***

29. novembril 1929. aastal pandi Akadeemilise Emakeele Seltsi otsusega alus uuele elukutsele – keeletoimetaja ametile: “Keeletoimetaja on isik, kelle ülesanne on viia käsikirja keel vastavusse normikeeles kehtivate nõuetega.” Raimo Raag on viidanud: “1920. aastate kontekstis tähendas keeletoimetaja töö eeskätt sõnade muutevormide korrastamist, vähemal määral puudutas see õigekirja, sõnade järjekorda, lausestust ja stiili.”

1930. aastatel nimetati keeletoimetajat hoopis redaktoriks: redaktor – ajakirja, ajalehe või koguteose toimetaja. Vrdl: redaktsioon – trükise trükivalmis viimistlemine, redigeerimine, kujustamine (EE, 1936).

Lembit Abo on 1975. aastal ilmunud raamatus “Käsikiri ja korrektuur” (2., ümbertöötatud trükk) öelnud toimetajatöö keelelise poole kohta järgmist: “Parandada grammatilised vead. Täpsustada sõnajärjestust /…/. Tarbe korral muuta sõnastust /…/. Kõrvaldada trafarettväljendid ja parasiitsõnad.”

Samas on autorile ja tõlkijale pandud väga suur vastutus. Eraldi keeletoimetajat kui sellist 1960. aastatel ei olnud. Olid toimetaja ja korrektor. Toimetaja vastutas muuhulgas ka käsikirja keelelise ülevaatuse eest. Peale selle tuli üle vaadata käsikirja üldine kvaliteet, veenduda algupärasuses, parandada sisuvigu ja fakte, kontrollida oskussõnu ja tähiseid, teksti ja selle osade liigendust ning kohustuslikke komponente, tsitaate, viiteid, arvutusi, tabeleid ja jooniseid jne. Autor või tõlkija oli autoriteet. (Keele)toimetaja parandused pidid olema minimaalsed ning alati põhjendatud, et algne tekst muutuks minimaalselt.

Viimasena vaatas vahetult enne trükki minekut teksti üle korrektor, andes viimase lihvi ja kõrvaldades küljendamisel ja ladumisel tekkinud ning toimetajal märkamata jäänud vead.

Et keelelise kvaliteedi eest vastutas siiski autor või tõlkija, kes pöördus ise vajadusel filoloogi poole, ei kuulunud keeletoimetajad kirjastuse koosseisu, vaid töötasid tükipalga alusel. Siiski võeti 1970. aastatel paar toimetajat kirjastuse Valgus koosseisu. See aga ei tähendanud, et võrreldes 1960. aastatega oleksid autoritele ja tõlkijatele esitatud nõuded kuidagi leebemaks muutunud.

Tänapäeval eristatakse toimetaja ja keeletoimetaja elukutset. EKSSi 6. köite järgi on toimetaja “mingit materjali avaldamiseks ettevalmistav töötaja”. Eesti entsüklopeedia 9. köide on põhjalikum, eristades ka kaks mõistet. Toimetaja on “trükises (ajalehes, ajakirjas, rmt-s), ringhäälingu- või televisioonisaates või filmis avaldatavat redigeeriv, kujundav, tööd sisuliselt korraldav või avaldatava eest vastutav töötaja. Õigekeelsusnõuete järgimise ja stiili eest kannab hoolt keeletoimetaja”.

***

Enda kogemusest võin küll öelda, et pelgalt keeletoimetaja tööga saan tegeleda haruharva. Enamasti on toimetajatööd rohkem. Kõikvõimalikku kontrollimist, üle vaatamist, konsulteerimist jne on tavaliselt küllaga.

Siinkohal soovin kõikidele toimetajatele, keeletoimetajatele ja korrektoritele palju õnne ning rohkesti tööd ja vähe vaeva!

