• Nagu kroon nii kirjutatakse ka rahaühik euro väikese tähega.
• Eurot käänatakse järgmiselt: nimetav euro, omastav euro, osastav eurot. Levinud osastava kuju euri ei ole õige.
• Sõnad eurosent, eurohind, eurokalkulaator ja euroraha kirjutatakse kokku.
• Kroonid arvutati ümber eurodesse, mitte eurodeks.
• Kroonid vahetatakse eurodeks, mitte eurodesse.
  
• Hindasid ümardatakse, mitte ei ümmardata.
• Viieeurone, kümneeurone jne kirjutatakse kokku nii rahatähe kui ka maksumuse tähenduses. Samamoodi 25-eurone või 25eurone. Paarisajaeurone on kokku, samas paari tuhande eurone lahku (kehtib arvsõnade kokku- ja lahkukirjutamise reeglistik).
  
• Samamoodi nagu krooni puhul soovitati pigem kasutada sõna kroon või lühendit kr, nii soovitatakse ka euro puhul kasutada sõna euro või sümbolit €.
• Arvutiklaviatuurilt saate €-märgi, kui vajutate korraga alla klahvikombinatsioonid AltGr + 5, Alt + Ctrl + 5, AltGr + e ning Alt + Ctrl + e. Maci arvutitel käib see klahvidega Shift + 4. Enamasti on sümbol ka kenasti klaviatuuril olemas, kuid vanematel arvutitel sageli mitte.
• Lühendit EUR (nagu ka EEK, USD jne) sobib kasutada ainult kontekstis, kus on juttu valuutadest.
• Tavatekstis kirjutatakse lühend € või sõna euro hinna järele: Maksab kaks eurot. Märkis uueks hinnaks 5.50 €.
• Sentide märkimisel võid kasutada lühendit s: Maksab 2 eurot ja 50 senti ehk 2 € 50 s.
• Jooksvas tekstis on heaks tavaks märkida rahaühik summa järele, kuid hinnasiltidel võib eurosümbolit kasutada ka hinna ees: € 5.50.
• Puuduvate sentide märkimisel nt hinnasildil kasutatakse pikka kriipsu ehk mõttekriipsu, mitte lühikest ehk sidekriipsu: 65.– € või 65.– või hoopis –.80 (ehk 80 senti).
• Kroonihindade märkimisel on kroonide ja sentide eristajaks hinnasiltidel ja mujal kasutatud punkti (nagu on kirjas ka eesti keele käsiraamatus): Hinnasildil seisis 25.50 €. (NB! Vaata täiendust allpool)
  

Ma ei näe ühtki põhjust, miks peaks eurohindade märkimisel käituma teisiti kui kroonihindade puhul, aga viimane punkt selles loetelus tekitab siiski küsimusi. Maire Raadik nimelt kirjutab keelenõuande kodulehel: “Kui summa järel on sõna „euro” või tähis €, sobib sendid eraldada komaga (nn kümnendmurrukoma), nt 9,52 eurot ~ 9,52 € (nii on ka standardis EVS 8:2008).”

Raadik seega ei ütle otseselt, et punkt on vale, ning samas märgib, et kui hind on antud ilma ühikuta, sobib kasutada nii punkti kui koma. Ilmselt on EKI seisukoht siin veel ebaselge. Seetõttu lähtun mina endiselt eesti keele käsiraamatust ja kasutan igas kontekstis punkti.  Raadiku viidatud standardiga ma siiski tutvunud ei ole, nii et kui keegi teist on, palun öelge mulle ka, mis seal seisab:)

Täiendus 21.02.2010
Veidi aega pärast selle artikli avalikustamist kirjutas mulle Maire Raadik ja selgitas, miks tema meelest oleks õige eristada sendid eurodest siiski komaga. Lugege “eurojärjejutu” järgmist osa siit. Kokkuvõttes aga olen nüüdseks ka ise võtnud seisukoha, et enamasti on parem kasutada koma – silmal lihtsam haarata, muu maailma silmis harjumuspärasem, standard kohustab ja selgub, et see punkti reegel polegi päriselt nii reegel:)

Esiteks aga turunduse ja keele sarnane külg. Turundus on pakendamise kunst: oskus öelda asju nii, et need tunduksid teistele õiged ja ihaldusväärsed. Oskus edastada sõnumit nii, et see päriselt puudutaks sihtgruppi ja oleks üheselt mõistetav (või just taotluslikult mitmeti mõistetav, mis on hoopis omaette vahend). Siin ma tunnen, et keeletaust aitab turunduses väga palju kaasa. Sõna valdamine ja semantika tajumine aitab sõnumeid täpsemalt pakendada, keeletoimetamise kogemus aitab teksti üleliigsest puhastada ja mõtet kontsentreerida.

