid autoritele ja tõlkijatele esitatud nõuded kuidagi leebemaks muutunud.

Tänapäeval eristatakse toimetaja ja keeletoimetaja elukutset. EKSSi 6. köite järgi on toimetaja “mingit materjali avaldamiseks ettevalmistav töötaja”. Eesti entsüklopeedia 9. köide on põhjalikum, eristades ka kaks mõistet. Toimetaja on “trükises (ajalehes, ajakirjas, rmt-s), ringhäälingu- või televisioonisaates või filmis avaldatavat redigeeriv, kujundav, tööd sisuliselt korraldav või avaldatava eest vastutav töötaja. Õigekeelsusnõuete järgimise ja stiili eest kannab hoolt keeletoimetaja”.

***

Enda kogemusest võin küll öelda, et pelgalt keeletoimetaja tööga saan tegeleda haruharva. Enamasti on toimetajatööd rohkem. Kõikvõimalikku kontrollimist, üle vaatamist, konsulteerimist jne on tavaliselt küllaga.

Siinkohal soovin kõikidele toimetajatele, keeletoimetajatele ja korrektoritele palju õnne ning rohkesti tööd ja vähe vaeva!

Anu Rooseniit

Mu armas kantseliit

Sain täna EASilt kirja, mille pealkiri oli järgmine.

“Teade taotluse menetlemise peatamise kohta seoses lisainformatsiooni vajalikkusega taotluse sisulise hindamise jätkamiseks”.

Rohkem vist polegi vaja midagi kirjutada:-)

Euroopa naaritsast ja eesti keelest

Euroopa naarits

Mustela lutreola

Naarits ehk euroopa naarits on üks Euroopa ohustatumaid imetajaid. Looduslikult oli naarits laialdaselt levinud peaaegu kogu Mandri-Euroopas, kuid levila hakkas kahanema aktiivse küttimise ja elupaikade kadumise tõttu. Tänapäeval on ta peaaegu kõikjalt taandunud Põhja-Ameerikast sisse toodud võõrliigi mingi (Mustela vison) ees. Saksamaal nähti naaritsat viimati looduses 1925., Soomes 1992. aastal. Eestis püüti viimased isendid kinni (viimane 1996. aastal), et neid kunstlikult paljundada. Naaritsa paljundamisega loodusesse taasasustamiseks tegeleb Tallinna loomaaed.

Naarits on ühtlaselt tumepruuni värvi ja tömbi sabaga. Naaritsal on valged nii alalõug kui mokad, mis eristab teda mingist, kel on valge ainult alalõug. Muidu on naarits mingiga väga sarnane. Euroopa naaritsa võib viljastada ka mink, kuid sel juhul hukkuvad looted enne valmimist. Seda peetakse ka üheks euroopa naaritsate peamiseks väljasuremise põhjuseks.

Elupaigaks valib naarits kiire vooluga ja puhta veega väiksemate jõgede või ojade kaldaid. Pesa rajab puuõõnsusesse, mille väljapääs võib viib vee alla. Naaritsad elavad üksi ja on öise eluviisiga. Nad on suurepärased ujujad ja sukeldujad. Naaritsad söövad peamiselt mitmesuguseid veeloomi: kalu, konni, vähke, limuseid. Ära ei ütle aga ka lindudest ja pisiimetajatest. Eestis tegeleb naaritsa uurimisega Tiit Maran, kes juhib ka naaritsate kaitsele pühendunud sihtasutust Lutreola.

Eesti keel

Varasem nimetus: maakeel

Eesti keel on läänemeresoome lõunarühma kuuluv keel. Selle lähemad sugulased on läänemeresoome keeled vadja ja liivi keel. Eesti keelt räägib emakeelena umbes 1,1 miljonit inimest.

Eesti keelt eristab paljudest teistest keeltest hääliku kolm erinevat pikkusastet – lühike, pikk ja ülipikk. Vastav pikkusaste annab sõnale erineva tähenduse – näiteks linn, linna (omastav kääne) ja linna (osastav, aga ka sisseütlev kääne) või vala (käskiv kõneviis sõnast valama), vaala (omastav kääne sõnast vaal) ja vaala (osastav kääne sõnast vaal). Grammatika poolest on eesti keel maailma keelte seas üks kõige suurema keerukusega keeli. Eesti keel kasutab ladina kirja eesti tähestikku, milles on ladina tähestikule lisatud mõned tähed.

