Keelekoolitus – kust ja kellelt?

Mõni aeg tagasi küsis hea tuttav minult, kus ta saaks õppida eesti keeles korrektselt kirjutama. Soovitasin talle siis mõnd kursust, kus isegi olen käinud ning mis hea mulje jätsid. Märgin need siiagi, ehk on veel kellelegi abiks.

Koolitusfirmas Stability Consulting on keeleteemade koolitajaks Reili Argus, kes on väga-väga asjalik. Neil pole küll uut koolituskalendrit väljas, seega ma ei tea, kas ja millal järgmised koolitused toimuvad. Loodetavasti ikka toimuvad, sest koolitus “Korrektne eesti keel” andis väga hea ülevaate levinumatest vigadest.

Eespool viidatud koolitus on pigem mõeldud tõlkijale või algajale toimetajale. Sekretärile, asjaajajale või teistele,  kel on ametialases suhtluses vaja korrektset keelt ning kes tunnevad, et teadmised hakkavad rooste minema, on sama firma mõelnud koolituse “Korrektne kirjakeel ametlikus suhtluses”. Lektor on sama, seega eeldan, et koolituski on soovitust väärt.

Samuti korraldab aeg-ajalt kursusi EKI, kes just märtsis on tuleku järgmine keelenõuandjate õigekirjakursus. Võetakse läbi põhilised õigekirjateemad ja põhilised vead, samuti on kuulajail võimalus keelenõuandjatelt küsida kõike, mis segadust tekitab.

Kui nende kahe vahel valida, eelistan isiklikult esimest. Keelenõu telefonil olen mõnikord vastakaid nõuandeid saanud ning koolitusel jättis mõni lektor ka vahel otsad lahtiseks. Reili Arguse seisukohad on tavaliselt selgemad ja hästi põhjendatud. Aga samas on minu küsimused tavaliselt sellised, millele väga selget vastust polegi. Nii et kui te ei ole keeletoimetaja, saate EKI kursusest kindlasti väga hea ülevaate levinumatest õigekirjaprobleemidest.

Kolmas keelekoolituste korraldaja, kellega olen kokku puutunud, on Tartu Teoloogia Akadeemias Toom Õunapuu. Enamik tema koolitusi on küll mõeldud peamiselt toimetajatele (ise olen kuulanud sõnastusküsimustele keskenduvat täiendkoolitust), kuid koolituste valikust leiab ka ühe avalikkussuhete juhtidele mõeldud täiendkoolituse. Toom Õunapuu puhul tuleb arvestada, et ta on tõeline õigekeelefänn ja väga karismaatiline-temperamentne tüüp. Nii et väga süsteemset lähenemist ei maksa oodata, küll aga tohutult teadmisi ja indu ise areneda.

Kõik ülaltoodud koolitused on üsna praktilised, st tehakse rohkesti harjutusi ja lektorid on alati lubanud vahele segada ja hinge peale jäänud küsimused kohe ära küsida. Loodan, et leiate nende seast sobiva. Ja kui te juhtute teadma veel eesti keele teemalisi koolitusi, mida soovitada, siis pange need kommentaaridesse kirja. Uuriksin isegi hea meelega!

Keeletegu 2009

Edastan Emakeele Seltsi pressiteate

__________________________________________

Milline on üldsuse arvates 2009. aasta parim keeletegu?

Haridus- ja Teadusministeerium on kuulutanud välja konkursi 2009. aasta parima eesti keelt väärtustava teo ja selle tegija selgitamiseks.

Eesti keelt väärtustava teo auhinnale sai kandidaate esitada 8. jaanuarini. Neist kõige enam esitamistingimustele vastavateks pidas Emakeele Seltsi juhatus järgmisi:

• Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi võitlus eesti keele tundide säilitamise eest uues riiklikus õppekavas
• “Aabets” (Kihnu aabits); autorid Külli Laos, Reene Leas ja Evi Vesik
• Keelevigaste siltide asendamine uutega ärimees Alexander Kofkini poolt
• Eesti keelt ja Eesti keelepoliitikat toetavate seisukohtade avalik esitamine; Sergei Metlev
• Kirjanduse ja keele ajaveeb http://kirjandusjakeel.blogspot.com; Inna Saaret, Maire Liivamets ja Siiri Lauk
• “Psalmid” (kirjastus Maarjamaa, 2009); Vello Salo ja Indrek Hirv

Nende kuue kandidaadi vahel valides ja oma valikust teada andes jõuamegi niisuguse keeleteoni, mille tegija või tegijad saavad 2009. aasta üldsuse auhinna. Oma valiku teeb ka taasiseseisvunud Eesti haridusministritest koosnev komisjon.

Nii ministrite valitud keeletegu kui ka üldsuse oma kuulutatakse välja 15. märtsil Viljandis Paalalinna gümnaasiumis.