Vigadeta kirjutamine, mis minu meelest peaks olema enesestmõistetav igale turundusinimesele (ja mis mõne turundusinimese mõttes on viiendajärgulise tähtsusega, nagu tean), peaks olema iga firma avalikkusele suunatud suhtluses elementaarne. Minu meelest pole vahet, kas kirjutada (või “rääkida inimestega”) sotsiaalmeedias või ettevõtte aastaraamatus või pressiteates. Rumalaid vigu teha ei tohiks. Muidugi tuleb rääkida sihtgrupiga nende enda keeles – mul pole midagi smailide või lühendite vms vastu sotsiaalmeedias –, aga “kasvõi” kirjutatakse igal pool tegelikult lahku, “supper hea” on igal pool valesti ja neli hüüumärki järjest lihtsalt väga halb stiil. Tõenäoliselt seetõttu olen ma oma väljendustes veidi vaoshoitum, kui “päristurundaja” ehk peaks. Aga ma pole kindel, kas see ikka on päriselt halb.

Vigadest veel. Mõnikord on turunduses kasulik vigadega kirjutada. Üks asi, mis sunnib tihti meelega vigaselt kirjutama, on SEO. Google ei tee eesti keele puhul vahet, kas keeleliselt õige on “bikiini depilatsioon” või “bikiinidepilatsioon”. Kui sa tahad optimeerida oma lehte nii, et see tuleks välja bikiinidepilatsiooniteemalistes otsingutes, on sul targem kirjutada need sõnad igal pool lahku – lihtsalt seepärast, et suurem osa inimesi kirjutab neid lahku. Mis siis, et see on vale.

Veel üks moment. Igas valdkonnas on levinud mingid terminid ja väljendid, mida kõik kasutavad. Keeleliselt ei pruugi need olla soositumad. Näiteks kruiisidest kõneldes eelistab ÕS sõna “ristlus”. Aga ma ei saa panna sooduspakkumise pealkirjaks “Põnevad ristlused Kariibi merel”. Keegi ei saaks sellest aru. “Põnevatest kruiisidest” saavad kõik hetkega aru. Turundajana pean lähtuma viimasest, keeleinimesena esimesest.  Samamoodi sõna “reisipakett”. Kõik teavad, kõik saavad aru, ühtki error‘it see kellegi tajus ei tekita. Seevastu ÕSi soovitatud “valmisreis” ja turismiinimeste seas levinud “pakettreis” on vähem tavalised, seega turunduse mõttes halvemad. Ja kui ma kirjutaks reisiprogrammi kirjeldusse “õhtuse show-programmi” asemel “õhtune sõuprogramm”, kukuksid kõik toolilt maha:-)

See ei ole muidugi ainult turunduse ja keele vastasseis, vaid pigem näitab üldisemalt, kuidas kirjakeelel on mõnikord raske ajaga kaasa tulla. Mingi hulk inimesi peab mind puritaaniks ja keelenatsiks (see viimane on päriselt kohatud väljend, õnneks mitte otse minu pihta),  et ma selliseid asju tähele panen ja see minus mingeid tundeid tekitab. Teine hulk inimesi (keeletoimetajaid, õpetajaid) peab mind ketseriks, et ma eelmise lõigu smailiga lõpetasin ja seda üldse smailiks, mitte emotikoniks nimetan. Püüan leida kahe poole, soovitusliku kirjakeele ja rahvakeele vahel oma isiklikku tasakaalu ja tunnetust, mis tunduks ühtmoodi mõnus nii turundust kui keelt silmas pidades. Vahel on see päris raske.

