Seminar “Kuidas internetiturundus tööle panna”

Kolmapäeval, 24. augustil kõnelesin ma Estraveli esindajana Äripäeva korraldatud seminaril “Kuidas internetiturundus tööle panna?” sellest, kuidas oskuslikult veebiteksti kirjutada ja kuidas veebitekst enda kasuks tööle panna.

Ettekanne keskendus sellele, milline on hea veebitekst ja milline on veebis kirjutamise eripära. Tõin mõned näpunäited kirjutamiseks ja kontrolliks ning rääkisin, mida veebis kirjutamisel silmas pidada.

Minu peamine mõte oli, et veebitekst peaks olema personaalsem ja kaasavam kui traditsiooniline turundustekst, sest veebikeskkonnas on suhtlus kahesuunaline. Teiseks rääkisin veidi teksti tajumisest: kuna veebi tegelikult ei loeta, vaid pigem skännitakse, siis kuidas esitada info nii, et pilguga kiirelt üle libistades oluline kohale jõuaks.

Suur oli mu rõõm, kui täna saabus kiri Äripäeva seminaride korraldajalt, kes ütles, et mu ettekanne osutus edukaks.  “Küsisime osalejatelt, kas nad jäid ettekandega “täiesti rahule”, “üldiselt rahule” või “ootasid enamat” ning selle põhjal siis arvutame keskmise protsendi. Saite 100 %, mis tähendab, et kõik osalejaid jäid teiega “täiesti rahule”, mis on suurepärane tulemus,” seisis kirjas. No mis võiks olla toredam:)

Turundusteksti, veebiteksti ja õigekeelsuse vahekord on teema, mis mind ikka ja jälle intrigeerib. Seega mul on hea meel, kui mul õnnestus oma ettekandega pöörata veel mõne inimese tähelepanu sellele, kui palju saad sa teksti oskuslikult kasutades ära teha. Kui soovid ka ettekandele pilku heita, leiad selle Äripäeva seminari veebist.

Helju Valsi mälestuseks

Laupäeval, 11. juunil saadeti viimsele teekonnale Helju Vals.

Ääretult raske on kirjutada järelehüüet imetletud inimesele, keda isiklikult polnud au tunda, kuid kelle mõtteavaldused leheveergudel köitsid ja virgutasid. Need sundisid mind keeletoimetajana selga sirgu lööma ning tähelepanelikumalt töösse süüvima. Õpetajana leidsin nii mõnegi toreda näite või mõttekillu, millega koolitunde ilmestada või mõnd tüütut reeglit õpilastele omasemaks muuta.

Kahtlemata tegi proua Vals oma tööd südamega – see paistis välja igast pisimastki kirjutisest. Nii ootasin põnevusega uusi mõtteavaldusi ning nautisin proua Valsi teadmiskillukesi hommikukohvi kõrvale.

Kindlasti on proua Vals olnud kõikidele praegustele ja endistele keeletoimetajatele mitme aastakümne vältel heaks eeskujuks, lähedasematele inimestele sõbraks ja nõuandjaks. Kõigile meist aga jäävad temast mälestuseks vahedad ning teravmeelsed kommentaarid keeleteemadel.

Arvan, et peale minu on veel väga palju inimesi, kelles proua Vals aitas kasvatada austust eesti keele, meie kauni ja kõlava emakeele vastu. See on suurim väärtus, mille olen tema abiga leidnud ning mida kavatsen endaga alati kaasas kanda. Seetõttu ärgem kurvastagem, et proua Vals on meie seast lahkunud, vaid olgem õnnelikud, et ta olemas oli.

Anu Rooseniit
14.06.2011

Kuidas kirjutada eurot, osa 2

Mul on alati väga hea meel, kui minu blogipostitustele tuleb tagasisidet – eriti veel konstruktiivset tagasisidet. Eelmise kirjatüki vastukaja üle on mul veel kõige rohkem hea meel, sest tänu sellele olen nüüd enda jaoks selgeks mõelnud selle punkti-koma-dilemma, millega eelmise postituse lõpetasin.

