Helju Valsi sulest ilmus nädalavahetusel artikkel, milles ta kritiseerib levinud kommet kasutada sõna mees asesõnana. Teravmeelne ja -keelne nagu alati, ütleb Vals nii:  “Seda isehakanud asesõna, millest meil jutt käib, levitab edevus olla ajakirjanduses ilukirjanik, ja siis lükitakse tavatekstidesse taiest, seal aga seisab mees kui kujund, märk, etalon, sümbol, isend – oma liigi esindaja. Näide Postimehe Juurikast: “Mis jutt see on, et Mari Leen Kaselaan ei leia Maarjamaalt meest?” Kui me selles lihtsas asjas vahet ei tee, siis kukume literatuuritsema. Nii tulevadki eetrisse ja trükki ebamäärased mehed. See neid ei päästa, kui lause on sisuldasa ilus, näiteks “Kuigi “Meeletu” lõpetab Tätte-seeria linnateatris, loodab teater mehelt mõnda uut lavalugu.” Mees on Tätte nagunii, pole kahtlustki, siin aga võiks puhkuseks olla tema-sõna.”

Absoluutselt nõus. Ületarvitatakse küll, ja naisega on sama lugu. Aga samas teatud situatsioonides on mees asesõnana täiesti omal koha. Nimelt seebiromaanides!

Muidugi ei ole see tõsiseltvõetav kirjandus ja muidugi ei taotle need ka erilist kunstilist taset, kuid ometi on neil äärmiselt truu ja kindel tarbijaskond. Kui masu sunnib loobuma kallitest ja kauni kaanega raamatutest, siis õhukesed pappkaanega armastuslookesed müüvad endiselt – peamiselt seetõttu, et nad on odavad ja pakuvad kerget, kiiret meelelahutust. Mitme taolise lookese toimetaja ja tõlkijana pean ütlema, et need on teatud mõttes mu lemmikud, sest vähe on faktide kontrollimist ning keskenduda saab peamiselt sellele, millist emotsiooni valitud sõnad edasi peavad andma. Just emotsiooni aga mees asesõnana neis raamatukestes kannabki. (Tsitaadid allpool on võetud raamatukesest, mis on Keeletoimetusel hetkel töös. Pealkirja reedan siis, kui see on valmis.)

Ent siis paitasid mehe käed lihtsalt tema paljast selga, tuues Emmale kananaha ihule ning saates energiaimpulsse ta kehas väga ebasobivatesse kohtadesse.

Pool sammu edasi ja ta on surutud vastu Alexit. Kui ta pööraks pead, võiksid nad suudelda. Või siis matta näo mehe  kaelakumerusse ning limpsata keelega, saamaks teada, kas ta maitseb sama hästi kui lõhnab.

Mehe huuled kohtusid tema omadega. Emma lasi tualettlauast lahti ja haaras selle asemel Alexi kätest, klammerdudes ta käsivarte tugevusse.

Kas suudate kujutleda siin mõnda sobivamat asesõna!? Ürgne vastandus mees versus naine on selle raamatu põhiteema ning siin on soo rõhutamine minu arvates absoluutselt omal kohal. Eriti arvestades, kui palju ta’sid inglise keelest tõlkides tahes-tahtmata tekib. Eesti keel ei kannata neid sellisel hulgal välja ning nimi ei ole alati parim lahendus. Mis jääb üle? Mees!

“Kõik algas teatavasti paradiisist, kuid liikus järjest põrgu poole. /…/ Alguses ilmusid meie tänavate äärde igasugused paradiisid: Aiaparadiis, Puuviljaparadiis, Terviseparadiis (kirjutatuna pealegi Tervise Paradiis!), Vaibaparadiis. Nagu näete, kõik siiski sellised sõnad, mida saab hea tahtmise korral millegi taevalikuga seostada. Põrgut siiski ei kasutata, kuigi võiksid ju olla ka suurepärased nimetused nagu Tolmulestade Põrgu, Batsillide Põrgu, Tselluliidi Põrgu, Koerakirpude Põrgu. /…/ Siis aga hakkasid kirjastused (eriti agaralt Sinisukk) kuritarvitama sõna piibel. /…/ “Akvaariumikalade piibel”, “Kassitõugude piibel”, “Koeratõugude piibel”, ”Värviskeemide piibel”, “Koekirjade piibel”, “Lapimustrite piibel”, “Tikkimispistete piibel”, “Toataimede piibel”, “Maletaja piibel”, “Värviefektide piibel”.”

