Tänane Sirp

See oli vist kuu aega tagasi, kui Aili Künstler Sirbist mulle kirjutas ja mõnele küsimusele vastata palus. Tänases ajalehes nägi lugu ka ilmavalgust. Aitäh Aili Künstlerile ja Sirbile ning olgu kõnealune looke siin ka viidatud.

Mees kui asesõna: vahel siiski

Helju Valsi sulest ilmus nädalavahetusel artikkel, milles ta kritiseerib levinud kommet kasutada sõna mees asesõnana. Teravmeelne ja -keelne nagu alati, ütleb Vals nii:  “Seda isehakanud asesõna, millest meil jutt käib, levitab edevus olla ajakirjanduses ilukirjanik, ja siis lükitakse tavatekstidesse taiest, seal aga seisab mees kui kujund, märk, etalon, sümbol, isend – oma liigi esindaja. Näide Postimehe Juurikast: “Mis jutt see on, et Mari Leen Kaselaan ei leia Maarjamaalt meest?” Kui me selles lihtsas asjas vahet ei tee, siis kukume literatuuritsema. Nii tulevadki eetrisse ja trükki ebamäärased mehed. See neid ei päästa, kui lause on sisuldasa ilus, näiteks “Kuigi “Meeletu” lõpetab Tätte-seeria linnateatris, loodab teater mehelt mõnda uut lavalugu.” Mees on Tätte nagunii, pole kahtlustki, siin aga võiks puhkuseks olla tema-sõna.”

Absoluutselt nõus. Ületarvitatakse küll, ja naisega on sama lugu. Aga samas teatud situatsioonides on mees asesõnana täiesti omal koha. Nimelt seebiromaanides!

Muidugi ei ole see tõsiseltvõetav kirjandus ja muidugi ei taotle need ka erilist kunstilist taset, kuid ometi on neil äärmiselt truu ja kindel tarbijaskond. Kui masu sunnib loobuma kallitest ja kauni kaanega raamatutest, siis õhukesed pappkaanega armastuslookesed müüvad endiselt – peamiselt seetõttu, et nad on odavad ja pakuvad kerget, kiiret meelelahutust. Mitme taolise lookese toimetaja ja tõlkijana pean ütlema, et need on teatud mõttes mu lemmikud, sest vähe on faktide kontrollimist ning keskenduda saab peamiselt sellele, millist emotsiooni valitud sõnad edasi peavad andma. Just emotsiooni aga mees asesõnana neis raamatukestes kannabki. (Tsitaadid allpool on võetud raamatukesest, mis on Keeletoimetusel hetkel töös. Pealkirja reedan siis, kui see on valmis.)

Ent siis paitasid mehe käed lihtsalt tema paljast selga, tuues Emmale kananaha ihule ning saates energiaimpulsse ta kehas väga ebasobivatesse kohtadesse.

Pool sammu edasi ja ta on surutud vastu Alexit. Kui ta pööraks pead, võiksid nad suudelda. Või siis matta näo mehe  kaelakumerusse ning limpsata keelega, saamaks teada, kas ta maitseb sama hästi kui lõhnab.

Mehe huuled kohtusid tema omadega. Emma lasi tualettlauast lahti ja haaras selle asemel Alexi kätest, klammerdudes ta käsivarte tugevusse.

Kas suudate kujutleda siin mõnda sobivamat asesõna!? Ürgne vastandus mees versus naine on selle raamatu põhiteema ning siin on soo rõhutamine minu arvates absoluutselt omal kohal. Eriti arvestades, kui palju ta’sid inglise keelest tõlkides tahes-tahtmata tekib. Eesti keel ei kannata neid sellisel hulgal välja ning nimi ei ole alati parim lahendus. Mis jääb üle? Mees!

Maailmad ja maastikud

Leidsin mõni aeg tagasi ühe eesti keele ja kirjanduse teemalise blogi, mille kõige uuem postitus “Paradiisist ja põrgust” mu tähelepanu köitis. Juttu on sellest, kuidas eestlased on järsku kuidagi uskumatult poeetiliseks ja jumalalembeseks muutunud. Loe edasi »

Mis saab ajakirjanduskeelest?

Postimehes ilmunud artikkel ütleb, et riik hakkab nõudma korrektset ajakirjanduskeelt. Tänane Postimehe juhtkiri aga kaebleb, et seadusega tehakse keelele karuteene ning pannakse takistus keele arengule.

Olgugi ma sel nädalal siia blogisse juba ennenägematult palju postitusi teinud, ei saanud nüüd kohe mitte vaiki jääda. Kuigi tavaliselt on eestlased selline veidi “lontu” rahvas ja enamasti hoiab moka maas, on uus keeleseadus leidnud hulga tuliseid toetajaid ja teist sama palju vastaseid. Imelikul kombel on Postimees, meie vanim ja traditsioonilisim päevaleht, võtnud seisukoha keeleseaduse vastu. Miks ometi? Kas kardavad nad tõesti, et keeleinimesed hakkavad ajalehte sisuliselt tsenseerima? Kui paranoiline! Loe edasi »

Internetiajastu keeletoimetaja?

Keeletoimetajana vaevab mind juba pikemat aega üks mõte. Nimelt olen veidi mures meie ajakirjanduse pärast. Ma ei pea silmas Postimeest, Päevalehte ega Õhtulehtegi, vaid pigem kisub kulm kipra nende internetiväljaandeid lugedes. Kui enesest vähegi lugupidava paberajalehe ja -ajakirja puhul on keeletoimetaja olemasolu enamasti iseenesestmõistetav, siis internetis vohavad kirjavead nagu malts sõnnikuhunnikus. Loe edasi »