Anu Rooseniit

Helju Valsi sulest ilmus nädalavahetusel artikkel, milles ta kritiseerib levinud kommet kasutada sõna mees asesõnana. Teravmeelne ja -keelne nagu alati, ütleb Vals nii:  “Seda isehakanud asesõna, millest meil jutt käib, levitab edevus olla ajakirjanduses ilukirjanik, ja siis lükitakse tavatekstidesse taiest, seal aga seisab mees kui kujund, märk, etalon, sümbol, isend – oma liigi esindaja. Näide Postimehe Juurikast: “Mis jutt see on, et Mari Leen Kaselaan ei leia Maarjamaalt meest?” Kui me selles lihtsas asjas vahet ei tee, siis kukume literatuuritsema. Nii tulevadki eetrisse ja trükki ebamäärased mehed. See neid ei päästa, kui lause on sisuldasa ilus, näiteks “Kuigi “Meeletu” lõpetab Tätte-seeria linnateatris, loodab teater mehelt mõnda uut lavalugu.” Mees on Tätte nagunii, pole kahtlustki, siin aga võiks puhkuseks olla tema-sõna.”

Absoluutselt nõus. Ületarvitatakse küll, ja naisega on sama lugu. Aga samas teatud situatsioonides on mees asesõnana täiesti omal koha. Nimelt seebiromaanides!

Muidugi ei ole see tõsiseltvõetav kirjandus ja muidugi ei taotle need ka erilist kunstilist taset, kuid ometi on neil äärmiselt truu ja kindel tarbijaskond. Kui masu sunnib loobuma kallitest ja kauni kaanega raamatutest, siis õhukesed pappkaanega armastuslookesed müüvad endiselt – peamiselt seetõttu, et nad on odavad ja pakuvad kerget, kiiret meelelahutust. Mitme taolise lookese toimetaja ja tõlkijana pean ütlema, et need on teatud mõttes mu lemmikud, sest vähe on faktide kontrollimist ning keskenduda saab peamiselt sellele, millist emotsiooni valitud sõnad edasi peavad andma. Just emotsiooni aga mees asesõnana neis raamatukestes kannabki. (Tsitaadid allpool on võetud raamatukesest, mis on Keeletoimetusel hetkel töös. Pealkirja reedan siis, kui see on valmis.)

Ent siis paitasid mehe käed lihtsalt tema paljast selga, tuues Emmale kananaha ihule ning saates energiaimpulsse ta kehas väga ebasobivatesse kohtadesse.

Pool sammu edasi ja ta on surutud vastu Alexit. Kui ta pööraks pead, võiksid nad suudelda. Või siis matta näo mehe  kaelakumerusse ning limpsata keelega, saamaks teada, kas ta maitseb sama hästi kui lõhnab.

Mehe huuled kohtusid tema omadega. Emma lasi tualettlauast lahti ja haaras selle asemel Alexi kätest, klammerdudes ta käsivarte tugevusse.

Kas suudate kujutleda siin mõnda sobivamat asesõna!? Ürgne vastandus mees versus naine on selle raamatu põhiteema ning siin on soo rõhutamine minu arvates absoluutselt omal kohal. Eriti arvestades, kui palju ta’sid inglise keelest tõlkides tahes-tahtmata tekib. Eesti keel ei kannata neid sellisel hulgal välja ning nimi ei ole alati parim lahendus. Mis jääb üle? Mees!

“Kõik algas teatavasti paradiisist, kuid liikus järjest põrgu poole. /…/ Alguses ilmusid meie tänavate äärde igasugused paradiisid: Aiaparadiis, Puuviljaparadiis, Terviseparadiis (kirjutatuna pealegi Tervise Paradiis!), Vaibaparadiis. Nagu näete, kõik siiski sellised sõnad, mida saab hea tahtmise korral millegi taevalikuga seostada. Põrgut siiski ei kasutata, kuigi võiksid ju olla ka suurepärased nimetused nagu Tolmulestade Põrgu, Batsillide Põrgu, Tselluliidi Põrgu, Koerakirpude Põrgu. /…/ Siis aga hakkasid kirjastused (eriti agaralt Sinisukk) kuritarvitama sõna piibel. /…/ “Akvaariumikalade piibel”, “Kassitõugude piibel”, “Koeratõugude piibel”, ”Värviskeemide piibel”, “Koekirjade piibel”, “Lapimustrite piibel”, “Tikkimispistete piibel”, “Toataimede piibel”, “Maletaja piibel”, “Värviefektide piibel”.”