Olen isegi sama trendi märganud. Peale “paradiisi” ja “piibli” on eesti rahva uued klassikud ka “maailm” ja “maastik“. Kui poe nimes paradiisile enam viidata ei saa (sest keegi on seda juba teinud!), on järgmine hea mõte nimetada pood maailmaks: Valgusmaailm, Laste Maailm, Toidumaailm-Ilumaailm-Kodumaailm-Spordimaailm, Lemmiklooma Maailm, Raamatumaailm, Büroomaailm, Automaailm. Muide, need kõik on täiesti olemas. Kui teile tundub, et pood on muidu liiga pisike, pange talle vähemalt suur nimi!

Samasugust suuruse- või peenuseiha tundub peegeldavat ka sõna “maastik” sage kasutamine, tõsi, küll mitte kauplusenimedes, vaid ajakirjandus- ja internetikeeles. Vaid mõni guugeldades leitud peakiri:  “Olukord Eesti ettevõtteblogide maastikul”, “Eesti erakonnad europarlamendi maastikul”, “Lastevanemate lisahääled hajuvad poliitilisel maastikul”, “Vabatahtliku tegevuse koordinaadid kodanikuhariduse maastikul”, “Uus ühendus kutseliitude maastikul” (väljaandest Reisimaailm!), “Teejuht/abimees peredele lahkumineku maastikul”, “Olukorrast soolise võrdõiguslikkuse maastikul”. Kujund on selgelt kulunud ja mõõdutundetult tarvitatud, seda leiab igast teemast. Suuremates ajalehtedes on keeletoimetajad-korrektorid seda vähemalt pealkirjadesse pääsemast takistanud, aga mujal kohtab maastikke ikka veel rohkesti.

Seda sorti ületarvitatud sõnad saavad alguse tavaliselt ühe inimese nutikast väljendusest, mis teistele väga meeldima hakkab. Ja siis hakkavad seda kasutama kõik ning teevad seda, nii et tükid taga. Vast aitab nüüd paradiisidest ja piiblitest, maailmadest ja maastikest? Vahel teeb küll küllale liiga küll.

Anu V.
Keeletoimetus.ee

Olgugi ma sel nädalal siia blogisse juba ennenägematult palju postitusi teinud, ei saanud nüüd kohe mitte vaiki jääda. Kuigi tavaliselt on eestlased selline veidi “lontu” rahvas ja enamasti hoiab moka maas, on uus keeleseadus leidnud hulga tuliseid toetajaid ja teist sama palju vastaseid. Imelikul kombel on Postimees, meie vanim ja traditsioonilisim päevaleht, võtnud seisukoha keeleseaduse vastu. Miks ometi? Kas kardavad nad tõesti, et keeleinimesed hakkavad ajalehte sisuliselt tsenseerima? Kui paranoiline!

Kas tõesti kujutab Postimees ette, et keeleinspektsioonil saab kunagi olema raha ja aega pidevalt kõigi väljaannete keelekasutust jälgida ning siin-seal trahve välja kirjutada? Pigem on taolise seaduse eesmärk siiski vältida “originaal viinivorstide” teket ajakirjanduskeelde ning püüda saavutada teatud kontroll ebakvaliteetsete odavate tõlgete üle. Õige hõlma ei hakka keegi. Postimehe enese sõnu kasutades on seaduse eesmärk siiski “karjuva rumalkeelsuse” ja “silma riivava puuvõõrkeelsusega” võidelda, mitte pisivigade üle norima hakata.  Halb keelekasutus ajakirjandusväljaandes või filmisubtiitrites  “on avalikuks eeskujuks keelelohakusele, halvale stiilile, toortõlkimisele ja otseselt valesti kirjutamisele, millega järeltulev põlv nagu pasaga üle kallatakse,” nagu kirjutas üks kommenteerija.

