Asi on pigem selles, et head polegi vaja.

Ma julgen arvata, et enamik müüdus raamatuid jääb tänapäeval lugemata. Kõik need eneseabiraamatud ja laste-entsüklopeediad ja kokaraamatud ja täiskasvanute muinasjutud: neid ostetakse kas kingiks või iseenda unistuste toetamiseks (”ostan Jamie Oliveri raamatu ja hakkan vingelt küpsetama”). Reaalselt loetakse neid vähe. Ja kui ei loeta, siis keda huvitab tõlke-toimetamise kvaliteet?

Raamatut on vaja müüa. Selleks on vaja head kujundajat (kaanepilt!) ja pealkirja, ehk ka tuntud autorit. Tekst, see jõuab lugejani pärast ostmist, ja võib olla ükskõik milline, hädapärast ka puududa. Müüki see ei sega. Seega pole ka mõtet selle peale kulutada.

Samas – kui sa tõlkijate (või toimetajate) kvaliteedil vahet teha ei oska, kuidas sa neid siis valid? Milline on talutavalt halb ja milline talumatult halb?

Võib-olla peaks tekitama toimetajate ja tõlkijate hindamiseks reitinguagentuuri, mis annab nende tööle hindeid. Alguses koostatakse anonyymne žyrii, siis pannakse paika formaalsed avalikud kriteeriumid ning lõpuks avaldatakse põhjendatud hinnangud koos analyysidega. Ega sellisel asutusel peagi ju mingit formaalset võimu olema; piisab sellest, kui keegi ära teeb. Kes tahab, see arvestab, kes ei taha, vaatab endiselt yksnes hinda.

Põhiline raskus on, et reaalseks hindamiseks oleks vaja võrrelda tõlgete käsikirju enne ja pärast toimetamist. Midagi saab muidugi järeldada ka nii, kui arvustatakse konkreetseid raamatuid ning iga tõlkija või toimetaja nime taha koguneb ajapikku hinderivi, lisaks konkreetsed kommentaarid ilmselgelt yhe või teise kapsaaeda jõudnud rändrahnude kohta.

See kõik käib muidugi raamatute kohta, mis on enamasti nyymsed ja avalikud tekstid; anonyymsed ning piiratud ringlusega tehnotõlked ja -toimetused on täiesti omaette teema. Eks nad vaadaku ise, kuidas hakkama saavad.

Lihtsalt yks mõte.

Kõnet.

Olen tõesti näitelause valesti valinud. Suur aitäh tähelepanelikkuse eest, vahetasin selle välja!

Olen otsekõne teemaga viimasel ajal nõrkemiseni maadelnud. Selliseid keerukaid lausetüüpe tuleb ette ilukirjanduses ja seda on viimasel ajal väga palju lugeda tulnud, seega reegleid üle kontrollides on mitu nüanssi küsimusi tekitanud. Küll mitte just see tüüp, vaid otsekõne keskel esineva otsekõne lõpumärkide teema nagu näitelauses Iiah haaras kaevuvändast kinni ja ütles: “Kui sa tahad, et ma su üles tõmban, väike Notsu, hüüa lihtsalt: “Üles!”, ja kui sa tahad minna veel allapoole, hüüa: “Allapoole!”.”

Nimelt mulle ja väga paljudele keeletoimetajatele oli kuidagi iseenesestmõistetav, et kirjavahemärkide järjestus ses lauses peab olema nimelt selline: Allapoole!”" Keelenõu aga ütleb, et tarvis on !”.” – mis kogu diskussiooni otsekõne teemal algataski. Seega kirjutasimegi sellise postituse, et kuulda-näha, mis teised otsekõne kirjavahemärkidest arvavad.

Igal juhul on mul jätkuvalt hea meel lugeda, et blogil on tähelepanelikke lugejaid!

Tervitustega
Anu V.