Hääletada saab kuni 10. märtsini Haridus- ja Teadusministeeriumi kodulehel olevaid juhtnööre täites (www.hm.ee/keeletegu2009). Seal saab tutvuda ka keeleteokandidaatide esitajate põhjendustega. Lihtsaim hääletamisvõimalus on lehekülje allosas asuval hääletusblanketil.

Oma otsusest saab teada anda ka e-postiga (signe.opermann@hm.ee) või tavalise kirjaga aadressil Haridus- ja Teadusministeerium, Munga 18, 50088 Tartu (ümbrikule kirjutada ”Keeletegu”).

Iga hääletaja saab hääletada vaid üks kord ja ühe kandidaadi poolt, kirja lähevad ainult need arvamused, millega koos on saadetud hääletaja nimi ja kontaktandmed (e-postiaadress ja/või telefon; kui neid pole, siis postiaadress). Kontaktandmeid ei avalikustata.

Mida rohkem on hääletajaid, seda kindlamad võime olla, et enim hääli saanud keeletegu oli tõesti 2009. aasta parim.

Lisateave: Haridus- ja Teadusministeeriumi keeleosakonna nõunik Jüri Valge, tel 735 0136, jyri.valge@hm.ee.

Rein Joamets
kommunikatsioonibüroo konsultant
tel 735 0155
rein.joamets@hm.ee

See keeruline otsekõne

Üks kohti, kus ka kogenumad kirjutajad-tõlkijad sageli eksivad, on otsekõne kirjavahemärgistamine. Mul endalgi on iga veidi aja takka tarvis neid reegleid eesti keele käsiraamatust üle kontrollida, et ikka parandustes päris kindel olla. Nüansse on palju ja kuidagi ei taha meelde jääda. Kõiki otsekõne kirjavahemärgistamise reegleid pole siin vast tarvis üle korrata, küll aga tahan juhtida tähelepanu mõnele juhusele, mis toimetustöö ajal sagedasemate vigadena silma on jäänud.

• Otsekõne lõppu näitavad jutumärgid, mis asuvad pärast otsekõne lõpumärki.
  Vale:  “Asi on triibulistes”, ütles Iiah.
  Õige: “Asi on triibulistes,” ütles Iiah.

See tähendab, et kõigepealt tuleb otsekõne teksti lõpetav märk, seejärel jutumärk. Väga sageli ei pöörata otsekõne lõpumärgi ja otsekõne sulgeva jutumärgi järjestusele üldse tähelepanu, aga järele mõeldes on see ju täiesti loogiline. Kuna otsekõne võib  koosneda ka mitmest lausest, tuleb esmalt näidata lause lõppu ja seejärel alles otsekõne lõppu.

• Tühikute õige koht on kooloni ja otsekõne algusjutumärgi vahel ning otsekõne lõpujutumärgi ja saatelause alguse vahel. Kirjavahemärke endid pole vaja tühikuga eraldada (nt koma ja jutumärki) ning õigetesse kohtadesse tühikut panemata jätta ei tohi.
  Vale:  “Asi on triibulistes,”ütles Iiah.  “Asi on triibulistes, “ütles Iiah.
  Õige: “Asi on triibulistes,” ütles Iiah.

Õnneks ei tule selliseid vigu sageli ette ja lõpuks on õige tühikukasutus arvutikirjas enamikule selgeks saanud, aga vahel juhtub ka selliseid apse (eriti esimene vale kasutuse näide). Ma usun ja loodan siiski, et need tulevad pigem tähelepanematusest kui teadmatusest. Aga näiteks esimese näite puhul teeb asja keeruliseks see, et alati ei ole jutumärgi ja muu kirjavahemärgi järjestus samasugune.

• Kui saatelause ise on küsi- või hüüdlause, pannakse sellele osutav küsi- või hüüumärk kinnijutumärgi järele. Seejuures otsekõne küsi- või hüüumärk säilib, punkt aga kustub.
  Näited eesti keele käsiraamatust: Miks Jüri küsis minult: “Kas sa oled haige?”?
  Miks Jüri ütles mulle: “Küll sa oled rumal!”?
  Kui raske oli Jürile öelda: “Me ei vaja teid enam”!

Filoloogikoolituse ja hea keeletajuta võib olla raske vahet teha, kus täpselt on saatelause piirid ja mis liiki on saatelause, aga järele mõeldes on see ju ülimalt loogiline. Kuna otsekõne mahub saatelause sisse, tuleb kõigepealt selle lõpumärk ja alles siis lause enda lõpumärk. Eraldi tähelepanu aga tuleb pöörata asjaolule, et hüüd- või küsilausest saatelause puhul otsekõne lõpupunkti eraldi märkida pole tarvis!

