• Mis saab ajakirjanduskeelest?

    Postitatud 30. juuli 2009 anuvane 4 kommentaari

    Postimehes ilmunud artikkel ütleb, et riik hakkab nõudma korrektset ajakirjanduskeelt. Tänane Postimehe juhtkiri aga kaebleb, et seadusega tehakse keelele karuteene ning pannakse takistus keele arengule.

    Olgugi ma sel nädalal siia blogisse juba ennenägematult palju postitusi teinud, ei saanud nüüd kohe mitte vaiki jääda. Kuigi tavaliselt on eestlased selline veidi “lontu” rahvas ja enamasti hoiab moka maas, on uus keeleseadus leidnud hulga tuliseid toetajaid ja teist sama palju vastaseid. Imelikul kombel on Postimees, meie vanim ja traditsioonilisim päevaleht, võtnud seisukoha keeleseaduse vastu. Miks ometi? Kas kardavad nad tõesti, et keeleinimesed hakkavad ajalehte sisuliselt tsenseerima? Kui paranoiline!

    Kas tõesti kujutab Postimees ette, et keeleinspektsioonil saab kunagi olema raha ja aega pidevalt kõigi väljaannete keelekasutust jälgida ning siin-seal trahve välja kirjutada? Pigem on taolise seaduse eesmärk siiski vältida “originaal viinivorstide” teket ajakirjanduskeelde ning püüda saavutada teatud kontroll ebakvaliteetsete odavate tõlgete üle. Õige hõlma ei hakka keegi. Postimehe enese sõnu kasutades on seaduse eesmärk siiski “karjuva rumalkeelsuse” ja “silma riivava puuvõõrkeelsusega” võidelda, mitte pisivigade üle norima hakata.  Halb keelekasutus ajakirjandusväljaandes või filmisubtiitrites  “on avalikuks eeskujuks keelelohakusele, halvale stiilile, toortõlkimisele ja otseselt valesti kirjutamisele, millega järeltulev põlv nagu pasaga üle kallatakse,” nagu kirjutas üks kommenteerija.

    Uue keeleseaduse põhiline eesmärk minu silmis on luua keeleinspetsioonile vahendid, millega selliseid keelelisi lausrumalusi piirata: kutsuda korrale nt veebilehti, mis järjekindlalt vigadest kubisevaid tekste avaldavad, neidsamu filmisubtitreerijaid, kes oma töid mõttega läbigi ei loe, ja kõiki teisi, kes seni pole viitsinud/raatsinud keelelisele korrektsusele mõelda. Praegu, kui olen asjast õigesti aru saanud, saab keeleinspektsioon ainult sõrmega osutada. Ent kes sellest ikka välja teeb?

    Anu V.
    Keeletoimetus.ee

     

    4 kommentaar artiklile “Mis saab ajakirjanduskeelest?” RSS icon

    • Halb keelekasutus näitab oskamatust oma mõtteid väljendada – seega rumalust. Massimeedias on aga levimas massiline mentaalne alaareng, vaimne peetus. Seda siis tahetaksegi varjata ja õigustada nimetades arukamaid mõtlejaid-ütlejaid keelearenduse vastasteks. Elu24 ’staariuudistest’ on iga jobu võimeline aru saama, kuna iga jobu on võimeline sellist “ajakirjandust ” tootma.

    • Lugesin lisaks ka Anu poolt viidatud artiklitele järgmist Jaan Kaplinski artiklit: http://www.postimees.ee/?id=147399 See oli lisavalgustav, sest tõi juurde hulgaliselt häid näiteid.

      Arvan, et alati jääb meile nö vahemaa, kus saame vaielda selle üle, kas miski piirab autori loomingulisust või mitte, kus piirame keele loomulikku arengut ja kus mitte jne, kuid üldjuhul nii kaua kui Keeleinspektsioon tervest mõistusest lähtub ettekirjutustes ja soovitustes, näen ma seaduse rakendamisel rohkem positiivseid külgi kui negatiivseid. Lausrumaluse vastu on tarvis võidelda ja kui viimastest räägime, siis nõuame sellega lihtsalt haritumat ühiskonda ja avalikku ruumi, mis pole ju kohatu 21. sajandile. Loodan lihtsalt, et Keeleinspektsioon arukalt seda asja ajada suudab ja edaspidi inimesed rohkem korrektsusele tähelepanu pööravad. Ilmselt on neid küll, keda on vaja torkida korrektsuse suunas.

    • Hehee… juuli 30th, 2009 tuleb kommentaari alla. Ai-ai… Kas läheb vaidlusekes Keeleinspektsiooniga?

    • Anu Rooseniit

      Tõesti on viimase nädala jooksul uue keeleseaduse teemal palju arvamust avaldatud. Eriti usinasti on ajakirjandusväljaannete esindajad varmad kaitsma ja kohati ka õigustama seda, miks eriti just nende veebiväljaanded, aga ka paberlehed vigadest kubisevad (pean silmas Anu V. mainitud artiklit ning ka eile, 1. augustil Lääne maakonna lehes Lääne Elu Ivar Soopanilt ilmunud arvamusveergu.

      Inimlikult ma saan loomulikult aru, et eriti just suurte uudisteprotaalide/keskkondade, nt Delfi, postimees.ee jt veebitoimetajatele tuleb laviinina uudismaterjali ning kõike ei ole võimalik üle ja üle lugeda, ent siiski võiksid inimesed, kes uudiste netti riputamisega tegelevad, end rohkem keeleteemadel harida.

      Õigupoolest ei olegi ju küsimus hariduses/harituses kui just kiirustamises ja rohketes lohakusvigades.

      Viimasel ajal hiilgab sellega eriti Delfi, kus on kohati (minu arvates) täiesti suvaliselt baasartiklitest juppe vahelt välja võetud, nii et kohati tuleb tõsiselt nuputada või nt EPL-i kodukale põhilugu lugema minna, et aru saada, millest jutt.

      Kindlasti nõustun Anu V.-ga, et Keeleinspektsioonil ei saa mitte kunagi olema sellist raha, et kõiki uudiseid igas paber- ja veebilehes läbi lugeda, analüüsida ning noomitusi/trahve välja saata. Eriti arvestada praegust kärpeaega.

      Ja eks rohkem peetaksegi vast uue seadusega silmas seda, kui nt muukeelsete omanikega firmade/toitlustusasutuste reklaamid vm tekstid on sedavõrd loetamatud, et eesti keeleks oleks seda liig pidada. Või siis tehakse soovitusi ajakirjanikele/toimetajatele vähemasti automaatse korrektori kasutamine tekstide arvutisse toksimisel.

      Aga kindlasti on meie keelekultuuril väga suur arengutee käia (mis muidugi ei tähenda, nagu meil poleks suurepärase keelekasutuse/vaistuga inimesi, nii ajakirjanikke kui ka muidu kijanikke, kelle tekste on tõeline nauding lugeda).


    Kommenteeri