Minu esimene käsikiri

Seekordse postituse autor on Marju Randmer, kes õpib Tallinna Ülikoolis keeletoimetajaks ning oli jaanuaris Keeletoimetuses praktikal. Kuna tegu oli tema esimese „päris” toimetamiskogemusega, palusin tal oma mõtted üles tähendada. Need altpoolt leiategi.
________________________________

Pean tõdema, et minu erialavaliku tõttu küsivad mu sõbrad-tuttavad üsna tihti, missugused need keeletoimetaja tööülesanded siis ikkagi on. Enne kui jõuan vastata, piirdub nende ettekujutus tavaliselt sellega, et keeletoimetaja tegeleb vaid puuduvate ja ülearuste komade ning tähevigade parandamisega. Pärast kiirülevaadet keeletoimetajate igapäevasest tööelust ning probleemidest loodan, et nende seni hägus ettekujutus saab selgemad piirjooned.

Alles hiljuti oli ka minul esimene võimalus keeletoimetaja töö rõõme ja valusid oma nahal tunda. Seepärast võin julgelt öelda, et nii lihtne kui keeletoimetaja töö ka ei tundu, on see tegelikkuses kordades raskem, kui ette kujutada oskaks. Tihti mõtlevad inimesed: „Ma olen eestlane, ma ju oskan eesti keelt, kui raske see keeletoimetamine ikka olla saab.” Siinkohal unustatakse, et keeletoimetaja ei tegele vaid üksiku sõna või lausega, vaid kogu teksti või dokumendi üldmuljega. See ongi ehk keeletoimetaja üks keerulisemaid ülesandeid – tajuda teksti tervikuna, hoida läbivalt ühtset stiili ning luua toorest materjalist üheselt mõistetav ning nauditav tekst. On selge, et siin ei piisa vaid kirjakeele reeglite tundmisest. Tuleb osata tajuda n-ö suurt pilti ning tihti panna ennast lugeja rolli, et teksti arusaadavuses, ladususes kindel olla.

Oma esimese käsikirja toimetamise jooksul tekkis ka mul palju kahtlusi, sest ühtäkki tuli teksti käsitleda tervikuna ning märgata kõikvõimalikke vigu igal tekstireal, sest enam ei olnud tegemist kokku- ja lahkukirjutamise harjutusega. Tagantjärele mõeldes läbisin ka mina need etapid, millest on rääkinud juba kogenud keeletoimetajad. Esimeses julgesin parandada vaid kirjavigu ning lisada puuduvaid komasid, kuid need parandused jäid pigem tagasihoidlikuks ning stiililises mõttes muudatusi tegema just ei kippunud. Teises sattusin aga liiga hoogu, tegin muudatusi ülearu ega osanud igat parandust põhjendada muuga, kui et nii lihtsalt tundub parem. Mis ühe keeletoimetaja tõeliselt heaks teeb, on tõenäoliselt tema oskus leida see tasakaal originaaltekstis ja muudatuste vahel – korrigeerida piisavalt palju, kuid nii vähe kui võimalik.

Ometi leian, et keeletoimetaja töö on igati mõnus: suur osa tööajast on võimalik endal planeerida ning olenevalt alast ja spetsialiseerumisest tegeleda just nende tekstidega, mis endale nagunii huvi pakuvad. Raske oleks leida sobivamat tööd inimesele, kellele meeldib lugeda ning oma silmaringi avardada.

Hoolimata ka minu enda esimesest kogemusest, mis õpetas mulle, et tegemist ei olegi nii lihtsa alaga, olen täiesti kindel, et see ei erine palju teistest erialadest, kus kehtib samuti ütlus: „Harjutamine teeb meistriks!”

Marju Randmer
Tallinna Ülikooli referent-toimetaja bakalaureuseõppe tudeng