Maailma mastaabis on eesti keel oma miljoni kõnelejaga üsna väike keel. Üleilmastumise ja infotehnoloogia arengu taustal on selle positsioon veelgi nõrgenenud. Inglise keele pealetung on tugev igas valdkonnas, eriti just infotehnoloogias, aga ka muusikas ja popkultuuris. Kui mõtleme teismeliste ja noorte keelekasutusele, on inglise keele mõjud eriti ilmsed. Samamoodi näeme, et ka vanemate eestlaste hinnang oma emakeelele on madal: enamik läheb olmesuhtlus venelasega omal initsiatiivil üle vene keelele isegi siis, kui venelane eesti keelt oskab ja seda rääkida soovib. Tallinna linnapilt pole kunagi olnud nii võõrkeelne kui nüüd, plaza’de ajastul.

Lugu pole aga hull seni, kuni mobiiltelefonid räägivad meiega eesti keeles, nagu üks väljasurevaid keeli uurinud teadlane on tõdenud. Nimelt kui vaevutakse neile miljonile kõnelejale emakeelset tehnikat tootma ja eesti keelt ka teaduskeelena tunnustatakse (nt doktoriväitekirju saab veel kaitsta eesti keeles), pole lood kõige halvemad. Enamik laiatarbetarkvarast on saadaval eestikeelsena, samuti on eesti keelel üsna korralik n-ö võrgutugi ÕSi, keelenõu ja mitmesuguste sõnastike näol. Ettevalmistamisel on ka uus keeleseadus, mis tõotab tulla karmima suhtumisega kui eelmine. Eesti keel on eestlastele oluline, seda on näha kas või siinsegi blogi kommentaaridest – lugeja mõtleb kaasa!

Milleks selline postitus?

Kui eesti keele üks peamisi ohtusid on võõrkeele, inglise keele pealetung, siis euroopa naaritsa üks peamisi ohustajaid on võõrliik ameerika naarits. Just sellepärast oleme meie, keeletoimetajad-keelekaitsjad, võtnud enda hoole alla ühe euroopa naaritsa Tallinna loomaaiast. Naarist on pisike ja tragi nagu meie ning väljasuremise ohus – mis võiks olla sümboolsem! Alates aprillist 2009 kuulume Tallinna Loomaaia Sõprade Seltsi, alates novembrist 2009 oleme ühe Tallinna loomaaia euroopa naaritsa vaderiks.

Põhiallikas Wikipedia, foto Lutreola

Tere, Kertu!

E-post on kiri nagu iga teinegi ja seega tuleks ka e-kirju kirjavahemärgistades lähtuda samadest põhimõtetest nagu tavakirjades. Et minu postkasti saabunud kirju vaadates need kuigi hästi teada ei ole, olgu kriitilised kohad siin üle korratud.

• Kõige rohkem, tõesti massiliselt eksitakse reegli vastu, et kirja pöördumises või pealkirjas eraldatakse üte komaga.
  Tere, Kertu!
  
• Kirja alustades võib pöördumislause lõppu panna hüüumärgi. Kui see tundub liiga ülevoolav, võib pöördumise vormistada nagu pealkirja ehk lõpumärgita.
  Armas Kertu
  Tahan Sulle öelda …
  
• Kui väga-väga tahate pöördumise järel siiski koma kasutada, võite seda teha, kui kirja algus on pöördumisega ühte lausesse seotud. Sel juhul algab kiri väikese tähega (sest lause jätkub).
  Kertu,
  mis kell Sa täna lõpetad?
  
• Kirja lõpus, kuhu tavaliselt kirjutatakse soovid või tervitused, sõnad lugupidamisega või tänades, koma ei panda.
  Tervitades
  Kertu Gerbera
• Kirja lõpus võib kasutada hüüumärki.
  Soovin head paranemist!
  Kertu Gerbera
• Veel eksitakse sageli aega ja aadressi kirjutades. Kui on koos nädalapäev ja kuupäev, eraldatakse need komaga.
  Esmaspäeval, 23. novembril
  
• Kui aadress on kohakäändes, siis koma ei ole, kuid kui aadressi osad on ühel real ja nimetavas käändes, siis pannakse koma.
  Tallinnas Videviku tänavas / Tallinn, Videviku 38
  
• Sõnad sina ja teie on sobilik suure tähega kirjutada vaid siis, kui kirja adressaadiks on konkreetne isik. Kui kiri on mõeldud laiemale saajaskonnale, näiteks saadate laiali reklaampostitust, ei ole suur algustäht kohane.