Nimelt kirjutas mulle Maire Raadik ise ja selgitas, miks on EKI kodulehe väljendus just selline, nagu eelmisest postitusest isegi näha võite. Palusin temalt luba ta kirja avalikustada ning selle ka sain. Usun, et see võiks ka lugejale huvi pakkuda. Nimelt kirjutab Raadik järgmist.

Andsin standardi [EVS 8:2008 ] juba käest, kuid võin kinnitada: standardis on ainsa võimalusena komaga kirjutamine, nt 1 000 000,00 eurot ~ €. Ma ei leidnud “Eesti keele käsiraamatu” ortograafiaosast kohta, kus oleks selgelt kirjas just see vormistus, mida ütlete end käsiraamatu põhjal eelistavat (mõtlen kuju 5.50 krooni ~ 5.50 kr ehk praegusel ajal 5.50 eurot ~ 5.50 €). Lk 148 on jaotises “Punkt” näide, kus rahaühik on summa ees (kr 84.95), ja näited, kus rahaühik on nimetamata (kurgikilo 4.50, hind on 84.95). Siis on veel näited mõttekriipsuga vormistamise kohta (lk 148 on kr 84.–, lk 158 on 65.– kr, 65.–, –.80 kr, –.80), kuid see pole päris see (kuivõrd levinud on mõttekriipsu puhul üldse veel rahaühiku näitamine?).

Muide, kuidas seda 5.50 eurot tuleks välja lugeda? Viis viiskümmend eurot? Viis punkt viiskümmend eurot? Ilma ühikuta on lihtne: viis viiskümmend.

Olen nõus, et olenemata vääringust peaks hinnakirjutuse põhimõtted jääma samaks. Kuid see koma ja punkti küsimus ei tekkinud euro tulekuga, vaid on vanem. Tasub vaadata kas või “Eesti keele grammatika” II osa (1993), kus on koma kohta öeldud: kümnendmurrukoma asemel kasutatakse (kahjuks) inglispärast punkti arvutustehnikas ja raamatupidamises. Nüüd on see koma tagasi, miks, ma ei tea. Kuid kui vaadata arveid, tabeleid jms, siis näeb koma kasutamist väga palju ja mina küll ei tahaks öelda, et iga teine kirjutaja (ehk kümnendmurrukomaga kirjutaja) on kirjaoskamatu ja teda tuleb parandada. Seal, kus mul puudub selge argument ühe või teise väljendusviisi tõrjumiseks, ma neid ei tõrjugi. Täpselt sama moodi, nagu mõnd sõna saab käänata kaht moodi, saavad hindades rööpvõimalustena olla punkt eurode ja sentide eraldajana ja koma kui kümnendmurrukoma. Mis muidugi ei tähenda, et ühes väljaandes, ühes asutuses vms ei tohiks rakendada ühesugust praktikat: ühe väljaande toimetajana pooldaksin minagi kas koma või punkti, keelekorraldajana pean aga vaatama asju laiemalt.

Näete siis. Kuna käsiraamatus hindade kirjutamisest mujal juttu ei tehta, olen mina alati pidanud seda universaalseks juhiseks, et sendid ja kroonid eristatakse punktiga. Selgub aga, et koma-punkti küsimus on palju vanem ja õigupoolest polegi siin väga ühest seisukohta. Veel kirjutas Raadik mulle, et soome õigekirjareeglid (Kielitoimiston oikeinkirjoitusopas, 2009) näevad ette hinna kümnendmurruna märkimist n-ö igas asendis. Mõned näited: 5,50 euroa, 1,50 €, 0,09 €/min; cappuccino 3,20, espresso 2,–.