Olen isegi sama trendi märganud. Peale “paradiisi” ja “piibli” on eesti rahva uued klassikud ka “maailm” ja “maastik“. Kui poe nimes paradiisile enam viidata ei saa (sest keegi on seda juba teinud!), on järgmine hea mõte nimetada pood maailmaks: Valgusmaailm, Laste Maailm, Toidumaailm-Ilumaailm-Kodumaailm-Spordimaailm, Lemmiklooma Maailm, Raamatumaailm, Büroomaailm, Automaailm. Muide, need kõik on täiesti olemas. Kui teile tundub, et pood on muidu liiga pisike, pange talle vähemalt suur nimi!

Samasugust suuruse- või peenuseiha tundub peegeldavat ka sõna “maastik” sage kasutamine, tõsi, küll mitte kauplusenimedes, vaid ajakirjandus- ja internetikeeles. Vaid mõni guugeldades leitud peakiri:  “Olukord Eesti ettevõtteblogide maastikul”, “Eesti erakonnad europarlamendi maastikul”, “Lastevanemate lisahääled hajuvad poliitilisel maastikul”, “Vabatahtliku tegevuse koordinaadid kodanikuhariduse maastikul”, “Uus ühendus kutseliitude maastikul” (väljaandest Reisimaailm!), “Teejuht/abimees peredele lahkumineku maastikul”, “Olukorrast soolise võrdõiguslikkuse maastikul”. Kujund on selgelt kulunud ja mõõdutundetult tarvitatud, seda leiab igast teemast. Suuremates ajalehtedes on keeletoimetajad-korrektorid seda vähemalt pealkirjadesse pääsemast takistanud, aga mujal kohtab maastikke ikka veel rohkesti.

Seda sorti ületarvitatud sõnad saavad alguse tavaliselt ühe inimese nutikast väljendusest, mis teistele väga meeldima hakkab. Ja siis hakkavad seda kasutama kõik ning teevad seda, nii et tükid taga. Vast aitab nüüd paradiisidest ja piiblitest, maailmadest ja maastikest? Vahel teeb küll küllale liiga küll.

Anu V.
Keeletoimetus.ee

Olgugi ma sel nädalal siia blogisse juba ennenägematult palju postitusi teinud, ei saanud nüüd kohe mitte vaiki jääda. Kuigi tavaliselt on eestlased selline veidi “lontu” rahvas ja enamasti hoiab moka maas, on uus keeleseadus leidnud hulga tuliseid toetajaid ja teist sama palju vastaseid. Imelikul kombel on Postimees, meie vanim ja traditsioonilisim päevaleht, võtnud seisukoha keeleseaduse vastu. Miks ometi? Kas kardavad nad tõesti, et keeleinimesed hakkavad ajalehte sisuliselt tsenseerima? Kui paranoiline!

Kas tõesti kujutab Postimees ette, et keeleinspektsioonil saab kunagi olema raha ja aega pidevalt kõigi väljaannete keelekasutust jälgida ning siin-seal trahve välja kirjutada? Pigem on taolise seaduse eesmärk siiski vältida “originaal viinivorstide” teket ajakirjanduskeelde ning püüda saavutada teatud kontroll ebakvaliteetsete odavate tõlgete üle. Õige hõlma ei hakka keegi. Postimehe enese sõnu kasutades on seaduse eesmärk siiski “karjuva rumalkeelsuse” ja “silma riivava puuvõõrkeelsusega” võidelda, mitte pisivigade üle norima hakata.  Halb keelekasutus ajakirjandusväljaandes või filmisubtiitrites  “on avalikuks eeskujuks keelelohakusele, halvale stiilile, toortõlkimisele ja otseselt valesti kirjutamisele, millega järeltulev põlv nagu pasaga üle kallatakse,” nagu kirjutas üks kommenteerija.

