Maailmad ja maastikud

Leidsin mõni aeg tagasi ühe eesti keele ja kirjanduse teemalise blogi, mille kõige uuem postitus “Paradiisist ja põrgust” mu tähelepanu köitis. Juttu on sellest, kuidas eestlased on järsku kuidagi uskumatult poeetiliseks ja jumalalembeseks muutunud.

“Kõik algas teatavasti paradiisist, kuid liikus järjest põrgu poole. /…/ Alguses ilmusid meie tänavate äärde igasugused paradiisid: Aiaparadiis, Puuviljaparadiis, Terviseparadiis (kirjutatuna pealegi Tervise Paradiis!), Vaibaparadiis. Nagu näete, kõik siiski sellised sõnad, mida saab hea tahtmise korral millegi taevalikuga seostada. Põrgut siiski ei kasutata, kuigi võiksid ju olla ka suurepärased nimetused nagu Tolmulestade Põrgu, Batsillide Põrgu, Tselluliidi Põrgu, Koerakirpude Põrgu. /…/ Siis aga hakkasid kirjastused (eriti agaralt Sinisukk) kuritarvitama sõna piibel. /…/ “Akvaariumikalade piibel”, “Kassitõugude piibel”, “Koeratõugude piibel”, ”Värviskeemide piibel”, “Koekirjade piibel”, “Lapimustrite piibel”, “Tikkimispistete piibel”, “Toataimede piibel”, “Maletaja piibel”, “Värviefektide piibel”.”

Olen isegi sama trendi märganud. Peale “paradiisi” ja “piibli” on eesti rahva uued klassikud ka “maailm” ja “maastik“. Kui poe nimes paradiisile enam viidata ei saa (sest keegi on seda juba teinud!), on järgmine hea mõte nimetada pood maailmaks: Valgusmaailm, Laste Maailm, Toidumaailm-Ilumaailm-Kodumaailm-Spordimaailm, Lemmiklooma Maailm, Raamatumaailm, Büroomaailm, Automaailm. Muide, need kõik on täiesti olemas. Kui teile tundub, et pood on muidu liiga pisike, pange talle vähemalt suur nimi!

Samasugust suuruse- või peenuseiha tundub peegeldavat ka sõna “maastik” sage kasutamine, tõsi, küll mitte kauplusenimedes, vaid ajakirjandus- ja internetikeeles. Vaid mõni guugeldades leitud peakiri:  “Olukord Eesti ettevõtteblogide maastikul”, “Eesti erakonnad europarlamendi maastikul”, “Lastevanemate lisahääled hajuvad poliitilisel maastikul”, “Vabatahtliku tegevuse koordinaadid kodanikuhariduse maastikul”, “Uus ühendus kutseliitude maastikul” (väljaandest Reisimaailm!), “Teejuht/abimees peredele lahkumineku maastikul”, “Olukorrast soolise võrdõiguslikkuse maastikul”. Kujund on selgelt kulunud ja mõõdutundetult tarvitatud, seda leiab igast teemast. Suuremates ajalehtedes on keeletoimetajad-korrektorid seda vähemalt pealkirjadesse pääsemast takistanud, aga mujal kohtab maastikke ikka veel rohkesti.

Seda sorti ületarvitatud sõnad saavad alguse tavaliselt ühe inimese nutikast väljendusest, mis teistele väga meeldima hakkab. Ja siis hakkavad seda kasutama kõik ning teevad seda, nii et tükid taga. Vast aitab nüüd paradiisidest ja piiblitest, maailmadest ja maastikest? Vahel teeb küll küllale liiga küll.

Anu V.
Keeletoimetus.ee