Suur tänu Maire Raadikule asja selgitamast. Keeletoimetaja töö on teatud mõttes üsna üksik ja palju neid inimesi just pole, kelle käest sellistes asjades nõu küsida või kellega arutleda. Seda rohkem on mul hea meel, kui keegi võtab vaevaks vastata:) Olen üht meelt Raadikuga selles, et kui soomlased on omal asja nii selgelt paika pannud, miks ei võiks ka meie siis neist eeskuju võtta ja sama kokku leppida (pealegi kui ülalmainitud standard nagunii muud varianti ei paku). Või kuidas teile tundub?

Kuidas kirjutada eurot?

Head alanud euroaastat, armas lugeja! Uus raha on toonud Keeletoimetuse inimestele hulga küsimusi selle kohta, kuidas selle euroga siis õigupoolest käituda tuleks. Seetõttu tundubki sobiv alustada uut aastat mõne näpunäitega selle kohta, kuidas eurot ja hindu üldse siis kirjutama peaks. Allpool paar lühemat meeldetuletust ja pikemat selgitust, mis tasuks meelde jätta.

• Nagu kroon nii kirjutatakse ka rahaühik euro väikese tähega.
• Eurot käänatakse järgmiselt: nimetav euro, omastav euro, osastav eurot. Levinud osastava kuju euri ei ole õige.
• Sõnad eurosent, eurohind, eurokalkulaator ja euroraha kirjutatakse kokku.
• Kroonid arvutati ümber eurodesse, mitte eurodeks.
• Kroonid vahetatakse eurodeks, mitte eurodesse.
  
• Hindasid ümardatakse, mitte ei ümmardata.
• Viieeurone, kümneeurone jne kirjutatakse kokku nii rahatähe kui ka maksumuse tähenduses. Samamoodi 25-eurone või 25eurone. Paarisajaeurone on kokku, samas paari tuhande eurone lahku (kehtib arvsõnade kokku- ja lahkukirjutamise reeglistik).
  
• Samamoodi nagu krooni puhul soovitati pigem kasutada sõna kroon või lühendit kr, nii soovitatakse ka euro puhul kasutada sõna euro või sümbolit €.
• Arvutiklaviatuurilt saate €-märgi, kui vajutate korraga alla klahvikombinatsioonid AltGr + 5, Alt + Ctrl + 5, AltGr + e ning Alt + Ctrl + e. Maci arvutitel käib see klahvidega Shift + 4. Enamasti on sümbol ka kenasti klaviatuuril olemas, kuid vanematel arvutitel sageli mitte.
• Lühendit EUR (nagu ka EEK, USD jne) sobib kasutada ainult kontekstis, kus on juttu valuutadest.
• Tavatekstis kirjutatakse lühend € või sõna euro hinna järele: Maksab kaks eurot. Märkis uueks hinnaks 5.50 €.
• Sentide märkimisel võid kasutada lühendit s: Maksab 2 eurot ja 50 senti ehk 2 € 50 s.
• Jooksvas tekstis on heaks tavaks märkida rahaühik summa järele, kuid hinnasiltidel võib eurosümbolit kasutada ka hinna ees: € 5.50.
• Puuduvate sentide märkimisel nt hinnasildil kasutatakse pikka kriipsu ehk mõttekriipsu, mitte lühikest ehk sidekriipsu: 65.– € või 65.– või hoopis –.80 (ehk 80 senti).
• Kroonihindade märkimisel on kroonide ja sentide eristajaks hinnasiltidel ja mujal kasutatud punkti (nagu on kirjas ka eesti keele käsiraamatus): Hinnasildil seisis 25.50 €. (NB! Vaata täiendust allpool)
  

Ma ei näe ühtki põhjust, miks peaks eurohindade märkimisel käituma teisiti kui kroonihindade puhul, aga viimane punkt selles loetelus tekitab siiski küsimusi. Maire Raadik nimelt kirjutab keelenõuande kodulehel: “Kui summa järel on sõna „euro” või tähis €, sobib sendid eraldada komaga (nn kümnendmurrukoma), nt 9,52 eurot ~ 9,52 € (nii on ka standardis EVS 8:2008).”