Uue keeleseaduse põhiline eesmärk minu silmis on luua keeleinspetsioonile vahendid, millega selliseid keelelisi lausrumalusi piirata: kutsuda korrale nt veebilehti, mis järjekindlalt vigadest kubisevaid tekste avaldavad, neidsamu filmisubtitreerijaid, kes oma töid mõttega läbigi ei loe, ja kõiki teisi, kes seni pole viitsinud/raatsinud keelelisele korrektsusele mõelda. Praegu, kui olen asjast õigesti aru saanud, saab keeleinspektsioon ainult sõrmega osutada. Ent kes sellest ikka välja teeb?

Anu V.
Keeletoimetus.ee

]]> http://keeletoimetus.ee/blogi/mis-saab-ajakirjanduskeelest/feed/ 4 http://keeletoimetus.ee/blogi/ulimitmus/ http://keeletoimetus.ee/blogi/ulimitmus/#comments Mon, 27 Jul 2009 11:28:42 +0000 anuvane http://keeletoimetus.ee/blogi/?p=85 Käisin hiljuti toreda koostööpartneri Presshouse‘i suvepäevadel, kus sattusin vestlema ajakirja Tarkade Klubi toimetaja Villu Päärtiga. Varem töötas Villu ajalehes Postimees koos (kuri)kuulsa keeletoimetaja Helju Valsiga. Tänu tollele daamile, ütles Villu, jääb talle kogu eluks meelde, et sõna raha ei kasutata kunagi mitmuses. Ei saa olla sellist asja nagu rahad on kadunud, sai koondamisrahad kätte, laenurahade toel püsti pandud jms. Raha jääb alati ainsusse, olgu seda kui palju tahes.

Sõna raha mitmust ei ole ma ise väga tihti kohanud, küll aga kõiksugu teisi sõnu, mida mitmuses kasutada on ebaloogiline ja vale. Kõige sagedamini eksitakse minu meelest sõnadega osa, mitu ja mõni. Eksitakse koguni nii tihti, et lausekatked osad kutsutud jätsid tulemata, mitmeid nädalaid kestnud halb ilm või mõned kuud hiljem ei tekita tavakõnelejas ilmselt võõristustki. Ometi peaks. Sest ka ainsuses tähendab osa inimesi siiski rohkem kui üht inimest,  mitu nädalat on rohkem kui nädal ning mõni kuu on samuti rohkem kui üks kuu. Kui need sõnad veel mitmusse panna, saame midagi ülimitmuse või topeltmitmuse sarnast, mille järele pole aga vähimatki vajadust.

Sama viga olen kohanud ka sõnadega hulgad ja enamikud: lauluväljakule kogunenud rahvahulgad ning enamikud autotootjad tähendavad ju ometi täpselt sama kui lauluväljakule kogunenud rahvahulk ning enamik autotootjaid. Mõnikord tundub, et sisult mitmusliku asja “ülemitmustamisega” üritatakse toda kuidagi suurema või tähtsamana näidata. Pole vaja! Mõte jääb igal juhul samaks.

Et kellelegi kogemata vale kirjapilt meelde ei jääks, olgu kõik ülal esinenud näited nüüd ka õigesti kirjutatud: raha on kadunud, sai koondamisraha kätte, laenuraha toel püsti pandud, osa kutsutuid jättis tulemata, mitu nädalat kestnud halb ilm, mõni kuu hiljem, kogunenud rahvahulk, enamik autotootjaid – kõik ainsuses!

Anu V.
Keeletoimetus.ee

]]> http://keeletoimetus.ee/blogi/ulimitmus/feed/ 4