Koolitusfirmas Stability Consulting on keeleteemade koolitajaks Reili Argus, kes on väga-väga asjalik. Neil pole küll uut koolituskalendrit väljas, seega ma ei tea, kas ja millal järgmised koolitused toimuvad. Loodetavasti ikka toimuvad, sest koolitus “Korrektne eesti keel” andis väga hea ülevaate levinumatest vigadest.

Eespool viidatud koolitus on pigem mõeldud tõlkijale või algajale toimetajale. Sekretärile, asjaajajale või teistele,  kel on ametialases suhtluses vaja korrektset keelt ning kes tunnevad, et teadmised hakkavad rooste minema, on sama firma mõelnud koolituse “Korrektne kirjakeel ametlikus suhtluses”. Lektor on sama, seega eeldan, et koolituski on soovitust väärt.

Samuti korraldab aeg-ajalt kursusi EKI, kes just märtsis on tuleku järgmine keelenõuandjate õigekirjakursus. Võetakse läbi põhilised õigekirjateemad ja põhilised vead, samuti on kuulajail võimalus keelenõuandjatelt küsida kõike, mis segadust tekitab.

Kui nende kahe vahel valida, eelistan isiklikult esimest. Keelenõu telefonil olen mõnikord vastakaid nõuandeid saanud ning koolitusel jättis mõni lektor ka vahel otsad lahtiseks. Reili Arguse seisukohad on tavaliselt selgemad ja hästi põhjendatud. Aga samas on minu küsimused tavaliselt sellised, millele väga selget vastust polegi. Nii et kui te ei ole keeletoimetaja, saate EKI kursusest kindlasti väga hea ülevaate levinumatest õigekirjaprobleemidest.

Kolmas keelekoolituste korraldaja, kellega olen kokku puutunud, on Tartu Teoloogia Akadeemias Toom Õunapuu. Enamik tema koolitusi on küll mõeldud peamiselt toimetajatele (ise olen kuulanud sõnastusküsimustele keskenduvat täiendkoolitust), kuid koolituste valikust leiab ka ühe avalikkussuhete juhtidele mõeldud täiendkoolituse. Toom Õunapuu puhul tuleb arvestada, et ta on tõeline õigekeelefänn ja väga karismaatiline-temperamentne tüüp. Nii et väga süsteemset lähenemist ei maksa oodata, küll aga tohutult teadmisi ja indu ise areneda.

Kõik ülaltoodud koolitused on üsna praktilised, st tehakse rohkesti harjutusi ja lektorid on alati lubanud vahele segada ja hinge peale jäänud küsimused kohe ära küsida. Loodan, et leiate nende seast sobiva. Ja kui te juhtute teadma veel eesti keele teemalisi koolitusi, mida soovitada, siis pange need kommentaaridesse kirja. Uuriksin isegi hea meelega!

__________________________________________

Milline on üldsuse arvates 2009. aasta parim keeletegu?

Haridus- ja Teadusministeerium on kuulutanud välja konkursi 2009. aasta parima eesti keelt väärtustava teo ja selle tegija selgitamiseks.

Eesti keelt väärtustava teo auhinnale sai kandidaate esitada 8. jaanuarini. Neist kõige enam esitamistingimustele vastavateks pidas Emakeele Seltsi juhatus järgmisi:

• Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi võitlus eesti keele tundide säilitamise eest uues riiklikus õppekavas
• “Aabets” (Kihnu aabits); autorid Külli Laos, Reene Leas ja Evi Vesik
• Keelevigaste siltide asendamine uutega ärimees Alexander Kofkini poolt
• Eesti keelt ja Eesti keelepoliitikat toetavate seisukohtade avalik esitamine; Sergei Metlev
• Kirjanduse ja keele ajaveeb http://kirjandusjakeel.blogspot.com; Inna Saaret, Maire Liivamets ja Siiri Lauk
• “Psalmid” (kirjastus Maarjamaa, 2009); Vello Salo ja Indrek Hirv

Nende kuue kandidaadi vahel valides ja oma valikust teada andes jõuamegi niisuguse keeleteoni, mille tegija või tegijad saavad 2009. aasta üldsuse auhinna. Oma valiku teeb ka taasiseseisvunud Eesti haridusministritest koosnev komisjon.

