Kommentaarid Persooni- ja elulooraamatud kohta

Kirjutas Rebaste pere

Rebaste pere — Fri, 05 Feb 2010 13:22:11 +0000

Raamatuil on vahe.

Näiteks Mari Tarandi “Ajapildi sees” on kirjanduslikult tugev ning huvitav lugeda. Kindlasti ei ole tegu tüüpilise elulooraamatuga.

Samas on mitmeid raamatuid, mis pilke vaid viivuks endile tõmbavad. Ei mingit aastate pikkust ülelugemist. Ita Everi elulugu on pigem kogumik kui teos.

Ka eluperioodi- ja kultuuriraamat “Musta pori näkku” oli kummastav ja meeldejääv.

Üldiselt aga ei saa me aru, millele tüüpilised elulooraamatud pretendeerivad.

Kirjutas kaur

kaur — Mon, 28 Dec 2009 11:25:54 +0000

Bettyle:
Miks blogis avameelne olemine = süüdimatus?

Minu tutvusringkonnas on tohutult inimesi, kes kirjutavad sellest, kuidas nad trennis käivad

Kirjutas betty

betty — Fri, 25 Dec 2009 23:43:54 +0000

Blogidest! See on veel hullem ja analüüsimatum teema. Ise külastan kahte blogi: üks on fotobloog ja teine ühe tuttava veebikülg, kuhu ta kirjutab naljakaid ütlemisi. Samas tean neid blogipidajaid, kes on tõesti süüdimatud ja pröötsatavad kõik avalikkuse ette. Vabandan keelekasutuse pärast, aga see väljend tundus siia sobivat. Mulle meenub filmiklasssika, kus professor teeb naljatleva ähvarduse “…ma panen su laulu sisse kinni ja sealt sa välja ei saa…”. Tsitaat pole kindlasti korrektne. Tänapäeval on see, et kui sa kellelegi varba peale astud, siis pannakse sind blogisse kinni ja sealt sa enam välja ei saa. Minu tutvusringkond on mõõdukalt kirju ja seal pole palju moodsaid noori, aga mitteblogipidajaid on seal 99 %. Kui keegi leiutab vahendi, kuidas saaks blogides reguleerida privaatsust, siis see oleks tõesti mitte kohalik, vaid kogu netimaailma Nokia. Ma ei mõtle seda, et inimesed peaksid oma mõtetest lahti ütlema, aga just sellisel juhul, kui kellegi kohta on mingi lugu üles riputatud, kes pole selleks ise nõusolekut andnud.

Kirjutas Agnes

Agnes — Thu, 24 Dec 2009 16:27:23 +0000

Mulle tundub, et elulooraamatud, mida Anu tabavalt pigem persooniraamatuteks nimetaks, kajastavad postmodernsuse ühte tahku. Maailma inforuum ja -kommunikatsioon on muutunud. Maailm on internetiseerunud, infohulk ja selle talletumise viisid kasvanud meeletult. Igaüks võib teha blogi ja olla ajakirjanduse staar. Isegi tõeliste ajalehete ajakirjanikud võivad teha lugu ükskõik millest! Sellest, kuidas tundmatul volikokku kandideerival naisel on liiga seksikad pildid netis või kuidas presidendiproua tomatit toidupoes ostis. Samamoodi peavad ka väga paljud teised vajalikuks ilmutada enda sulest lugematul arvul teoseid. Millest iganes! Kellelegi ehk ikka huvi pakub. Varem pidi sa tõesti keegi olema, et meediasse saada. Enam mitte.

Ma ei pea seda muutust otseselt pahaks, samas on infomüra kasv siiski koormav. Palju keerulisem on leida sisukust pahna seest. Isegi Postimehe kollane veerg uputab mõttetutest uudistest ja persoonidest.

Kirjutas kaur

kaur — Wed, 23 Dec 2009 11:25:57 +0000

Bettyle, privaatsusest: see on aktuaalne teema, aga (eluloo)raamatud on siin kõrvaline nurgatagune. Iga moodne noor peab praegu blogi. Pooled neist kirjutavad rahu ja mõnuga, et sõbranna X läks peolt koju uue poisiga, olles enne vanale öelnud ühte, teist ja siis veel kolmandat. Ja fotoalbumis on neil sama avalikult väljas nii sõbranna kui mõlema poisi pildid.

Raamatutel on toimetamine ja trükkimine ja veel sada muud vahe-etappi, öeldud sõnast valmis paberini on pikk maa, aga blogikanne ilmub netti hiireklikiga ja tagasi võtta seda on tüütult raske. Samas järeldusi teha selle info pealt ebamugavalt lihtne; vaata (või siis ära vaata), kuidas I&I KaurHansoni netituttavaid sildistavad.