Järgmised paar kriitilist kohta on sellised, mida tavakirjutaja tõesti ei pruugi teada.

• Kui otsekõne on saatelause keskel, siis tema ette vahemärki ei panda.
  Näide: Vaikse hüüdega “Ma tulen, kallim!” hüppab ta voodisse.

Selle reegli vastu eksitakse massiliselt ja pean piinlikkusega tunnistama, et ka ise avastasin selle (uuesti) mitte just kaua aega tagasi. Segadust tekitab see, et tavaliselt käsitletakse otsekõne kirjavahemärgistamise juures kolme põhitüüpi (saatelause otsekõne ees, järel ja keskel), aga harvemini esinevatele tüüpidele jätkub tähelepanu vähem kui üldse. Ja lause keskel asuvat otsekõnet pole ju iseenesest raske vormistada, järgides otsekõne alguses reeglit “saatelause on otsekõne ees” ja otsekõne lõpul reeglit “saatelause on otsekõne järel” ning ongi komad-koolonid pandud. Aga ei, siin kehtib omaette reegel! Ja asi läheb veel keerulisemaks…

• Otsekõne koos saatelausega võib toimida osalausena või lause moodustajana. Ka niisugusel juhul pannakse vahemärgid kinnijutumärkide järele.
  Näide: Iiah haaras kaevuvändast kinni ja ütles: “Kui sa tahad, et ma su üles tõmban, väike Notsu, hüüa lihtsalt: “Üles!”, ja kui sa tahad minna veel allapoole, hüüa: “Allapoole!”.”

Iseenesest on kõik jälle väga loogiline, aga praktikas võtab üsna põhjalikku järelemõtlemist, milline kirjavahemärk siis kuhu panna. Näite lõpus lõpetab hüüumärk Notsu otsekõne ja punkt Iiahi oma.

• Jutumärkides tsitaate ja pealkirju käsitatakse vahemärgistuse seisukohast nagu tavalisi lause moodustajaid. Nende puhul koolonit ei kasutata ja järelmärgid pannakse kinnijutumärkide järele.
  Näide: Kõikjal tema ümber sosistas tontlik kaja muudkui “röstitud kuklid” ja “röstitud kuklid”.

Siin on kriiline koht lause lõpp: kuna tavaolukorras ehk otsekõne lõpus on kõigepealt punkt ja siis jutumärk, on inimene tõrges sisseharjutatud järjekorda muutma ning paneb märgid nii, nagu silmale ilus tundub. Enamasti talitatakse silmamälu põhjal õigesti, siin aga teeb see karuteene. Appi tuleks jälle võtta loogiline mõtlemine: kuna tsitaat pole terviklik lause, ei ole tema lõppu mingit märki vaja peale jutumärkide, mis seda piiritlevad. Ja kuna tsitaat kuulub ühe lause osana lause sisse, peab lause lõpumärk jääma viimasele kohale.

Mõistan, et sõnalised selgitused, olgu need ükspuha kui püüdlikud, ei suuda keeleloogikat ammendavalt edasi anda. Seega soovitan lihtsalt, et vaadake näiteid, uurige lisaks ka eesti keele käsiraamatu näiteid (SÜ 128) ning võrrelge oma lauset näitelausetega. Usun, et nii saab küsimusele kõige selgema vastuse.

PS Näitelaused, mis ei ole EKKRist, on pärit hiljuti ilmunud Puhhi-raamatust “Tagasi Saja Aakri Metsa”.

PPS Siin tekstis kasutatud jutumärgid ei ole eestikeelses arvutitekstis esimene eelistus. Parimad jutumärgid algavad all ja lõppevad üleval: „Mesilinnukesed!” hüüdis Puhh.
Õigetest jutumärkidest veel olulisemaks tuleb aga pidada seda, et ühe dokumendi, teose või tervikteksti raames oleks kasutatud ainult üht liiki jutumärke. Kahjuks ei märgata viimast just liiga sageli.

Eesti keele seletav sõnaraamat veebis

Alustame uut aastat hea uudisega: nimelt on eesti keele seletav sõnaraamat nüüd saadaval ka veebis. Kuueköitelisest paberversioonist sõna otsida on netipõlvkonnale ilmselgelt vaevarikas töö, nüüd on see aga tehtud lihtsamast lihtsamaks. EKI koduleht kirjutab järgmist.

Veebiversioonis saab sõnu otsida eri väljade kaupa, aga ka kogu sõnaraamatust. Kasutajad saavad veebilehe kaudu saata toimetusele oma arvamusi ja ettepanekuid, samuti katsetada oma nutikust sõna äraarvamise mängus. Seletava sõnaraamatu veebiversiooni juurde pääseb kõige hõlpsamini Eesti Keele Instituudi kodulehelt.

