Turundus vs keel: sügavalt isiklik mõtteavaldus

Keeletoimetuse blogi on viimasel ajal nii vaikne seetõttu, et olen nüüd juba mõnda aega põhikohaga töötanud ühe Eestis hästi tuntud ettevõtte turundusosakonnas. Kuigi mu ametinimetuses on sees ka sõna “keeletoimetaja”, tajun ma praegu teravamalt kui iial varem, et keeleinimese ja turundusinimese seisukohad on tihti täiesti vastandlikud. Minu jaoks tekitab see aeg-ajalt päris teravaid sisekonflikte.

Esiteks aga turunduse ja keele sarnane külg. Turundus on pakendamise kunst: oskus öelda asju nii, et need tunduksid teistele õiged ja ihaldusväärsed. Oskus edastada sõnumit nii, et see päriselt puudutaks sihtgruppi ja oleks üheselt mõistetav (või just taotluslikult mitmeti mõistetav, mis on hoopis omaette vahend). Siin ma tunnen, et keeletaust aitab turunduses väga palju kaasa. Sõna valdamine ja semantika tajumine aitab sõnumeid täpsemalt pakendada, keeletoimetamise kogemus aitab teksti üleliigsest puhastada ja mõtet kontsentreerida.

Vigadeta kirjutamine, mis minu meelest peaks olema enesestmõistetav igale turundusinimesele (ja mis mõne turundusinimese mõttes on viiendajärgulise tähtsusega, nagu tean), peaks olema iga firma avalikkusele suunatud suhtluses elementaarne. Minu meelest pole vahet, kas kirjutada (või “rääkida inimestega”) sotsiaalmeedias või ettevõtte aastaraamatus või pressiteates. Rumalaid vigu teha ei tohiks. Muidugi tuleb rääkida sihtgrupiga nende enda keeles – mul pole midagi smailide või lühendite vms vastu sotsiaalmeedias –, aga “kasvõi” kirjutatakse igal pool tegelikult lahku, “supper hea” on igal pool valesti ja neli hüüumärki järjest lihtsalt väga halb stiil. Tõenäoliselt seetõttu olen ma oma väljendustes veidi vaoshoitum, kui “päristurundaja” ehk peaks. Aga ma pole kindel, kas see ikka on päriselt halb.

Vigadest veel. Mõnikord on turunduses kasulik vigadega kirjutada. Üks asi, mis sunnib tihti meelega vigaselt kirjutama, on SEO. Google ei tee eesti keele puhul vahet, kas keeleliselt õige on “bikiini depilatsioon” või “bikiinidepilatsioon”. Kui sa tahad optimeerida oma lehte nii, et see tuleks välja bikiinidepilatsiooniteemalistes otsingutes, on sul targem kirjutada need sõnad igal pool lahku – lihtsalt seepärast, et suurem osa inimesi kirjutab neid lahku. Mis siis, et see on vale.

Veel üks moment. Igas valdkonnas on levinud mingid terminid ja väljendid, mida kõik kasutavad. Keeleliselt ei pruugi need olla soositumad. Näiteks kruiisidest kõneldes eelistab ÕS sõna “ristlus”. Aga ma ei saa panna sooduspakkumise pealkirjaks “Põnevad ristlused Kariibi merel”. Keegi ei saaks sellest aru. “Põnevatest kruiisidest” saavad kõik hetkega aru. Turundajana pean lähtuma viimasest, keeleinimesena esimesest.  Samamoodi sõna “reisipakett”. Kõik teavad, kõik saavad aru, ühtki error‘it see kellegi tajus ei tekita. Seevastu ÕSi soovitatud “valmisreis” ja turismiinimeste seas levinud “pakettreis” on vähem tavalised, seega turunduse mõttes halvemad. Ja kui ma kirjutaks reisiprogrammi kirjeldusse “õhtuse show-programmi” asemel “õhtune sõuprogramm”, kukuksid kõik toolilt maha:-)

See ei ole muidugi ainult turunduse ja keele vastasseis, vaid pigem näitab üldisemalt, kuidas kirjakeelel on mõnikord raske ajaga kaasa tulla. Mingi hulk inimesi peab mind puritaaniks ja keelenatsiks (see viimane on päriselt kohatud väljend, õnneks mitte otse minu pihta),  et ma selliseid asju tähele panen ja see minus mingeid tundeid tekitab. Teine hulk inimesi (keeletoimetajaid, õpetajaid) peab mind ketseriks, et ma eelmise lõigu smailiga lõpetasin ja seda üldse smailiks, mitte emotikoniks nimetan. Püüan leida kahe poole, soovitusliku kirjakeele ja rahvakeele vahel oma isiklikku tasakaalu ja tunnetust, mis tunduks ühtmoodi mõnus nii turundust kui keelt silmas pidades. Vahel on see päris raske.

