10 kommentaar artiklile “Persooni- ja elulooraamatud”

• Paavo detsember 21st, 2009, 21:53

  Valdav osa elulooraamatuid paistab kannatavat sisutühjuse all; ei ole inimesel midagi enda kohta rääkida ega teistel tema kohta. Erandeid kohtab harva, nt Enzo Restagno “Arvo Pärt peeglis”, milles huvitavale vestlusele järgneb mitu sügavahaardelist artiklit Pärdi loomingu kohta.

  Kõige suurem elamus elulooraamatute vallast oli mulle aga hoopis Robert Dalleki Kennedy-biograafia, kus isegi Kennedy noorpõlve avatakse arvukate allikate ja vaatenurkade alt, hilisema karjääri analüüsi põhjalikkusest rääkimata.

• betty detsember 22nd, 2009, 01:51

  Ma arvan, et elulooraamatutesse tuleks suhtuda rahulikult Aastaid tagasi Londonis oli minugi üllatus suur, kui nägin raamatupoes pea riiulipikkust raamatuterida Julie Andrewsi eluloost, kõik erinevad teosed. Tegemist on bisnesega, toode müüb – tuntud inimene ja vajadus piiluda tema ellu on mõistetav. Eestis on see nišš lihtsalt hiljuti avastatud. Ja iga kirjastus üritab saada oma tükikese. Erinevad kuulsused, erinevad autorid, erinevad müüginumbrid. Kuna ma ei ole ise ühtegi kaanest-kaaneni lugenud, siis ei oska tasemeid võrrelda, olen sirvinud vist Helgi Sallo? ja Reet Linna raamatuid. Hiljuti ostsin Kukumägi raamatu, sest persoon on huvitav ja autor on minu meelest hea kirjutaja. Ma ostan raamatuid üsna palju, aga ammu enam ei julge ma haarata riiulitelt üksnes pealkirja järgi meeldivat. Vaatan, kes on autor, kes tõlkija/toimetaja ja milline kirjastus on raamatu välja andnud ja siis ka mõtlen pikalt. See viimane jutt ei käi otseselt elulooraamatutest. Aga ma arvan, et on hea, kui on valik. Kellele popmuusika, kellele klassika.
  Kas elulooraamatute puhul on tegemist kirjandusega, sellele annab arutust aeg, siis on näha, mis jääb pinnale. Ise olen lugenud paari head teost nt Chaplini elulugu, Bergmani “Laterna magica”, Marina Vlady raamat Võssotskist. Ah jah, kingiks saadud Eino Baskini raamatut lugesin ka, kuna selle autor on mu sõbranna, siis ma selle kohta avalikult kommentaare ei jaga. Nähtavasti olen lugenud mõnda raamatut mõnest Hollywoodi staarist ja eraldi teema on ajaloolised kangelased, neid olen lugenud üsna mitmeid. Seega teema on lai.
  Üks terav probleem, mis minu meelest nendest praeguste edetabelite raamatutest esile kerkib, on inimeste privaatsus. Oletame, et minu lähedane sugulane on avaliku elu tegelane ja ta otsustab oma alust pihtimusloo lasta teha/kirjutada. Ja kirjutab seal seikadest minuga, nt nukkudega mängimisest kuni poistega kurameerimiseni välja. Sellisel puhul tunneksin ennast teravalt puudutatuna. Et on tungitud minu privaatsusesse, kõikidele on lugemiseks midagi, mis on mulle isiklik. Mitte, et mul oleks midagi häbeneda, aga ma tahan ise valida, keda oma tegemistesse pühendan. Kuidas kaitsta neid lapsi, eksmehi/naisi, sõbrannasid, kellest kirjutatakse? Kas siin oleks abiks andmekaitseseadus, et raamatu tohib avaldada 30 aasta pärast? Samas kirjastusel on oma kasumit praegu vaja. See on arutamist vääriv teema.
  Et siis sellised hajali mõtted…
  Ah jah, meelde tuli! Mihkel Raua raamatu ostsin ka ja lugesin läbi. Las ma mõtlen, mida öelda. Mihkel Raud mulle inimesena väga sümpatiseerib. Ei oska öelda ei halba ega head. Aga ma arvan, et see raamat võiks olla lugemiseks vanemale koolieale just rõhuga alkoholiprobleemil. Et alkoholism on salakaval ja hiiliv haigus. Et pidev pummeldamine võib lõppeda valusalt.
  Aga ma nüüd lõpetan oma puterdamise.

• anuvane detsember 22nd, 2009, 02:00

  Tere, Betty!

  Aitäh puterdamise eest:-)

  Kusjuures Raua raamat on jällegi üks, mida ma elulooraamatuks ei nimetaks, vaid pigem just selliseks hetke püüdmise raamatuks – on ju tema üks põhiväärtusi ajastutruudus ja ausus, mis sama põlvkonna lugejatele pakuvad magusat äratundmisrõõmu, noorematel aga avavad silmi ja ehk ka panevad mõtlema.

  Parimate tervitustega
  Anu V.