Nii ministrite valitud keeletegu kui ka üldsuse oma kuulutatakse välja 15. märtsil Viljandis Paalalinna gümnaasiumis.

Hääletada saab kuni 10. märtsini Haridus- ja Teadusministeeriumi kodulehel olevaid juhtnööre täites (www.hm.ee/keeletegu2009). Seal saab tutvuda ka keeleteokandidaatide esitajate põhjendustega. Lihtsaim hääletamisvõimalus on lehekülje allosas asuval hääletusblanketil.

Oma otsusest saab teada anda ka e-postiga (signe.opermann@hm.ee) või tavalise kirjaga aadressil Haridus- ja Teadusministeerium, Munga 18, 50088 Tartu (ümbrikule kirjutada ”Keeletegu”).

Iga hääletaja saab hääletada vaid üks kord ja ühe kandidaadi poolt, kirja lähevad ainult need arvamused, millega koos on saadetud hääletaja nimi ja kontaktandmed (e-postiaadress ja/või telefon; kui neid pole, siis postiaadress). Kontaktandmeid ei avalikustata.

Mida rohkem on hääletajaid, seda kindlamad võime olla, et enim hääli saanud keeletegu oli tõesti 2009. aasta parim.

Lisateave: Haridus- ja Teadusministeeriumi keeleosakonna nõunik Jüri Valge, tel 735 0136, jyri.valge@hm.ee.

Rein Joamets
kommunikatsioonibüroo konsultant
tel 735 0155
rein.joamets@hm.ee

• Otsekõne lõppu näitavad jutumärgid, mis asuvad pärast otsekõne lõpumärki.
  Vale:  “Asi on triibulistes”, ütles Iiah.
  Õige: “Asi on triibulistes,” ütles Iiah.

See tähendab, et kõigepealt tuleb otsekõne teksti lõpetav märk, seejärel jutumärk. Väga sageli ei pöörata otsekõne lõpumärgi ja otsekõne sulgeva jutumärgi järjestusele üldse tähelepanu, aga järele mõeldes on see ju täiesti loogiline. Kuna otsekõne võib  koosneda ka mitmest lausest, tuleb esmalt näidata lause lõppu ja seejärel alles otsekõne lõppu.

• Tühikute õige koht on kooloni ja otsekõne algusjutumärgi vahel ning otsekõne lõpujutumärgi ja saatelause alguse vahel. Kirjavahemärke endid pole vaja tühikuga eraldada (nt koma ja jutumärki) ning õigetesse kohtadesse tühikut panemata jätta ei tohi.
  Vale:  “Asi on triibulistes,”ütles Iiah.  “Asi on triibulistes, “ütles Iiah.
  Õige: “Asi on triibulistes,” ütles Iiah.

Õnneks ei tule selliseid vigu sageli ette ja lõpuks on õige tühikukasutus arvutikirjas enamikule selgeks saanud, aga vahel juhtub ka selliseid apse (eriti esimene vale kasutuse näide). Ma usun ja loodan siiski, et need tulevad pigem tähelepanematusest kui teadmatusest. Aga näiteks esimese näite puhul teeb asja keeruliseks see, et alati ei ole jutumärgi ja muu kirjavahemärgi järjestus samasugune.

• Kui saatelause ise on küsi- või hüüdlause, pannakse sellele osutav küsi- või hüüumärk kinnijutumärgi järele. Seejuures otsekõne küsi- või hüüumärk säilib, punkt aga kustub.
  Näited eesti keele käsiraamatust: Miks Jüri küsis minult: “Kas sa oled haige?”?
  Miks Jüri ütles mulle: “Küll sa oled rumal!”?
  Kui raske oli Jürile öelda: “Me ei vaja teid enam”!

Filoloogikoolituse ja hea keeletajuta võib olla raske vahet teha, kus täpselt on saatelause piirid ja mis liiki on saatelause, aga järele mõeldes on see ju ülimalt loogiline. Kuna otsekõne mahub saatelause sisse, tuleb kõigepealt selle lõpumärk ja alles siis lause enda lõpumärk. Eraldi tähelepanu aga tuleb pöörata asjaolule, et hüüd- või küsilausest saatelause puhul otsekõne lõpupunkti eraldi märkida pole tarvis!