Toimetaja ja tõlkija töötasust

Hajameelse blogis ilmus eile hea ülevaade tõlkebüroode ja keeletoimetuste hinnakirjadest. Just mõni päev tagasi tuli mul tööga seoses vastata küsimusele, milline on turu keskmine leheküljehind eesti-vene tõlkel. Ja samamoodi nagu Hajameelne oma blogis nendib, tuli ka mulle üllatusena, kui vähe tõlkebüroosid avalikustab oma veebis konkreetse hinnakirja!

Enamik tõlkebüroosid väldib konkreetsete numbrite nimetamist kodulehel ning palub saata hinnapäringu.  Sealjuures jäi mulje, et suured ja tuntud tegijad väldivad seda isegi rohkem kui väiksemad bürookesed. Olgu, mind võib käsitleda konkurendina ja mulle vast polegi seda infot vaja avalikustada. Potentsiaalne klient aga tahaks enne töö tellimist vähemalt umbkaudugi ülevaadet sellest, milline on eri büroode hinnatase. Seega kaldun ma arvama, et pigem teevad tõlkebürood endale sel moel karuteene. Loe edasi »

Kuidas õpetada ja toimetada keelt?

Veebruaris 2010 eetris olnud “Keelekõrva” saade, kus Anu Rooseniiduga koos keele toimetamisest ja õpetamisest kõnelesime, olgu ajaloo huvides ka ära viidatud.

“Reeturi embleem” põnevusejanustele

Keeletoimetuse toimetaja Anu Vane ja praktikant Marju Randmeri koostöös toimetatud ning Anna-Maria Penu tõlgitud “Reeturi embleem” on juba mõnda aega raamatupoes saadaval. Jaan Martinson on Õhtulehe raamatublogis seda tabavalt nimetanud mõõga ja mantli jutuks ja nii see tõesti on.

“Reeturi embleem” räägib noorest mehest, kes kasvab üles kahe sõja vahelisel Saksamaal. Ta elab koos emaga oma õe majapidamises, kus tema ja tädipoja vahel saab alguse intriig, millel kogu raamat põhineb. Kui Gomez-Jurado eelmine raamat “Jumala spioon” on selles mõttes “Reeturi embleemi” sarnane, et raamatu tegevus on siit-sealt seotud reaalsete ajaloosündmuste ja -tegelastega, siis erinevalt eelmisest on siin sekka ka natukene romantikat. Nii et kuigi see on kohati sama verine ja vägivaldne kui “Jumala spioon”, meeldib see naistele vast pisut enam. Peategelane on sümpaatne ja kutsub kaasa elama ning naiskangelane scarlettoharalikult võluvalt tuline ja põikpäine.

Rohkem ma kaante vahele valgust ei heida. Põnevus peab ju säilima. Igal juhul on tegu seiklusjuttude austajatele väärt lugemisvaraga. Soovitan!

Meestemagnet

Üks viimase aja ilma mingi kahtluseta naljakamaid tõlketöid on olnud Romy Milleri “Meestemagnet. Kuidas olla parim naine, kes sa olla suudad, et vallutada parim mees”. Kõlab ju paljutõotavalt, kas pole?!

“See raamat räägib, kuidas lõpetada mäng teistega – ja iseendaga – ning minna ja leida endale hea mees. Selline mees, kes oleks teie vastu hea. Mees, kes armastab teid sellisena, nagu te olete, mitte ei armasta kujutluspilti, mille olete talle loonud lootuses, et nii meeldite talle rohkem ja hoiate teda enda juures kinni. Mees, kes teid lihtsalt armastab. See raamat võib aidata teil seda saavutada, kui enda aitamisele ka ise kaasa aitate.”

Nii on selle kohta kirjutatud Rahva Raamatu internetipoes ja laias laastus vastab see ka tõele. See raamat tuletab naistele meelde väga lihtsaid asju, mille naised kahjuks alalõpmata ära unustavad. Näiteks seda, et lihtsuses peitub võlu, kui jutt käib riietusest. Ja seda, et kõrged kontsad ON seksikad. Ja et kui mees elab teatud vanuses ikka veel emaga, on sel mingi selge põhjus. Ja seda, et ei tasu mehele sinisilmselt otsa vahtida ja oodata, et ta teie meelt lahutab ja teid igavesti lõbustab. Ise tuleb ka huvitav olla.

Vahel võib selliseid lihtsaid asju tõesti üle korrata.  Kas selle tulemusena just meestemagnetiks saab, on ise asi, aga mööda külgi maha see ju ka ei jookse.