Uue keeleseaduse põhiline eesmärk minu silmis on luua keeleinspetsioonile vahendid, millega selliseid keelelisi lausrumalusi piirata: kutsuda korrale nt veebilehti, mis järjekindlalt vigadest kubisevaid tekste avaldavad, neidsamu filmisubtitreerijaid, kes oma töid mõttega läbigi ei loe, ja kõiki teisi, kes seni pole viitsinud/raatsinud keelelisele korrektsusele mõelda. Praegu, kui olen asjast õigesti aru saanud, saab keeleinspektsioon ainult sõrmega osutada. Ent kes sellest ikka välja teeb?

Anu V.
Keeletoimetus.ee

]]> http://keeletoimetus.ee/blogi/mis-saab-ajakirjanduskeelest/feed/ 4 http://keeletoimetus.ee/blogi/internetiajastu-keeletoimetaja/ http://keeletoimetus.ee/blogi/internetiajastu-keeletoimetaja/#comments Wed, 08 Apr 2009 20:37:49 +0000 anuvane http://keeletoimetus.ee/blogi/?p=1 Keeletoimetajana vaevab mind juba pikemat aega üks mõte. Nimelt olen veidi mures meie ajakirjanduse pärast. Ma ei pea silmas Postimeest, Päevalehte ega Õhtulehtegi, vaid pigem kisub kulm kipra nende internetiväljaandeid lugedes. Kui enesest vähegi lugupidava paberajalehe ja -ajakirja puhul on keeletoimetaja olemasolu enamasti iseenesestmõistetav, siis internetis vohavad kirjavead nagu malts sõnnikuhunnikus.

Arusaadav, et internetis avaldatava info hulk on hoomamatult suur, et olemasolevad keeletoimetajad selle töömahuga toime ei tule ning praeguses majandussituatsioonis uut tööjõudu palgata on halvavalt kulukas ettevõtmine. Kuid suurima lugejate arvuga uudisteportaalid nagu Postimees.ee ja Delfi.ee võiksid küll vastutava päevatoimetaja kõrvalt pidada palgal ka päevakeeletoimetajat, kelle käest võiksid läbi käia kõik samal päeval avaldatavad artiklid ja uudised. Kuna näiteks Postimehe veebis on teatud osa lugusid paberajalehest võetud, on need nagunii toimetatud. Ülejäänud lugude hulk aga ei ole päeva jooksul nii suur, et üks korrektor sellega hakkama ei saaks. Delfiski kaotaks korrektuur algallikate lugusid refereerides tekkinud ühilduvuse, sõnakorduse jm lohakusvead.

Ütlesin meelega, et korrektuur. Üks põhjus, miks internetiajakirjanduses avaldatud lood toimetamata ilmuvad, on meeletu kiirus. See on esimene asi, millest sõltub uudiskülje edukus, ning seepärast ei saagi internetilugusid kunagi paberlehe põhjalikkusega toimetada. Arvutis korrektuuri lugeda aga küll ning suuremad jamad roogib asjalik keeletoimetaja välja ka korrektuuri käigus. Tarvis on vaid läbi mõelda lahendused, kuidas töö kiirus tagada: kuidas lood autorilt toimetajale ja seejärel internetilehele üles liiguvad, millised on parimad lahendused töötajate omavaheliseks sidepidamiseks, millised (infotehnoloogilisi) abivahendeid selleks on vaja. E-post, spellerid, internetisõnastikud ja kiire suhtlustarkvara (MSN, Skype jne) – alguseks pole palju rohkem tarviski.

Muidugi seab selline töö keeletoimetajale üsna suured nõudmised. Esiteks peab ta olema vilunud toimetaja, töötama kiiresti ja korralikult. Teiseks peab ta olema kodus arvutiasjanduses – kuna tempo on suur, ei saa aega raisata menüükäskude otsimisele ja programmide kokkujooksutamisele. Kolmandaks peab ta olema kiire reaktsiooniga ning otsustusvõimeline, kui on vaja ohjad enda kätte haarata, sest ajakirjanik, näiteks, ei ole hetkel täpsustavate küsimuste tarvis kättesaadav. Neljandaks peab ta olema nõus töötama kellast kellani pidevas valmisolekus nagu valvekoer. Ja viiendaks võiks ta ka ise seda meelt olla, et internetiajastu ei pea tingimata tähendama vajadust loobuda traditsioonilistest väärtustest nagu õigekeel ja hea keelekasutus.

Anu V.
Keeletoimetus.ee