Seletav sõnaraamat sisaldab ligi 150 000 märksõna. Sõnaraamatus kirjeldatakse nii üld- kui ka oskussõnade tähendusi ning tuuakse palju kasutusnäiteid. Võrreldes 26 vihikuna ilmunud 1. trükiga (1988-2007) on lisatud üle 4000 uuemal ajal kasutusele tulnud märksõna ja palju uusi tähendusi. Sõnaraamatus on 50 000 autoritsitaati, 4000 fraseologismi ja 1500 vanasõna.

Aitäh kõigile selle asendamatu abimehe loojatele!

80aastane keeletoimetaja

Järgnev ülevaade on refereeritud Heido Otsa ettekandest “Misasja nad seal toimetavad?” (Eesti Emakeele Seltsi kõnekoosolekult 19.11.2009.) Eesmärk on anda aimu sellest, millised on olnud keeletoimetaja ülesanded ning kuidas teda on läbi aegade nimetatud.

***

29. novembril 1929. aastal pandi Akadeemilise Emakeele Seltsi otsusega alus uuele elukutsele – keeletoimetaja ametile: “Keeletoimetaja on isik, kelle ülesanne on viia käsikirja keel vastavusse normikeeles kehtivate nõuetega.” Raimo Raag on viidanud: “1920. aastate kontekstis tähendas keeletoimetaja töö eeskätt sõnade muutevormide korrastamist, vähemal määral puudutas see õigekirja, sõnade järjekorda, lausestust ja stiili.”

1930. aastatel nimetati keeletoimetajat hoopis redaktoriks: redaktor – ajakirja, ajalehe või koguteose toimetaja. Vrdl: redaktsioon – trükise trükivalmis viimistlemine, redigeerimine, kujustamine (EE, 1936).

Lembit Abo on 1975. aastal ilmunud raamatus “Käsikiri ja korrektuur” (2., ümbertöötatud trükk) öelnud toimetajatöö keelelise poole kohta järgmist: “Parandada grammatilised vead. Täpsustada sõnajärjestust /…/. Tarbe korral muuta sõnastust /…/. Kõrvaldada trafarettväljendid ja parasiitsõnad.”

Samas on autorile ja tõlkijale pandud väga suur vastutus. Eraldi keeletoimetajat kui sellist 1960. aastatel ei olnud. Olid toimetaja ja korrektor. Toimetaja vastutas muuhulgas ka käsikirja keelelise ülevaatuse eest. Peale selle tuli üle vaadata käsikirja üldine kvaliteet, veenduda algupärasuses, parandada sisuvigu ja fakte, kontrollida oskussõnu ja tähiseid, teksti ja selle osade liigendust ning kohustuslikke komponente, tsitaate, viiteid, arvutusi, tabeleid ja jooniseid jne. Autor või tõlkija oli autoriteet. (Keele)toimetaja parandused pidid olema minimaalsed ning alati põhjendatud, et algne tekst muutuks minimaalselt.

Viimasena vaatas vahetult enne trükki minekut teksti üle korrektor, andes viimase lihvi ja kõrvaldades küljendamisel ja ladumisel tekkinud ning toimetajal märkamata jäänud vead.

Et keelelise kvaliteedi eest vastutas siiski autor või tõlkija, kes pöördus ise vajadusel filoloogi poole, ei kuulunud keeletoimetajad kirjastuse koosseisu, vaid töötasid tükipalga alusel. Siiski võeti 1970. aastatel paar toimetajat kirjastuse Valgus koosseisu. See aga ei tähendanud, et võrreldes 1960. aastatega oleksid autoritele ja tõlkijatele esitatud nõuded kuidagi leebemaks muutunud.

Tänapäeval eristatakse toimetaja ja keeletoimetaja elukutset. EKSSi 6. köite järgi on toimetaja “mingit materjali avaldamiseks ettevalmistav töötaja”. Eesti entsüklopeedia 9. köide on põhjalikum, eristades ka kaks mõistet. Toimetaja on “trükises (ajalehes, ajakirjas, rmt-s), ringhäälingu- või televisioonisaates või filmis avaldatavat redigeeriv, kujundav, tööd sisuliselt korraldav või avaldatava eest vastutav töötaja. Õigekeelsusnõuete järgimise ja stiili eest kannab hoolt keeletoimetaja”.

***

Enda kogemusest võin küll öelda, et pelgalt keeletoimetaja tööga saan tegeleda haruharva. Enamasti on toimetajatööd rohkem. Kõikvõimalikku kontrollimist, üle vaatamist, konsulteerimist jne on tavaliselt küllaga.

Siinkohal soovin kõikidele toimetajatele, keeletoimetajatele ja korrektoritele palju õnne ning rohkesti tööd ja vähe vaeva!

Anu Rooseniit