Raadik seega ei ütle otseselt, et punkt on vale, ning samas märgib, et kui hind on antud ilma ühikuta, sobib kasutada nii punkti kui koma. Ilmselt on EKI seisukoht siin veel ebaselge. Seetõttu lähtun mina endiselt eesti keele käsiraamatust ja kasutan igas kontekstis punkti.  Raadiku viidatud standardiga ma siiski tutvunud ei ole, nii et kui keegi teist on, palun öelge mulle ka, mis seal seisab:)

Täiendus 21.02.2010
Veidi aega pärast selle artikli avalikustamist kirjutas mulle Maire Raadik ja selgitas, miks tema meelest oleks õige eristada sendid eurodest siiski komaga. Lugege “eurojärjejutu” järgmist osa siit. Kokkuvõttes aga olen nüüdseks ka ise võtnud seisukoha, et enamasti on parem kasutada koma – silmal lihtsam haarata, muu maailma silmis harjumuspärasem, standard kohustab ja selgub, et see punkti reegel polegi päriselt nii reegel:)

Keeletoimetamine või puhtakskirjutamine?

Viimasel ajal on sagenenud telefonikõned, kus tuntakse huvi teenuse vastu, millele ma mõttes olen andnud nimeks “puhtakskirjutamine”. Tavaliselt on helistajal olemas tekst, mille ta on siis kas ise tõlkinud või kokku kirjutanud, aga mis ei kannata (tema meelest, mõnikord ka objektiivselt) avalikustamist või levitamist. Ja abi vajab ta selles, et teha see tekst söödavamaks, veenvamaks, ladusamaks, loogilisemaks ehk kokkuvõttes avaldamiskõlbulikuks.

Küsite, mis vahe on sel juhul toimetamisel ja puhtakskirjutamisel? Enda jaoks olen ma piiri tõmmanud ajakulu järgi. Toimetamine eeldab minu arvates, et tekst on põhimõtteliselt arusaadav ja kardinaalset ümbersõnastamist ei vaja. Kui väga puust ja punaselt öelda, siis võib paarikümnest sõnast kümme rahuga puutumata jätta ning tulemus on hea ja ilus. Puhtakskirjutamine aga tähendab, et paarikümnest sõnast muutmata jääb võib-olla viis, muu on ühel või teisel viisil vaja paremini sõnastada, käänet muuta, ümber tõsta või hoopis välja visata. Ja tavaliselt vajab ka mõte üldiselt täpsustamist ja teksti kogu ülesehitus selgemat loogikat.

Puhtakskirjutamine on väga intuitiivne töö. Tihtipeale on teksti tellijal olemas visioon, mida ta tekstiga saavutada tahab, ja minu roll on see visioon ellu viia, kasutades algteksti suunaandja ja vundamendina. Mõnikord õnnestub see paremini, mõnikord halvemini. Kõige keerulisem on see muidugi juhul, kui tellija ise ka väga täpselt ei tea, mida ta saavutada tahab. Näiteks kodulehetekste luues juhtub tihti, et tellija tahab oma kodulehele “ilusat juttu”, aga kui ma küsin, mis on see, mida ta lugejale ehk potentsiaalsele kliendile tahab öelda, ei oska ta vastata. Vot siis ma olen hädas!

Siit mõned tähelepanekud või soovitused neile, kes puhtakskirjutamise teenust vajavad.

1. Mõtle läbi, mis on sinu teksti eesmärk.
2. Mõtle läbi, kes on sinu teksti lugeja.
3. Tee selgeks, kus sinu tekst ilmub või avalikustatakse.
4. Ole valmis vastama toimetaja lisaküsimustele ning arvesta sellega, et hea tulemus sünnib ainult hea koostöö tulemusena.

PS Minu tähelepanekul on kõige paremad puhtakskirjutamise teenust vajavad kliendid vene rahvusest. Nende tekst on alati emotsionaalne ja haarav, mistõttu on mul lihtsam nende “mõtteid lugeda”:-)