• Oop detsember 22nd, 2009, 03:24

  No ei saa neid niimoodi yhte punti siduda. Jaan Kross oli huvitav, Ariste ja Vaarandi samuti. Mihkel Raud oli kindlasti hariv, aga kulutatud ajast on kahju. Suuremat osa ei võta kättegi. Nii et kuidas keegi.

• kaur detsember 23rd, 2009, 14:18

  Me kõik vajame eeskujusid, nii iidoleid kui hoiatavaid näiteid. Nii et mina usun, et elulugude lugemine muudab – vähemalt võib muuta – lugejat paremaks inimeseks. Seega on suhtumine puhtalt positiivne.

• kaur detsember 23rd, 2009, 14:25

  Bettyle, privaatsusest: see on aktuaalne teema, aga (eluloo)raamatud on siin kõrvaline nurgatagune. Iga moodne noor peab praegu blogi. Pooled neist kirjutavad rahu ja mõnuga, et sõbranna X läks peolt koju uue poisiga, olles enne vanale öelnud ühte, teist ja siis veel kolmandat. Ja fotoalbumis on neil sama avalikult väljas nii sõbranna kui mõlema poisi pildid.

  Raamatutel on toimetamine ja trükkimine ja veel sada muud vahe-etappi, öeldud sõnast valmis paberini on pikk maa, aga blogikanne ilmub netti hiireklikiga ja tagasi võtta seda on tüütult raske. Samas järeldusi teha selle info pealt ebamugavalt lihtne; vaata (või siis ära vaata), kuidas I&I KaurHansoni netituttavaid sildistavad.

• Agnes detsember 24th, 2009, 19:27

  Mulle tundub, et elulooraamatud, mida Anu tabavalt pigem persooniraamatuteks nimetaks, kajastavad postmodernsuse ühte tahku. Maailma inforuum ja -kommunikatsioon on muutunud. Maailm on internetiseerunud, infohulk ja selle talletumise viisid kasvanud meeletult. Igaüks võib teha blogi ja olla ajakirjanduse staar. Isegi tõeliste ajalehete ajakirjanikud võivad teha lugu ükskõik millest! Sellest, kuidas tundmatul volikokku kandideerival naisel on liiga seksikad pildid netis või kuidas presidendiproua tomatit toidupoes ostis. Samamoodi peavad ka väga paljud teised vajalikuks ilmutada enda sulest lugematul arvul teoseid. Millest iganes! Kellelegi ehk ikka huvi pakub. Varem pidi sa tõesti keegi olema, et meediasse saada. Enam mitte.

  Ma ei pea seda muutust otseselt pahaks, samas on infomüra kasv siiski koormav. Palju keerulisem on leida sisukust pahna seest. Isegi Postimehe kollane veerg uputab mõttetutest uudistest ja persoonidest.

• betty detsember 26th, 2009, 02:43

  Blogidest! See on veel hullem ja analüüsimatum teema. Ise külastan kahte blogi: üks on fotobloog ja teine ühe tuttava veebikülg, kuhu ta kirjutab naljakaid ütlemisi. Samas tean neid blogipidajaid, kes on tõesti süüdimatud ja pröötsatavad kõik avalikkuse ette. Vabandan keelekasutuse pärast, aga see väljend tundus siia sobivat. Mulle meenub filmiklasssika, kus professor teeb naljatleva ähvarduse “…ma panen su laulu sisse kinni ja sealt sa välja ei saa…”. Tsitaat pole kindlasti korrektne. Tänapäeval on see, et kui sa kellelegi varba peale astud, siis pannakse sind blogisse kinni ja sealt sa enam välja ei saa. Minu tutvusringkond on mõõdukalt kirju ja seal pole palju moodsaid noori, aga mitteblogipidajaid on seal 99 %. Kui keegi leiutab vahendi, kuidas saaks blogides reguleerida privaatsust, siis see oleks tõesti mitte kohalik, vaid kogu netimaailma Nokia. Ma ei mõtle seda, et inimesed peaksid oma mõtetest lahti ütlema, aga just sellisel juhul, kui kellegi kohta on mingi lugu üles riputatud, kes pole selleks ise nõusolekut andnud.

• kaur detsember 28th, 2009, 14:25

  Bettyle:
  Miks blogis avameelne olemine = süüdimatus?

  Minu tutvusringkonnas on tohutult inimesi, kes kirjutavad sellest, kuidas nad trennis käivad

• Rebaste pere veebruar 5th, 2010, 16:22

  Raamatuil on vahe.

  Näiteks Mari Tarandi “Ajapildi sees” on kirjanduslikult tugev ning huvitav lugeda. Kindlasti ei ole tegu tüüpilise elulooraamatuga.

  Samas on mitmeid raamatuid, mis pilke vaid viivuks endile tõmbavad. Ei mingit aastate pikkust ülelugemist. Ita Everi elulugu on pigem kogumik kui teos.

  Ka eluperioodi- ja kultuuriraamat “Musta pori näkku” oli kummastav ja meeldejääv.

  Üldiselt aga ei saa me aru, millele tüüpilised elulooraamatud pretendeerivad.