Toimetaja ja tõlkija töötasust

Hajameelse blogis ilmus eile hea ülevaade tõlkebüroode ja keeletoimetuste hinnakirjadest. Just mõni päev tagasi tuli mul tööga seoses vastata küsimusele, milline on turu keskmine leheküljehind eesti-vene tõlkel. Ja samamoodi nagu Hajameelne oma blogis nendib, tuli ka mulle üllatusena, kui vähe tõlkebüroosid avalikustab oma veebis konkreetse hinnakirja!

Enamik tõlkebüroosid väldib konkreetsete numbrite nimetamist kodulehel ning palub saata hinnapäringu.  Sealjuures jäi mulje, et suured ja tuntud tegijad väldivad seda isegi rohkem kui väiksemad bürookesed. Olgu, mind võib käsitleda konkurendina ja mulle vast polegi seda infot vaja avalikustada. Potentsiaalne klient aga tahaks enne töö tellimist vähemalt umbkaudugi ülevaadet sellest, milline on eri büroode hinnatase. Seega kaldun ma arvama, et pigem teevad tõlkebürood endale sel moel karuteene.

Tõlge ja toimetamine on selline kaup, mille kvaliteeti on asjatundmatul kliendil üsna keeruline hinnata. Kui vähesed väga teadlikud tellijad kõrvale jätta, on enamiku otsustamise aluseks umbmäärased parameetrid nagu üldine usaldusväärsus (kodulehe kujundusest tõlkesuundade loeteluni) ning hind. Praeguses majandusolukorras on viimane vast olulisemgi. Keeletoimetus saab hinnapakkumistele üsna sageli vastuseid, et leiti odavam lahendus ja otsustati selle kasuks. Ja ülal viidatud artikli hindade näitel ei ole meie sugugi kallite büroode seas. Hinnatundlik klient saadab päringu ennekõike büroole, mille puhul on kohe selge, kuidas ja mis alustel hind kujuneb, ja tõenäolisemalt tellib tõlke sealt.

Kuidas tõlke hind kujuneb ning milline see peaks olema, see on hoopis omaette teema. Hinnakäärid odavamate ja kallimate tegijate vahel ulatuvad kordadesse ning ma arvan, et nii see peabki olema. Aga potentsiaalse kliendina  kutsuks tõlkebüroosid küll üles hindades konkreetsem olema! Eri raskusastme ja temaatikaga tekstide puhul on see loomulikult erinev, kuid keskmise tasu väljatoomine muudaks üldpilti palju selgemaks, aitaks büroosid selgemalt positsioneerida.

Huvitava trendina on silma jäänud see, et kirjastused on viimasel ajal hakanud tõlgete ja toimetamise hinda määrama vähempakkumise alusel. Et saadetakse reale tõlkijatele või toimetajatele raamatu lühitutvustus ja tähemärkide arv ning oodatakse paari päeva jooksul hinna- ja tähtajapakkumisi. Olen paarile sellisele ka reageerinud, pakkudes enda meelest täiesti mõistlikku, pigem soodsat hinda, kuid alati on leidunud keegi, kes on olnud valmis töö ette võtma odavamalt.

Viimane selline pakkumine oli üks mitte kuigi teadusliku sisuga eneseabiraamat (mis õpetab sind sügavamalt hingama ja ennast armastama jne), mille poogna hinnaks pakkusin 1100 brutotöötasu krooni.  Seda peeti ennekuulmatult kalliks. Oleme Keeletoimetuses paari sama kirjastuse tõlget ka toimetama juhtunud ning nentinud, et selline vähempakkumise metoodika annab ka töö kvaliteedis tunda. Tõlge on puine ja vale, faktid on kontrollimata, tõlked hilinevad kohutavalt. Küljendamisega on samuti järjest rohkem probleeme, vast kasutatakse seal sama hinnapoliitikat.

Tõlkijate ja toimetajate alatasustamisest on siin-seal ikka kõneldud, aga see vähempakkumiste asi ületab minu meelest viimase moraalse piiri. Odavat ja head lihtsalt ei ole võimalik saada, mitte üheski valdkonnas. Ja ma tõesti tahaks teada, milline on järgmine samm. Google Translator?