Järgmised paar kriitilist kohta on sellised, mida tavakirjutaja tõesti ei pruugi teada.

• Kui otsekõne on saatelause keskel, siis tema ette vahemärki ei panda.
  Näide: Vaikse hüüdega “Ma tulen, kallim!” hüppab ta voodisse.

Selle reegli vastu eksitakse massiliselt ja pean piinlikkusega tunnistama, et ka ise avastasin selle (uuesti) mitte just kaua aega tagasi. Segadust tekitab see, et tavaliselt käsitletakse otsekõne kirjavahemärgistamise juures kolme põhitüüpi (saatelause otsekõne ees, järel ja keskel), aga harvemini esinevatele tüüpidele jätkub tähelepanu vähem kui üldse. Ja lause keskel asuvat otsekõnet pole ju iseenesest raske vormistada, järgides otsekõne alguses reeglit “saatelause on otsekõne ees” ja otsekõne lõpul reeglit “saatelause on otsekõne järel” ning ongi komad-koolonid pandud. Aga ei, siin kehtib omaette reegel! Ja asi läheb veel keerulisemaks…

• Otsekõne koos saatelausega võib toimida osalausena või lause moodustajana. Ka niisugusel juhul pannakse vahemärgid kinnijutumärkide järele.
  Näide: Iiah haaras kaevuvändast kinni ja ütles: “Kui sa tahad, et ma su üles tõmban, väike Notsu, hüüa lihtsalt: “Üles!”, ja kui sa tahad minna veel allapoole, hüüa: “Allapoole!”.”

Iseenesest on kõik jälle väga loogiline, aga praktikas võtab üsna põhjalikku järelemõtlemist, milline kirjavahemärk siis kuhu panna. Näite lõpus lõpetab hüüumärk Notsu otsekõne ja punkt Iiahi oma.

• Jutumärkides tsitaate ja pealkirju käsitatakse vahemärgistuse seisukohast nagu tavalisi lause moodustajaid. Nende puhul koolonit ei kasutata ja järelmärgid pannakse kinnijutumärkide järele.
  Näide: Kõikjal tema ümber sosistas tontlik kaja muudkui “röstitud kuklid” ja “röstitud kuklid”.

Siin on kriiline koht lause lõpp: kuna tavaolukorras ehk otsekõne lõpus on kõigepealt punkt ja siis jutumärk, on inimene tõrges sisseharjutatud järjekorda muutma ning paneb märgid nii, nagu silmale ilus tundub. Enamasti talitatakse silmamälu põhjal õigesti, siin aga teeb see karuteene. Appi tuleks jälle võtta loogiline mõtlemine: kuna tsitaat pole terviklik lause, ei ole tema lõppu mingit märki vaja peale jutumärkide, mis seda piiritlevad. Ja kuna tsitaat kuulub ühe lause osana lause sisse, peab lause lõpumärk jääma viimasele kohale.

Mõistan, et sõnalised selgitused, olgu need ükspuha kui püüdlikud, ei suuda keeleloogikat ammendavalt edasi anda. Seega soovitan lihtsalt, et vaadake näiteid, uurige lisaks ka eesti keele käsiraamatu näiteid (SÜ 128) ning võrrelge oma lauset näitelausetega. Usun, et nii saab küsimusele kõige selgema vastuse.

PS Näitelaused, mis ei ole EKKRist, on pärit hiljuti ilmunud Puhhi-raamatust “Tagasi Saja Aakri Metsa”.

PPS Siin tekstis kasutatud jutumärgid ei ole eestikeelses arvutitekstis esimene eelistus. Parimad jutumärgid algavad all ja lõppevad üleval: „Mesilinnukesed!” hüüdis Puhh.
Õigetest jutumärkidest veel olulisemaks tuleb aga pidada seda, et ühe dokumendi, teose või tervikteksti raames oleks kasutatud ainult üht liiki jutumärke. Kahjuks ei märgata viimast just liiga sageli.