“Reeturi embleem” põnevusejanustele

Keeletoimetuse toimetaja Anu Vane ja praktikant Marju Randmeri koostöös toimetatud ning Anna-Maria Penu tõlgitud “Reeturi embleem” on juba mõnda aega raamatupoes saadaval. Jaan Martinson on Õhtulehe raamatublogis seda tabavalt nimetanud mõõga ja mantli jutuks ja nii see tõesti on.

“Reeturi embleem” räägib noorest mehest, kes kasvab üles kahe sõja vahelisel Saksamaal. Ta elab koos emaga oma õe majapidamises, kus tema ja tädipoja vahel saab alguse intriig, millel kogu raamat põhineb. Kui Gomez-Jurado eelmine raamat “Jumala spioon” on selles mõttes “Reeturi embleemi” sarnane, et raamatu tegevus on siit-sealt seotud reaalsete ajaloosündmuste ja -tegelastega, siis erinevalt eelmisest on siin sekka ka natukene romantikat. Nii et kuigi see on kohati sama verine ja vägivaldne kui “Jumala spioon”, meeldib see naistele vast pisut enam. Peategelane on sümpaatne ja kutsub kaasa elama ning naiskangelane scarlettoharalikult võluvalt tuline ja põikpäine.

Rohkem ma kaante vahele valgust ei heida. Põnevus peab ju säilima. Igal juhul on tegu seiklusjuttude austajatele väärt lugemisvaraga. Soovitan!

Meestemagnet

Üks viimase aja ilma mingi kahtluseta naljakamaid tõlketöid on olnud Romy Milleri “Meestemagnet. Kuidas olla parim naine, kes sa olla suudad, et vallutada parim mees”. Kõlab ju paljutõotavalt, kas pole?!

“See raamat räägib, kuidas lõpetada mäng teistega – ja iseendaga – ning minna ja leida endale hea mees. Selline mees, kes oleks teie vastu hea. Mees, kes armastab teid sellisena, nagu te olete, mitte ei armasta kujutluspilti, mille olete talle loonud lootuses, et nii meeldite talle rohkem ja hoiate teda enda juures kinni. Mees, kes teid lihtsalt armastab. See raamat võib aidata teil seda saavutada, kui enda aitamisele ka ise kaasa aitate.”

Nii on selle kohta kirjutatud Rahva Raamatu internetipoes ja laias laastus vastab see ka tõele. See raamat tuletab naistele meelde väga lihtsaid asju, mille naised kahjuks alalõpmata ära unustavad. Näiteks seda, et lihtsuses peitub võlu, kui jutt käib riietusest. Ja seda, et kõrged kontsad ON seksikad. Ja et kui mees elab teatud vanuses ikka veel emaga, on sel mingi selge põhjus. Ja seda, et ei tasu mehele sinisilmselt otsa vahtida ja oodata, et ta teie meelt lahutab ja teid igavesti lõbustab. Ise tuleb ka huvitav olla.

Vahel võib selliseid lihtsaid asju tõesti üle korrata.  Kas selle tulemusena just meestemagnetiks saab, on ise asi, aga mööda külgi maha see ju ka ei jookse.

Tänane Sirp

See oli vist kuu aega tagasi, kui Aili Künstler Sirbist mulle kirjutas ja mõnele küsimusele vastata palus. Tänases ajalehes nägi lugu ka ilmavalgust. Aitäh Aili Künstlerile ja Sirbile ning olgu kõnealune looke siin ka viidatud.

Keeleteo auhind kihnu aabetsale

Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas andis Viljandi Paalalinna gümnaasiumis toimunud pidulikul emakeelepäeva üritusel kätte 2009. aasta keeleteo peaauhinna “Aabets”.

Postimehe tänasest artiklist saate kõigest pikemalt lugeda. Ma ei taha kuidagi pisendada aabetsa tähtsust, aga mul on siiski natukene kahju, et Kofkin auhinnast ilma jäi. Mitte et tema tegu nüüd niivõrd keele säilimisele kaasa aitaks, kuid see oleks tekitanud rohkem kõmu ja pööranud rohkem positiivset tähelepanu asjaolule, et keeleinspektsioon tegutseb ja seda võetakse kuulda.